Kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega?
Peaksime pidama alati meeles, millist hinda on Joseph ja Hyrum Smith koos nii paljude teiste ustavate meeste, naiste ja lastega maksnud selle Kiriku rajamiseks.
Suur tänu, president, selle imelise avakõne eest! Vennad ja õed! Kakssada viisteist aastat tagasi sündis Joseph ja Lucy Mack Smithile Ameerika Ühendriikide kirdenurgas Vermonti osariigis Uus-Inglismaana tuntud regioonis poisslaps.
Joseph ja Lucy Mack uskusid Jeesusesse Kristusesse, uurisid pühakirju, palvetasid siiralt ja elasid oma igapäevaelu usuga Jumalasse.
Nad panid oma pisikesele pojale nimeks Joseph Smith noorem.
Brigham Young on öelnud Smithide pere kohta järgmist: „Issand oli oma silma pannud [Joseph Smithi] ja tema isa ja tema isaisa ning nende eellaste peale kuni Aabrahamini ja Aabrahamist veeuputuseni ja veeuputusest Eenokini ja Eenokist Aadamani välja. Ta on jälginud seda perekonda ja seda verd, mis on ringelnud oma allikast kuni selle mehe sünnini. [Joseph Smith] oli igavikus ette määratud.”1
Perekond armastas noort Josephit ja ta oli eriti lähedane oma vanema venna Hyrumiga, kes oli Josephi sündides peaaegu kuueaastane.
Möödunud aasta oktoobris istusin ma koldekivi kõrval, mis oli paiknenud Sharonis Vermonti osariigis asunud Smithide väikses kodus, kus Joseph sündis. Tundsin, kuidas Hyrum Josephit armastas, ning mõtlesin, kuidas ta oma väikevenda süles hoidis ja teda kõndima õpetas.
Smithide isal ja emal ei läinud kuigi hästi, mistõttu nad pidid oma perega mitu korda kolima, kuni pöörasid lõpuks Uus-Inglismaale selja ja langetasid vapra otsuse kolida kaugemale läände, New Yorgi osariiki.
Kuna pere hoidis kokku, elasid nad need katsumused üle ja asusid üheskoos täitma hirmutavat ülesannet alustada taas otsast peale 40-hektarilisel metsaga kaetud maalapil Manchesteris New Yorgi osariigis Palmyra lähedal.
Ma pole kindel, et paljud meist mõistavad, milliseid füüsilisi ja emotsionaalseid raskusi otsast alustamine Smithide pere jaoks tähendas. Nad pidid maad raadama, viljapuuaedu istutama ja põlde rajama, väikese palkmaja ja muud taluhooned ehitama, päevapalga eest tööd tegema ja linnas müümiseks koduseid kaupu valmistama.
Ajal, mil pere New Yorgi osariigi lääneossa saabus, lõõmas selles piirkonnas usutulisus, mida tunti teise suure ärkamisajana.
Sel uskkondadevahelisel vaidluste ja tülide perioodil nägi Joseph imetabast nägemust, mida täna teatakse esimese nägemusena. Meil on oma õnnistuseks selle kohta neli peamist aruannet, mida ma kasutan.2
Joseph pani kirja: „See [usuliselt] üliärev aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses; kuid kuigi mu tunded olid sügavad ja sageli lausa põletavad, hoidsin ma siiski ennast kõigist neist rühmitustest eemal, kuigi ma külastasin nende erinevaid koosolekuid nii tihti, kui olukord lubas. ‥ [Kuid] erinevate usulahkude vahel oli nii palju segadust ja vaidlusi, et minusugusel noorel inimesel, kelle teadmised inimestest ja asjadest olid niivõrd vähesed, oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte.”3
Joseph pöördus küsimustele vastuste saamiseks Piibli poole ja luges Jaakobuse 1. peatükist 5. salmi: „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”4
Ta märkis: „Iial ei ole ükski pühakirjakoht tunginud inimsüdamesse suurema jõuga kui tookord see minu omasse. See näis võimsa jõuna valguvat mu südame igasse soppi. Ma mõtlesin sellest ikka ja jälle.”5
Joseph hakkas mõistma, et Piiblis pole kirjas kõiki eluküsimuste vastuseid. Pigem õpetas see meestele ja naistele, kuidas leida oma küsimustele vastuseid palve kaudu vahetult Jumalaga suheldes.
Ta lisas: „Nõnda siis vastavalt oma otsusele paluda Jumalalt siirdusin ma metsa üksindusse üritama. Tegin seda ühe ilusa selge päeva hommikul tuhande kaheksasaja kahekümnenda aasta varakevadel.”6
Joseph ütles, et peagi pärast seda oli „minu peal [valguse sammas ja] nägin ‥ enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „[Joseph,] see on minu armas Poeg. Kuula Teda!”7
Seejärel lausus Päästja: „Joseph, mu poeg, sa oled oma patud andeks saanud. Mine oma teed, käi mu seaduste järele ja pea mu käske. Vaata, mina olen hiilguse Issand. Mind löödi risti maailma eest, et kõik need, kes usuvad minu nimesse, võiksid saada igavese elu.”8
Joseph lisas: „Kui toibusin sedavõrd, et suutsin rääkida, küsisingi Isikutelt, kes seisid minu kohal valguses, et milline kõigist neist usulahkudest on õige.”9
Ta meenutas: „Nad rääkisid mulle, et kõik usulahud usuvad vääraid õpetusi ja et ükski neist pole Jumala poolt Tema kiriku ja kuningriigina heaks kiidetud. Ja ‥ samal ajal sain lubaduse, et mingil tulevasel ajal tehakse mulle teatavaks evangeeliumi täius.”10
Lisaks märkis Joseph: „Nägin selles nägemuses palju ingleid.”11
Pärast seda hiilgavat nägemust kirjutas Joseph: „Mu hing oli täitunud armastusega ja tundsin palju päevi suurt rõõmu. ‥ Issand oli minuga.”12
Ta lahkus pühast metsasalust, et alustada oma ettevalmistusi Jumala prohvetiks saamiseks.
Joseph koges ka seda, mida vana aja prohvetid olid üle elanud: hülgamist, vastuseisu ja tagakiusamist. Joseph meenutas, et oli jaganud nähtut ja kuuldut ühe usulises taaselustumises aktiivselt osalenud kirikuõpetajaga:
„Olin väga üllatunud tema reaktsioonist: ta ei suhtunud minu nägemusse mitte üksnes pealiskaudselt, vaid lausa põlastusega, ja ütles, et see kõik oli kuradist, et nüüdsel ajal ei ole enam selliseid asju nagu nägemused ja ilmutused, et kõik sellised asjad kadusid koos apostlitega ja et neid ei ole enam kunagi tulemas.
Varsti aga avastasin, et kui ma sellest loost rääkisin, tekitas see usklike hulgas minu suhtes suuri eelarvamusi ja tõi mulle kaasa laialdast tagakiusamist, mis üha kasvas; ‥ ja see sai üleüldiseks kõikide usulahkude seas – kõik ühinesid mind taga kiusama.”13
Kolm aastat hiljem, 1823. aastal, avati taevad taas. See kuulus Jeesuse Kristuse evangeeliumi kestva taastamise juurde sel viimsel ajal. Joseph märkis, et talle ilmus ingel, kelle nimi oli Moroni, kes ütles, „et Jumalal on minu jaoks töö ‥ [ja] et maasse on talletatud kuldplaatidele kirjutatud raamat”, mis sisaldab „igavikulist evangeeliumi oma täiuses, ‥ nagu Päästja selle [Ameerika] muistsetele asukatele andis”.14
Mõne aja pärast sai, tõlkis ja avaldas Joseph muistse ülestähenduse, mida teatakse tänapäeval kui Mormoni Raamatut.
Tema vend Hyrum, kes oli olnud ta pidev toetaja, eriti pärast ta piinarikast, eluohtlikku jalaoperatsiooni 1813. aastal, oli üks kuldplaate näinud tunnistajaist. Lisaks oli ta üks kuuest Jeesuse Kristuse Kiriku liikmest, kui see Kirik 1830. aastal asutati.
Joseph ja Hyrum seisid oma eluajal üheskoos silmitsi rahvajõukude ja tagakiusamisega. Näiteks kidunesid nad 1838.–1839. aasta külmal talvel viis kuud kõige närusemates oludes Missouri osariigis Liberty vanglas.
1839. a aprillis kirjutas Joseph oma abikaasale Emmale ja kirjeldas nende olukorda Liberty vanglas: „Minu teada on kulunud nüüd viis kuud ja kuus päeva, mil olen pidanud taluma nii ööd kui päevad valvurite grimasse ja viibima üksildase sünge räpase vangla müüride, trellide ja kägisevate rauduste taga. ‥ Igal juhul viiakse meid siit minema ja meil on selle üle hea meel. Tulgu, mis tuleb, sellest hullemasse auku meid ikka ei viida. ‥ Me ei hakka Libertyt Missouri osariigis Clay maakonnas iial taga igatsema. Meil on sellest igaveseks kõrini.”15
Hyrum näitas tagakiusamisega kokku puutudes üles usku Issanda lubadustesse, sealhulgas talle antud garantiisse, et ta pääseb oma vaenlaste käest, kui see on ta valik. Hyrum sai 1835. aastal Joseph Smithi käte all õnnistuse, milles Issand lubas talle: „Sul on vägi põgeneda oma vaenlaste käest. Sinu elu järele tullakse raugematu innuga, aga sa pääsed. Kui see on sulle meele järele ja sa seda soovid, on sul vägi vabatahtlikult oma elu anda, selleks et Jumalat ülistada.”16
1844. aasta juunis oli Hyrumil võimalik valida, kas elada või anda oma elu, et ülistada Jumalat ja „pitseeri[da] oma tunnistus oma verega” – külg külje kõrval koos oma armsa venna Josephiga.17
Nädal aega enne saatuslikku Carthage’isse sõitu, kus relvastatud argpükstejõuk, kes oli äratundmise vältimiseks oma näod üle võõbanud, nad külmavereliselt mõrvas, kirjutas Joseph, et „ma andsin oma vennale Hyrumile nõu minna koos oma perega järgmisele aurulaevale ja sõita Cincinnatisse.”
Mind valdavad ikka veel tugevad tunded, kui meenutan Hyrumi vastust: „Joseph, ma ei saa sind maha jätta.”18
Nii läksid Joseph ja Hyrum Carthage’isse, kus surid Kristuse aate eest ja Tema nimel märtrisurma.
Ametlik teadaanne nende märtrisurmast ütles järgmist: „Joseph Smith, Issanda prohvet ja nägija, on ‥ esile toonud Mormoni Raamatu, mille ta tõlkis Jumala anni ja väega, ning on olnud vahendiks selle avaldamisel kahel mandril; ta on saatnud igavikulise evangeeliumi täiuse, mida see sisaldab, maa nelja ilmakaarde, on toonud esile ilmutused ja käsud, mis moodustavad selle Õpetuse ja Lepingute raamatu, ja palju teisi tarku kirjutisi ja juhiseid, mis on inimlastele kasuks; ta on kokku kogunud mitmed tuhanded viimse aja pühad, rajanud suure linna ning jätnud endast maha kuulsuse ja nime, mida ei saa hävitada. ‥ Ja enamiku muistse aja Issanda võitute sarnaselt on [Joseph] pitseerinud oma missiooni ja töö omaenda verega, ja sama on teinud tema vend Hyrum. Elus neid ei eraldatud ja surmas neid ei lahutatud!”19
Pärast märtrisurma toodi Josephi ja Hyrumi surnukehad tagasi Nauvoosse, pesti ja riietati, et Smithide pere saaks oma armsaid näha. Nende kallis ema meenutas: „Olin juba ammu närve karastanud, kogu hingejõust valmistunud ja palunud Jumalal mind tugevdada, kuid kui ma astusin sinna tuppa ja nägin oma mõrvatud poegi korraga oma silme ees lamamas ning kuulsin oma peret nuuksumas ja oigamas ning nuttu ‥ nende naiste, laste, vendade ja õdede huulilt, oli see liig mis liig. Ma vajusin kokku ja hüüdsin hingeahastuses Issanda poole: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa oled selle perekonna maha jätnud?””20
Sel kurbuse- ja ahastusehetkel meenus talle, kuidas nad olid öelnud: „Ema, ära sa meie pärast nuta, me oleme maailma armastusega ära võitnud.”21
Nad olid tõepoolest maailma ära võitnud. Joseph ja Hyrum Smith tulid Ilmutuse raamatus kirjeldatud ustavate pühade sarnaselt „suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres! [Ja] on ‥ Jumala aujärje ees ja teenivad teda ööd ja päevad tema templis. Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle.
Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat;
sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!”22
Seda rõõmusündmust, esimese nägemuse kahesajandat aastapäeva tähistades, peaksime pidama alati meeles, millist hinda on Joseph ja Hyrum Smith koos nii paljude teiste ustavate meeste, naiste ja lastega maksnud selle Kiriku rajamiseks, et meie teiega võiksime tunda rõõmu nendest paljudest õnnistustest ja kõikidest ilmutatud tõdedest, mis meil on tänapäeval. Nende ustavust ei tohiks iial unustada!
Olen sageli imestanud, miks Joseph, Hyrum ja nende pered pidid nii palju kannatama. Võib-olla õppisid nad oma kannatuste kaudu tundma Jumalat nii, nagu seda poleks saanud juhtuda ilma kannatusteta. Nad mõtlesid seeläbi Ketsemanile ja Päästja ristile. Nagu Paulus on öelnud: „Sest teile on armust antud Kristuse pärast mitte ainult uskuda temasse, vaid ka kannatada tema pärast.”23
Enne oma surma 1844. aastal kirjutas Joseph pühadele meeltülendava kirja. Ta kutsus neid tegudele ja sama üleskutse kestab Kirikus tänapäeval:
„Vennad [ja õed], kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad [ja õed]; ja edasi, võiduni! ‥
‥ Toogem seepärast kirikuna ja inimestena ning viimse aja pühadena Issandale ohvriand õigemeelsuses.”24
Kuulates sel nädalavahetusel nende kahesajanda aastapäeva pidustuste käigus Vaimu, mõelge annetusele, mida teie teete Issandale õigemeelsuses tulevastel päevadel. Olge julged – rääkige sellest kellelegi, keda usaldate, kuid kõige tähtsam on see, et te võtaksite, palun, aega seda teha!
Ma tean, et Päästjal on hea meel, kui me Talle kogu südamest õigemeelsena annetuse teeme, nii nagu Tal on olnud hea meel nende silmapaistvate vendade, Joseph ja Hyrum Smithi ning teiste ustavate pühade ustavate annetuste üle. Tunnistan sellest pühalikult meie Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.