Täiuslik lootuse sära
Kuna taastamine kinnitas põhitõde, et Jumal toimetab siin maailmas, võime ja peaksime lootma ka siis, kui meie ees on kõige ületamatumad väljavaated.
Möödunud aasta oktoobris kutsus president Russell M. Nelson meid vaatama tulevikku ja valmistuma selleks 2020. aasta kevadiseks konverentsiks, vaadates igaüks omal viisil minevikku, et märgata, millise ülevusega on Jumal taastanud oma käega Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Meie õde Hollandiga suhtusime sellesse prohvetlikku kutsesse täie tõsidusega. Me kujutasime ette, et elame 1800. aastate alguses ja silmitseme tolle aja usulisi tõekspidamisi. Selles kujuteldavas situatsioonis küsisime endalt: „Mis siit puudub? Mida me veel soovime? Mis on see vaimne, mida me taga igatseme ja Jumalalt vastuseks saada loodame?”
Ühe asjana mõistsime, et oleksime kaks sajandit tagasi hellalt lootnud, et taastataks õigem arusaam Jumalast kui see, mis tol ajal enamikul oli, milles Jumal tundus sageli jäävat sajanditepikkuse eksimuste ja väärarusaamade varju. Ühe tolleaegse silmapaistva usutegelase, William Ellery Channingi sõnu laenates oleksime ka meie otsinud „Jumalas vanemlikke iseloomujooni”, mis oli Channingi arvates „kristluse esimene tähtis õpetus”1. Sellise õpetuse järgi olnuks Jumalus pigem hooliv Taevaisa kui range kohtumõistja, kes mõistab karmilt õigust, või kui eemal viibiv peremees, kes oli kord hõivatud maiste asjadega, kuid on nüüd rakkes universumis kusagil mujal.
Jah, 1820. aastal oleksime lootnud leida eest Jumala, kes räägib meiega ja juhatab meid sama vahetult, nagu Ta tegi seda minevikus; tõelise Isa, selle sõna kõige armastavamas tähenduses. Ta poleks kohe kindlasti olnud külm, omavoliline isevalitseja, kes oli ette näinud, et mõned valitud saavad päästetud, ning määranud seejärel kogu ülejäänud inimperekonna hukule. Ei, Ta oleks see, kelle iga tegu oleks jumaliku teadaande järgi „maailmale kasuks; sest ta armastab maailma”2 ja kõiki selle elanikke. See armastus oleks Tema ülim põhjus Jeesuse Kristuse, oma Ainusündinud Poja saatmiseks maa peale.3
Mis puutub Jeesusesse, siis kui me oleksime elanud neil 19. sajandi algusaastatel, oleksime suure hirmuga mõistnud, et kristlaste seas võtsid üha olulisemal määral võimust Päästja elu ja ülestõusmise tõelisusega seotud kahtlused. Seetõttu oleksime lootnud, et kogu maailm saaks mingi tõendi, mis kinnitaks Piibli tunnistust, et Jeesus on Kristus, sõna otseses mõttes Jumala Poeg, A ja O ning ainuke Päästja, kellest siin maailmas üldse kunagi teatakse. Üks meie hellemaid lootusi oleks olnud see, et esile tuleb veel teinegi pühakirjaline tõend, midagi sellist, mis võiks olla teine testament Jeesusest Kristusest, mis avardaks ja rikastaks meie teadmisi Tema imetabasest sünnist, imelisest teenimistööst, lepitusohvrist ja hiilgavast ülestõusmisest. Selline dokument oleks tõepoolest „taevast alla [saadetud] õigemeelsu[s] ja maa seest välja [saadetud] tõ[d]e”4.
Tolle aja kristlikku maailma jälgides oleksime lootnud leida kedagi, keda Jumal oleks volitanud, kes oleks saanud õige preesterluse volituse ja võiks meid ristida, anda Püha Vaimu andi ning hallata kõiki ülenduseks vajalikke evangeeliumi talitusi. 1820. aastal oleksime lootnud näha Jesaja, Miika ja teiste vana aja prohvetite kõnekate lubaduste täitumist seoses Issanda üleva koja naasmisega.5 Meil oleks olnud põnev näha pühade templite taasrajamist nende hiilguses koos Vaimu, talituste, väe ja volitusega, et õpetada igavesi tõdesid, ravida isiklikke haavu ja siduda pered kokku kogu igavikuks. Ma oleks otsinud igalt poolt ja kõikjalt kedagi, kes oleks volitatud ütlema mulle ja mu armsale Patriciale, et meie abielu on selliselt sätestatuna pitseeritud ajaks ja kogu igavikuks, et me ei peaks kunagi kuulma ega laskma endale peale suruda kummituslikku needust „kuni surm teid lahutab”. Ma tean, et „[meie] Isa majas on palju eluasemeid”6, kuid minu seisukoht on selline, et kui mul peaks õnnestuma üks neist eluasemetest pärida, oleks see minu jaoks vaid lagunev hurtsik, kui Pat ja meie lapsed poleks minuga seda pärandit jagamas. Ja oma esivanemate puhul, kellest osa elas ja suri muiste, ilma et oleks Jeesuse Kristuse nimest isegi kuulnud, oleksime me lootnud enamiku õiglaste ja halastavate piiblikontseptsioonide taastamist – et elavad saaksid teha päästvaid talitusi oma surnud sugulaste eest.7 Ma ei suuda ette kujutada mingit muud tegevust, mis väljendaks hiilgavamalt, kui väga armastav Jumal hoolib igast oma lapsest maa peal, ükskõik millal nad elasid või kus nad surid.
Ma võiksin meie 1820. aasta lootuste nimekirja jätkata, kuid taastamisaja tähtsaim sõnum on ehk see, et need lootused poleks olnud asjata. Need soovid on muutunud pühast metsasalust peale tänaseni välja tegelikkuseks ja neist on saanud apostel Pauluse ja teiste õpetuste kohaselt tõelised hinge ankrud, kindlad ja tugevad.8 Kunagisest tühipaljast lootusest on saanud nüüdseks ajalugu.
Seega näeme oma seljataga 200 aastat, mil maailm on saanud tunda Jumala headust. Kuid mida oodata tulevikult? Osa meie lootusi pole veel täitunud. Just nüüdsama peame me „kõik mehed tekile” sõda COVID-19-ga, mis on tõsine meeldetuletus, et üks liivaterast9 1000 korda väiksem viirus10 võib suruda kogu elanikkonna ja maailma majanduse põlvili. Me palvetame kõigi eest, kes on kaotanud lähedasi sellele tänapäeva katkule, kui ka nende eest, kes on hetkel sellesse nakatunud või nakatumisohus. Palvetame kindlasti nende eest, kes osutavad nii suurepärast tervishoiuteenust. Kui me oleme selle viiruse võitnud – ja seda me teeme –, siis peame olema sama pühendunud püüdluses vabastada maailma näljaviirusest, vabastada naabruskonnad ja riigid vaesuseviirusest. Me loodame, et oleksid koolid, kus õpilased õpivad, mitte ei tunne hirmu, et nende pihta tulistatakse, ning et igal jumalalapsel jaguks eneseväärikust, mida ei alanda mingisugused rassilised, rahvuslikud ega kultuurilised eelarvamused. Kõige aluseks on meie lakkamatu lootus pühenduda üha enam kahele suurimale käsule, milleks on armastada Jumalat, võttes kuulda Tema nõuandeid, ning armastada oma ligimesi, olles nendega sõbralikud ja kaastundlikud, kannatlikud ja andestavad.11 Need kaks taevast juhist on ikka ja igavesti meie ainus tõeline lootus anda oma lastele parem maailm kui see, mida nad praegu teavad.12
Lisaks neile rohketele üleilmsetele soovidele on paljudel selle tänase kuulajaskonna seas sügavalt isiklikke lootusi: lootus, et abielu paraneks, või mõnikord pelgalt lootus abielluda, lootus sõltuvus seljatada, lootus, et üleannetu laps tuleb tagasi, lootus, et sadat liiki füüsilised või emotsionaalsed valud lakkavad. Kuna taastamine kinnitas põhitõde, et Jumal toimetab siin maailmas, võime ja peaksime lootma ka siis, kui meie ees on kõige ületamatumad väljavaated. Just seda mõeldi pühakirjades, kui Aabraham lootis, kui lootus näis lootusetu13, ehk uskus, kuigi tal polnud mingit põhjust uskuda, et temale ja Saarale võib sündida laps, kui see näis olevat täiesti võimatu. Seega ma küsin: „Kui nii paljude meie 1820. aasta lootuste täitumine sai alata jumaliku valgusesähvatusega pelgalt seetõttu, et üks poiss New Yorgi osariigi põhjaosas ühel metsalapil põlvitas, siis miks ei peaks me lootma, et kogu lootuse Jumal saab ikka veel vastata meie õigemeelsetele soovidele ja kristlikele igatsustele?” Meil kõigil on vaja uskuda, et see, mida me õigemeelselt soovime, võib mingil päeval, viisil ja kombel meie omaks saada.
Vennad ja õed, me teame osa 19. sajandi alguse usulisi puudujääke. Lisaks sellele oleme teadlikud tänastest usulistest vajakajäämistest, mistõttu jäävad mõne nälg ja lootused ikka veel täitmata. Me teame, et erinevad rahulolematuse põhjused panevad osa inimesi tavapärastest usuinstitutsioonidest lahkuma. Teame ka, nagu kirjutas üks pettunud kirjamees, et „paljud [nüüdisaja] usujuhid näivad olevat abitud” sellise languse käsitlemisel, pakkudes vastuseks „lahjat ravitoimelist jumala olemasolu tummi, väheväärtuslikku sümboolset aktiivsust, hoolikalt sõnastatud ketserlust [või vahel lihtsalt] ebaprofessionaalset lora”14, ning kõike seda ajal, kui maailm vajab nii palju enamat, kui pealekasvav põlvkond väärib nii palju enamat, ja kui Jeesus pakkus omal ajal nii palju enamat. Kristuse jüngritena saame olla nüüdisajal üle nendest vana aja iisraellastest, kes soigusid: „Meie luud on kuivanud, meie lootus on kadunud.”15 Tõepoolest, kui me kaotame lõpuks lootuse, pole meil enam midagi, millele toetuda. Oma poeemis „Jumalik komöödia” kirjutas Dante kõikide rändajate jaoks põrguvärava kohale hoiatuse. „Hülga kõik lootused,” ütles ta, „kes te siia sisenete.”16 Kui lootus on kadunud, siis pole enam tõesti muud järel kui kõigis külgedes raevutsev põrguleek.
Kui me siis oleme surutud seljaga vastu seina ja kirikulaulu sõnul „teised kaovad, lohutust ei saa”17, on see hinnaline lootuseand üks meie asendamatumaid voorusi, mis on lahutamatult seotud meie usuga Jumalasse ja ligimeste armastamisega.
Sel kahesajandal juubeliaastal, mil me heidame pilgu seljataha, et näha kõike seda, mida meile on antud, ning rõõmustame, mõistes, kui paljud lootused on täitunud, kordan ma ühe kauni noore misjonilt naasnud õe mõtteavaldust, milles ta ütles meile Johannesburgis vaid mõni kuu tagasi: „[Me] ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla.”18
Parafraseerides ühte kõige inspireerivamat hüvastijätukõnet, mis on kunagi pühakirjades kirjas olnud, ütlen ma koos prohvet Nefi ja selle noore õega:
„Mu armsad vennad [ja õed], pärast seda, kui te olete [saanud need esimesed taastamise viljad], ma tahaksin küsida, kas kõik on tehtud? Vaadake, ma ütlen teile: Ei.
Te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. ‥ Kui te edasi pürgite, ‥ ütleb Isa: Te saate igavese elu.”19
Ma tänan kõige eest, mu vennad ja õed, mida meile on antud sel kõikidest evangeeliumi ajajärkudest viimasel ja suurimal Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise ajajärgul. Sellest evangeeliumist voogavad annid ja õnnistused on minu jaoks ÜLIMALT tähtsad, ja püüdes tänada nende eest oma Taevaisa, tuleb mul veel oma „lubadusi pidada; ja miile käia, enne kui saan uinuda; ja miile käia, enne kui saan uinuda”20. Pürgigem edasi, armastus südames, ja kõndigem „lootuse sära”21 valgel sel pühade ootuste rajal, mida oleme nüüd 200 aastat käinud. Tunnistan, et tulevik saab olema sama imesid täis ja sama külluslikult õnnistatud nagu minevikki. Meil on kõik põhjused loota veelgi suuremaid õnnistusi kui need, mida oleme juba saanud, kuna see on Kõikvõimsa Jumala töö, see on Kirik, kus ilmutused jätkuvad, ja see on Kristuse lõputu armu evangeelium, mis ei lakka head soovimast. Tunnistan kõikidest neist tõdedest ja veel paljust enamast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.