Tema käib meie ees
Issand juhib oma evangeeliumi ja oma Kiriku taastamist. Ta teab täiuslikult tulevikku. Ta kutsub teid tööle.
Mu armsad vennad ja õed! Olen tänulik, et saan olla koos teiega sellel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku üldkonverentsil. Kui president Russell M. Nelson kutsus meid üles mõtisklema, kuidas on see, et Issand on taastanud sel viimasel evangeeliumi ajajärgul oma Kiriku, meid ja meile armsaid inimesi õnnistanud, andis ta lubaduse, et see kogemus pole ainuüksi meeldejääv, vaid lausa unustamatu.
Minu kogemus on mulle meelde jäänud, nagu kindlasti ka teie kogemus teile. See, kas see on unustamatu, sõltub igaühest endast. Minu jaoks on see tähtis seetõttu, kuna ma tahan, et see muutus, mis minus selleks konverentsiks valmistumise kogemuste käigus aset leidis, jääks püsima. Lubage mul selgitada.
Jõudsin oma ettevalmistuste käigus ühe taastamisaja sündmust käsitleva ülestähenduseni. Olin sellest sündmusest mitu korda lugenud, kuid minu jaoks oli see olnud alati ühe tähtsa koosoleku aruanne, kus üks asjaosalistest oli Joseph Smith, taastamisaja prohvet. Kuid seekord nägin ma selles loos seda, kuidas Issand juhib oma Kirikus meid, oma jüngreid. Nägin, mida see tähendab meile surelikena, kui meid juhib maailma Päästja, Looja, kes teab kõike minevikus, olevikus ja tulevikus. Ta õpetab meid samm-sammult ja juhatab, ilma et Ta meid kunagi sunniks.
Koosolek, millest räägin, oli taastamisaja pöördepunkt. Tegemist oli hingamispäeva koosolekuga, mida peeti 3. aprillil 1836. a Kirtlandi templis Ohio osariigis, seitse päeva pärast selle templi pühitsemist. Joseph Smith kirjeldas seda tähtsat hetke maailma ajaloos lihtsalt. Suur osa tema aruandest on kirjas Õpetuse ja Lepingute 110. osas:
„Pärastlõunal aitasin ülejäänud presidentkonnal Kirikule laiali jagada Issanda õhtusöömaaega, saades selle Kaheteistkümnelt, kellel oli sel päeval võimalus tegutseda püha laua ääres. Selle teenistuse oma vendadele läbi viinud, läksin ma kantsli juurde, kus eesriided olid alla lastud, ja põlvitasin koos Oliver Cowderyga pühalikus ja vaikses palves. Pärast palvest tõusmist avanes meile mõlemale järgmine nägemus.”1
„Kate võeti ära meie meelte pealt ja meie arusaamise silmad avati.
Me nägime Issandat seismas kantsli rinnatise peal meie ees; ja tema jalgealune oli sillutatud puhta kullaga, merevaigukarva.
Tema silmad olid kui tuleleek, tema juuksed valged nagu puhas lumi, tema pale säras eredamalt kui päike ja tema hääl oli kui suurte vete kohin, nimelt Jehoova hääl, mis ütles:
„Mina olen esimene ja viimane; mina olen see, kes elab, mina olen see, kes surmati; mina olen teie eestkostja Isa ees.
Vaata, teie patud on teile andeks antud; te olete minu ees puhtad; seepärast tõstke oma pea ja rõõmustage.
Rõõmustagu teie vendade süda ja rõõmustagu kogu minu rahva süda, kes on oma väega ehitanud selle koja minu nimele.
Sest vaata, mina olen selle koja vastu võtnud ja minu nimi saab olema siin; ja selles kojas ilmutan ma ennast halastusega oma rahvale.
Jah, ma ilmun oma teenijatele ja räägin neile omaenda häälega, kui mu rahvas peab kinni minu käskudest ja ei rüveta seda püha koda.
Jah, tuhandete ja kümnete tuhandete südamed saavad suuresti rõõmustama nende õnnistuste tagajärjel, mis valatakse välja, ja templianni tagajärjel, mis minu teenijatele selles kojas antud on.
Ja selle koja kuulsus levib võõrastele maadele; ja see on selle õnnistuse algus, mis valatakse välja minu rahva pea peale. Just nii. Aamen.”
Kui see nägemus sulgus, avanesid taevad meile taas; ja meie ette ilmus Mooses ning andis meile võtmed Iisraeli kokkukogumiseks maa neljast äärest ja kümne suguharu juhtimiseks põhjamaalt.
Pärast seda ilmus Eelijas ja andis Aabrahami ajajärgu evangeeliumi, öeldes, et meis ja meie seemnes saavad õnnistatud kõik järeltulevad põlved.
Kui see nägemus oli sulgunud, vallandus meile veel üks suur ja hiilgav nägemus, sest meie ees seisis prohvet Eelija, kes võeti taevasse surma maitsmata, ja ta ütles:
„Vaata, aeg on kätte jõudnud, millest räägiti Malakia suuga – kes tunnistas, et ta [Eelija] saadetakse enne Issanda suure ja kardetava päeva saabumist
pöörama isade südamed laste poole ja laste südamed isade poole, et kogu maad ei löödaks needusega –
seepärast, selle evangeeliumi ajajärgu võtmed on usaldatud teie kätte; ja selle kaudu te võite teada, et Issanda suur ja kardetav päev on lähedal, lausa ukse ees.””2
Olin lugenud seda aruannet palju kordi. Püha Vaim oli mulle kinnitanud, et see aruanne on õige. Kuid kui ma uurisin ja valmistusin selleks konverentsiks, hakkasin ma nägema selgemalt Issanda väge oma jüngreid Tema töö üksikasjus juhatada.
Seitse aastat enne seda, kui Mooses andis Josephile Kirtlandi templis Iisraeli kokkukogumise võtmed, „sai Joseph Mormoni Raamatu tiitellehelt teada, et selle eesmärk on „näidata Iisraeli koja jäägile, ‥ et nad võiksid teada Issanda lepinguid, et nad ei ole mitte igaveseks kõrvale heidetud”. 1831. aastal ütles Issand Josephile, et Iisraeli kokkukogumine algab Kirtlandis: „Ja sealt [Kirtlandist], keda iganes ma soovin, sel tuleb minna kõigi rahvaste sekka, ‥ sest Iisrael saab päästetud ja ma juhin [neid].””3
Kuigi Iisraeli kokkukogumiseks oli vaja misjonitööd, inspireeris Issand oma juhte õpetama Kaheteistkümnele, kellest sai osa meie algusaja misjonäre: „Pidage meeles, et te ei tohi minna teiste rahvaste juurde enne, kui saate oma templianni.”4
Näib, et selleks on vähemalt kaks põhjust, miks Kirtlandi tempel Issanda sammsammulises plaanis tähtis oli: esiteks ei taastanud Mooses Iisraeli kokkukogumise võtmeid enne, kui tempel oli valmis ehitatud. Ja teiseks õpetas president Joseph Fielding Smith, et „Issand käskis pühadel ehitada templi [Kirtlandi templi], kus ta saaks ilmutada volitusevõtmed ning kus apostlid võiksid saada õnnistuse ja valmistuda viimast korda tema viinamäge kärpima”.5 Kuigi templiandi meile täna teada oleval kujul Kirtlandi templis ei antud, hakati seal prohvetliku kuulutamise täitudes läbi viima ettevalmistavaid templitalitusi koos vaimse ilmutustevalanguga, mis relvastas misjonile kutsutuid „[väega] kõrgest”,6 millele järgnes suur kokkukogumine misjonitöö kaudu.
Kui Iisraeli kokkukogumise võtmed olid Josephile üle antud, inspireeris Issand prohvetit Kaheteistkümne liikmeid misjonile saatma. Mulle sai uurides selgeks, et Issand oli üksikasjalikult ette valmistanud, kuidas Kaksteist peavad minema misjonile võõrsile, kus inimesed on nende uskumiseks ja toetamiseks ette valmistatud. Aja jooksul toodi tuhandeid nende kaudu Issanda taastatud Kirikusse.
Meie ülestähenduste järgi ristiti kahe Kaheteistkümne misjoni käigus Briti saartel hinnanguliselt 7500 kuni 8000 inimest. Sellega algas misjonitöö Euroopas. 19. sajandi lõpuks oli Ameerikasse kogunenud oma 90 000 inimest, kellest enamik tuli Briti saartelt ja Skandinaaviast.7 Issand oli inspireerinud Josephit ja neid ustavaid tööle asunud misjonäre korjama sellist saaki, mis võis ilmselt tunduda neile tol ajal üle jõu käivat. Kuid oma täiusliku ettenägelikkuse ja ettevalmistustega tegi Issand selle võimalikuks.
Mäletate seda Õpetuse ja Lepingute 110. osa näiliselt lihtsat ja peaaegu luulelist kaunisõnalisust:
„Vaata, aeg on kätte jõudnud, millest räägiti Malakia suuga – kes tunnistas, et ta [Eelija] saadetakse enne Issanda suure ja kardetava päeva saabumist
pöörama isade südamed laste poole ja laste südamed isade poole, et kogu maad ei löödaks needusega –
seepärast, selle evangeeliumi ajajärgu võtmed on usaldatud teie kätte; ja selle kaudu te võite teada, et Issanda suur ja kardetav päev on lähedal, lausa ukse ees.”8
Tunnistan, et Issand nägi kaugele tulevikku ja nägi seda, kuidas Ta meid juhib, et aidata meil täita Tema eesmärke viimsel ajal.
Kui ma teenisin palju aastaid tagasi Juhtivas Piiskopkonnas, sain ma korralduse jälgida ühe projekti- ja arengurühma tegevust, kes mõtles välja programmi, millele andsime nimeks FamilySearch. Ma ütlen teadlikult, et „jälgisin” selle loomist, et mitte öelda, et ma seda „juhtisin”. Paljud geniaalsed inimesed jätsid töö ja tulid ehitama seda, mida Issand tahtis.
Esimene Presidentkond oli seadnud eesmärgiks vähendada juba tehtud talituste kordamist. Nende suurim mure oli see, et polnud võimalik teada, kas kellegi talitused on juba tehtud. Näis, nagu oleks Esimene Presidentkond minult aastaid küsinud: „Millal te selle valmis saate?”
Ülesanne täideti tänu võimekate inimeste palvele, usinusele ja isiklikele ohverdustele. See sai valmis samm-sammult. Esimene ülesanne oli teha FamilySearch kasutajasõbralikuks neile, kes ei tundnud end arvuti ees mugavalt. Sellele järgnes veel muudatusi ja ma tean, et neid tuleb veel ja veel, sest alati, kui asume ühte inspireeritud probleemi lahendama, avame ukse täiendavale ilmutusele vähemalt sama tähtsate arenduste kohta, mida veel silmaga ei näe. Veel tänagi on FamilySearchist kujunemas midagi sellist, mida Issand vajab oma taastamise juures ja mitte ainuüksi talituste kordamise vältimiseks.
Issand lasi meil teha täiendusi, et aidata inimestel tunda, et nad oma esivanemaid tunnevad ja lausa armastavad, ning et teha nende templitalitusi. Muidugi oli Issand sellest teadlik, et noortest on nüüd saamas oma vanemate ja koguduse liikmete nõuandjad arvuti teemadel. See teenimine on toonud suurt rõõmu kõigile.
Eelija vaim muudab noorte ja vanade, laste ja vanemate, lapselaste ja vanavanemate südant. Templites hakatakse peagi taas rõõmuga broneerima ristimiste aegu ja muid pühi talitusi. Oma esivanemate teenimise soov ning laste ja vanemate vahelised sidemed üha tugevnevad.
Issand nägi seda kõike ette. Ta planeeris seda samm-sammult, nagu ka teiste muudatuste puhul oma Kirikus. Ta on üles kasvatanud ja ette valmistanud ustava rahva, kes on otsustanud teha raskeid asju hästi. Ta on olnud alati armastavalt kannatlik ja aidanud meil õppida „[rida] rea peale, õpetu[s] õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal”.9 Tema eesmärgid on kindlalt ajastatud ja järjestatud, kuid Ta kindlustab, et ohverdamine on sageli ise jätkuvaks õnnistuseks või toob endaga jätkuvaid õnnistusi, mida me ette ei näinud.
Lõpetuseks tänan ma Issandat – Teda, kes inspireeris president Nelsonit kutsuma mind selleks konverentsiks valmistudes ohverdama. Iga tunniga, mil ma ette valmistusin, ja iga palvega, mille sel ajal tegin, kaasnes õnnistus.
Ma kutsun kõiki, kes seda sõnumit kuulevad või neid sõnu loevad, uskuma, et Issand juhib oma evangeeliumi ja oma Kiriku taastamist. Tema käib meie ees. Ta teab täiuslikult tulevikku. Ta kutsub teid tööle. Ta teeb seda koos teiega. Tal on teie teenimisplaan paigas. Ja kui te ka peaksite ohverdama, tunnete te rõõmu, kui aitate teistel kasvada, et Tema tulekuks valmis olla.
Ma tunnistan teile, et Jumal Isa elab. Jeesus on Kristus. See on Tema Kirik. Ta tunneb ja armastab teid. Ta juhatab teid. Ta on valmistanud tee teie jaoks. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.