Pidage meeles Jumala headust ja suurust
Kutsun teid üles pidama iga päev meeles Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse suurust ja mida nad on teie heaks teinud.
Läbi aegade, isegi ja just eriti rasketel aegadel, on prohvetid innustanud meid pidama meeles Jumala suurust ja mida Ta on teinud meie kui üksikisiku, perekonna ja rahva heaks.1 Seda juhatust leiab kõikjalt pühakirjadest, kuid kõige selgemini on see märgatav Mormoni Raamatus. Tiitelleht selgitab, et Mormoni Raamatu üks eesmärke on „näidata Iisraeli koja jäägile, milliseid suuri asju on Issand teinud nende isadele”.2 Mormoni Raamat lõppeb Moroni sõnadega: „Vaata, ma tahan teid õhutada, et kui te loete neid asju, ‥ et te peaksite meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu ‥ ja mõtiskleksite selle üle oma südames.”3
On hämmastav, kui järjepidevalt prohvetid anuvad, et me mõtiskleksime Jumala headuse üle.4 Meie Taevane Isa soovib, et me mäletaksime Tema ja Tema Armastatud Poja headust, mitte nende heameeleks, vaid seepärast, milline mõju meelespidamisel meile on. Kui võtame arvesse nende lahkust, siis suureneb meie vaatenurk ja mõistmine. Nende kaastundele mõeldes muutume ka ise alandlikumaks, palvemeelsemaks ja püsivamaks.
Üks liigutav kogemus endise patsiendiga näitab, kuidas tänulikkus helduse ja kaastunde eest meid muuta võib. 1987. aastal tutvusin Thomas Nielsoniga, imetlusväärse mehega, kes vajas südamesiirdamist. Ta oli 63-aastane ja elas Loganis Utah’s Ameerika Ühendriikides. Pärast armeeteenistust teise maailmasõja ajal abiellus ta Donna Wilkesiga Logani templis Utah’s. Temast sai tegus ja edukas müürsepp. Aastaid hiljem meeldis talle eriti töötada koos oma vanima lapselapse Jonathaniga koolivaheaegadel. Nende kahe vahel tekkis eriline side osaliselt seepärast, et Jonathan meenutas Tomile iseennast.
Tomi jaoks oli doonorilt südame ootamine masendav. Ta polnud eriti kannatlik mees. Ta oli alati suutnud seada ja saavutada eesmärke kõva töö ja puhta otsustuskindluse abil. Südamerike pani tema elu seisma. Tom küsis minult mõnikord, mida ma teen, et talle kiiremini uus süda leida. Naljatades soovitas ta teguviise, mis võimaldaksid talle kiiremini doonorisüdame leida.
Ühel rõõmsal, kuid kohutaval päeval leiti Tomi jaoks ideaalne doonorisüda. Südame suurus ja veregrupp sobisid, ja doonor oli noor, vaid 16-aastane. Doonorisüda kuulus Jonathanile, Tomi armsale lapselapsele. Sama päeva hommikul oli Jonathan saanud surmavaid vigastusi, kui auto, milles ta oli sõitnud, põrkas kokku reisirongiga.
Kui ma Tomi ja Donnat haiglas külastasin, olid nad meelehärmis. On raske kujutleda, mida nad läbi elasid, teades, et Tomi elu võib pikendada nende lapselapse südame abil. Alguses ei tahtnud nad kaaludagi selle südame vastuvõtmist Jonathani leinavatelt vanematelt, nende tütrelt ja väimehelt. Kuid Tom ja Donna teadsid, et Jonathan on ajusurmas ning mõistsid, et nende palved Tomile doonorisüdame leidmiseks ei põhjustanud Jonathani õnnetust. Ei, Jonathani süda oli kingitus, mis võis Tomi tema vajadusehetkel õnnistada. Nad said aru, et sellest tragöödiast võib tulla midagi head ja otsustasid südame vastu võtta.
Siirdeoperatsioon oli edukas. Pärast seda oli Tom muutunud mees. See muutus oli enamat kui parem tervis või isegi tänutunne. Ta rääkis mulle, et mõtles igal hommikul Jonathanile, oma tütrele ja väimehele, saadud kingitusele ja sellele, mida see endast kujutab. Kuigi tema loomuomane huumorimeel ja töötahe olid selgelt näha, märkasin, et Tom oli pühalikum, mõtlikum ja südamlikum.
Tom elas veel 13 aastat pärast südame siirdamist, aastad, mida tal muidu poleks olnud. Tema järelhüüdes öeldi, et need aastad aitasid tal puudutada oma pere ja teiste elu helduse ja armastusega. Ta oli heategija ning eeskuju optimismist ja sihikindlusest.
Nagu Tom, saame ka meie igaüks ande, mida me ei saa endale ise anda; ande meie Taevaselt Isalt ja Tema Armastatud Pojalt, nende seas lunastus Jeesuse Kristuse lepitusohvri kaudu.5 Me oleme saanud elu selles maailmas; saame füüsilise elu järgmises elus ning igavese päästmise ja ülenduse – kui selle valime –, kõik tänu Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele.
Iga kord, kui me neid ande kasutame, neist kasu saame või isegi neist mõtleme, peaksime kaaluma nende andjate ohverdust, heldust ja kaastunnet. Aupaklikkus andjate vastu teeb enamat, kui muudab meid tänulikuks. Nende andidele mõtlemine võib ja peaks meid muutma.
Üks imeline muutumine leidis aset Alma nooremaga. Kui Alma „Jumala vastu mässates ringi käis”6, ilmus üks ingel. Kõuehäälel7 noomis ingel Almat Kiriku tagakiusamise ja inimeste südamete varastamise pärast.8 Ingel lisas järgmise manitsuse: „Mine ja pea meeles oma isade vangistust ‥ ja pea meeles, kui suuri asju [Jumal] on nendele teinud.”9 Kaaludes kõike, mida ingel oleks öelda võinud, rõhutas ta seda.
Alma parandas meelt ja pidas meeles. Hiljem jagas ta ingli manitsust oma poja Heelamaniga. Alma andis nõu: „Ma tahaksin, et sa teeksid, nagu mina olen teinud, pidades meeles meie isade vangistust, sest nad olid orjuses ja mitte keegi teine ei saanud neid vabastada kui Aabrahami ‥ , Iisaki ‥ ja Jaakobi Jumal; ja ta tõepoolest vabastas nad nende kannatustest.”10 Alma ütles lihtsalt, et „temale ma panen oma lootuse”.11 Alma mõistis, et pidades meeles vangistusest vabastamist ja saadud tuge „igasugustes kannatustes ja raskustes”, õpime tundma Jumalat ja Tema lubaduste kindlust.12
Vähestel meie seast on sama dramaatilised kogemused kui Almal, kuid meie muutumine võib olla samavõrd sügav. Päästja lubas muiste:
„Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan ‥ kivise südame ja annan teile lihase südame!
Ma panen teie sisse oma Vaimu. ‥
Teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal.”13
Ülestõusnud Päästja rääkis nefilastele, kuidas see muutumine alguse saab. Ta märkis ära pöördelise punkti Taevase Isa plaanis, öeldes:
„Ja minu Isa saatis mind, et mind võidaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma siis võiksin tõmmata kõik inimesed enda juurde. ‥
Ja sel põhjusel on mind üles tõstetud; seepärast, vastavalt Isa väele tõmban ma kõik inimesed enda juurde.”14
Mida on vaja selleks, et teid Päästja juurde tõmmata? Mõtelge, kuidas Jeesus Kristus alandus oma Isa tahtele, kuidas Ta võitis surma; võttis enda peale teie patud ja eksimused, sai väe Isalt olla teie eestkostja, ja kuidas Ta teid lõpuks lunastab.15 Kas nendest ei piisa, et teid Tema juurde tõmmata? Minule neist piisab. Jeesus Kristus „seisab avasüli, loodab ja soovib [teid] terveks teha, [teile] andestada, [teid] tugevdada, puhastada ja pühitseda”.16
Need tõed peaksid andma meile uue südame ja õhutama meid Taevast Isa ja Jeesust Kristust järgima. Kuid isegi uus süda võib lahkuda Tema juurest ja jätta Jumala.17 Et selle kalduvuse vastu võidelda, peame iga päev mõtisklema meile antud andide üle ja mida need endast kujutavad. Kuningas Benjamin andis nõu: „Tahan, et te mäletaksite ja peaksite alati meeles Jumala suurust ‥ ning tema headust ja pikameelsust teie ‥ vastu.”18 Kui me seda teeme, võime saada märkimisväärseid taevalikke õnnistusi.
Jumala headusele ja halastusele mõeldes muutume vaimselt vastuvõtvamaks. Ja suurem vaimne tundlikkus aitab meil omakorda saada teada tõde kõige kohta Püha Vaimu väe kaudu.19 See aitab meil teada tõde Mormoni Raamatu kohta, teada, et Jeesus Kristus on meie isiklik Päästja ja Lunastaja ning tulla teadmiseni, et Tema evangeelium on taastatud neil viimsetel aegadel.20
Kui me peame meeles meie Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse suurust ja mida nad on meie heaks teinud, siis ei võta me kumbagi iseenesestmõistetavana, just nagu Tom ei teinud seda Jonathani südamega. Rõõmsal ja aupaklikul viisil meenutas Tom iga päev seda tragöödiat, mis talle pikemat elu võimaldas. Selles külluslikus teadmises, et me võime saada päästetud ja ülendatud, peame meeles pidama, et päästmisel ja ülendusel oli suur hind.21 Võime olla aupaklikult rõõmsad, mõistes, et ilma Jeesuse Kristuseta oleme hukule määratud, kuid koos Temaga võime saada Taevase Isa suurima anni, mis Tal anda on.22 See aupaklikkus võimaldab meil tõepoolest nautida lubadust igavesest elust selles maailmas ja saada lõpuks igavene elu, nimelt surematu hiilgus tulevases maailmas.23
Kui mõtleme Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse headusele, siis suureneb meie usaldus nende vastu. Meie palved muutuvad, kuna teame, et Jumal on meie Isa ja meie oleme Tema lapsed. Me ei püüa muuta Tema tahet, vaid joondada oma tahet Tema tahtega ja kindlustada endale õnnistused, mida Ta anda soovib, kui me neid palume.24 Me püüame olla tasasemad, puhtamad, kindlamad, kristlikumad.25 Need muutused toovad meile veel taevaseid õnnistusi.
Tunnistades, et iga hea asi tuleb Jeesuselt Kristuselt, jagame oma usku efektiivsemalt teistega.26 Oleme julged, kui seisame silmitsi näiliselt võimatute ülesannete ja olukordadega.27 Saame tugevamaks otsusekindluses pidada lepinguid Päästjat järgida.28 Täitume Jumala armastusega, soovime aidata abivajajaid ilma nende üle kohut mõistmata, armastame oma lapsi ja kasvatame neid õigemeelsuses, laseme oma pattude andekssaamisel kestma jääda ja rõõmustame alati.29 Need on Jumala headuse ja halastuse meelespidamise märkimisväärsed viljad.
Selle vastandina hoiatas Päästja: „Ja millegi muuga ei pahanda inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges.”30 Ma ei arva, et Jumal on solvunud, kui me Ta ära unustame. Pigem arvan, et Ta on sügavalt pettunud. Ta teab, et kui me Teda ja Tema headust meeles ei pea, oleme jätnud end ilma võimalusest Talle ligineda. Seeläbi jääb meil kogemata Tema lähedus ja teatud õnnistused, mida Ta on lubanud.31
Kutsun teid üles pidama iga päev meeles Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse suurust ja mida nad on teie heaks teinud. Lubage, et teie mõtted nende headusest seovad kindlamalt teie eksleva südame nende külge.32 Mõtelge nende kaastundele ning teid õnnistatakse suurema vaimse tundlikkusega ja te saate rohkem Kristuse-sarnaseks. Nende empaatia mäletamine aitab ka teil pidada „ustavalt vastu kuni lõpuni”, kuni teid võetakse „vastu taevasse”, et elada „koos Jumalaga lõputus õnnes”.33
Meie Taevane Isa, viidates oma Armastatud Pojale, ütles: „Kuula Teda.”34 Kui te tegutsete nende sõnade järgi ja kuulate Teda, siis pidage rõõmsalt ja aupaklikult meeles, et Päästja soovib taastada, mida teie ei suuda taastada, Ta soovib tervendada haavad, mida teie ei saa tervendada, Ta soovib parandada seda, mis on lootusetult katki,35 Ta kompenseerib kõik ebaõigluse, mis teile on osaks saanud36 ja Talle meeldib jäädavalt parandada isegi purustatud südameid.37
Kui mina olen mõtisklenud meie Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse andide üle, siis olen õppinud tundma nende lõputut armastust ja nende mõistetamatut kaastunnet kõikide Taevase Isa laste vastu.38 See teadmine on mind muutnud ja muudab ka teid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.