Taastamise ja ülestõusmise sõnumi jagamine
Taastamine kuulub tervele maailmale ja selle sõnum on tänapäeval eriti pakiline.
Terve selle üldkonverentsi jooksul oleme kõnelenud ja laulnud rõõmuga kaua aega tagasi kuulutatud kõikide asjade oma kohale asetamisest1, kuidas Kristuses kõik üheks kokku võetakse 2 ning evangeeliumi täiuse, preesterluse ja Jeesuse Kristuse naasmisest maa peale, mille kõik võib võtta kokku ühe pealkirjaga: „Taastamine”.
Kuid taastamine ei ole vaid nendele meist, kes selle üle täna rõõmustavad. Esimeses nägemuses saadud ilmutused ei olnud mõeldud üksipäinis Joseph Smithile, vaid on valgus ja tõde kõigile, kellel on puudu tarkusest.3 Mormoni Raamat kuulub kogu inimkonnale. Preesterluse päästvad ja ülendavad talitused valmistati iga isiku jaoks, kaasa arvatud need, kes ei ole enam surelikkuses. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ja selle õnnistused on mõeldud kõigile, kes neid soovivad. Püha Vaimu and on mõeldud kõigile. Taastamine kuulub tervele maailmale ja selle sõnum on tänapäeval eriti pakiline.
„Mispärast, kui tähtis on teha need asjad teatavaks maailma elanikele, et nad võiksid teada, et ükski liha ei saa elada Jumala juures muidu, kui ainult Püha Messia teenete ja halastuse ja armulikkuse läbi, kes annab ära oma elu lihas ja võtab selle taas Vaimu väe läbi, et ta võiks teoks teha surnute ülestõusmise.”4
Alates päevast, mil prohveti vend Samuel Smith täitis oma ranitsa värskelt trükitud Mormoni Raamatutega ja asus jala teele, et uut pühakirja jagada, on pühad väsimatult töötanud, et „teha need asjad teatavaks maailma elanikele”.
1920. aastal alustas tolleaegne vanem David O. McKay Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist aastapikkust Kiriku misjonite külastusreisi. 1921. aasta maiks seisis ta väikeses surnuaias Fagalis Samoal kolme väikese lapse, Thomas ja Sarah Hiltoni tütre ja kahe poja hästi hoolitsetud haua ees. Need väikesed, kellest vanim oli kaheaastane, surid ajal, mil Thomas ja Sarah teenisid noore misjonäripaarina 1800. aastate lõpus.
Enne Utah’st lahkumist lubas vanem McKay nüüdseks lesestunud Sarah’le, et külastab tema laste haudu Samoal, sest naine ise ei olnud saanud sinna naasta. Vanem McKay kirjutas talle: „Õde Hilton, Sinu kolm väiksekest kannavad kõige elegantsemas vaikuses edasi sinu üllast misjonitööd, mis sai alguse oma kolmekümne aasta eest.” Seejärel lisas ta enda kirjutatud salmiread.
Armastavad käed neil silmad sulgesid,
armastavad käed neid mulda sängitasid.
Võõrad käed neil haudu kaunistasid,
võõrad neid austasid ja neid leinasid.5
See lugu on vaid üks tuhandest, sajast tuhandest, mis räägivad ajast, aaretest ja eludest, mida viimase 200 aasta jooksul on taastamissõnumi jagamise nimel ohverdatud. Meie püüdlus jõuda kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste juurde on jäänud samaks tänasel päeval, nagu võivad tunnistada kümned tuhanded noored mehed, naised ja abielupaarid, kes teenivad praegu põhimisjonil, Kiriku liikmed üldiselt, kes kordavad Filippuse üleskutset „Tule ja vaata!”6, ning miljonid dollarid, mida iga aasta kulutatakse selle ülemaailmse ettevõtmise toetamiseks.
Kuigi meie üleskutsed pole sunduslikud, loodame, et need tekitavad inimestes huvi. Et see nii oleks, usun mina, et on vaja vähemalt kolme asja: esiteks teie armastust, teiseks teie eeskuju ja kolmandaks, et kasutate Mormoni Raamatut.
Meie kutse ei saa olla ajendatud enesekasust; pigem peaks see lähtuma isetust armastusest.7 Me võime saada seda armastust, mida tuntakse kui ligimesearmastust, Kristuse puhast armastust, kui vaid küsime. Meis kutsutakse, isegi kästakse „palu[d]a Isa kogu südame jõuga, et me võiksime täituda selle armastusega”.8
Näitena sooviksin jagada kogemust, mida kuulsin õde Lanett Ho Chingilt, kes teenib hetkel koos abikaasa, misjonijuhataja Francis Ho Chingiga Samoa Apia misjonil. Õde Ho Ching meenutas:
„Mitme aasta eest kolis meie noor pere väikesesse koju Laiel Hawaiil. Meie kodus oli auto varjualune ehitatud väikeseks stuudiokorteriks, kus elas mees nimega Jonathan. Jonathan oli olnud meie naaber ka ühes teises kohas. Tundes, et see polnud kokkusattumus, et Issand meid kokku viis, otsustasime olla rohkem avatud oma tegevustes ja Kiriku liikmesuses. Jonathan oli rõõmus meie sõpruse üle ja talle meeldis meie perega aega veeta. Talle meeldis evangeeliumist õppida, kuid ta ei tahtnud end Kirikuga siduda.
Ajapikku andsid meie lapsed Jonathanile hüüdnimeks „onu Jonathan”. Mida enam meie pere kasvas, seda enam kasvas Jonathani huvi meie tegemiste vastu. Meie kutsetele tähtpäevadele, sünnipäevadele, kooli- ja kirikuüritustele lisandusid kutsed pereõhtutele ja laste ristimistele.
Ühel päeval sain Jonathanilt telefonikõne. Ta vajas abi. Tal oli suhkurtõbi ja tema jalga oli tekkinud infektsioon, mis vajas amputeerimist. Meie pere ja teise koguduse liikmed aitasid teda selle katsumuse ajal. Me käisime kordamööda haiglas ja pakkusime preesterluse õnnistusi. Jonathani taastusravi ajal koristasime koos Abiühinguga tema korterit. Preesterluse vennad ehitasid tema ukse ette kaldtee ja paigaldasid vannituppa käsipuud. Kui Jonathan koju naasis, oli ta tunnetest tulvil.
Jonathan hakkas taas misjonäridega kohtuma. Nädal enne uut aastat helistas ta mulle ja küsis: „Mida te vana-aastaõhtul teete?” Tuletasin talle meie iga-aastast pidu meelde. Aga selle asemel vastas tema: „Tahaksin teid oma ristimisele kutsuda! Soovin seda uut aastat õigesti alustada.” Pärast 20 aastat kutsumist „tule ja vaata”, „tule ja aita”, „tule ja jää” oli see kallis hing valmis ristitud saama.
2018. aastal, kui minu abikaasat kutsuti teenima misjonijuhataja ja kaaslasena, oli Jonathani tervis halvenemas. Me palusime, et ta püsiks tugev kuni meie naasmiseni. Ta pidas terve aasta vastu, kuid Issand valmistas teda ette koju naasma. Ta suri rahulikult 2019. aasta aprillis. Minu tütred käisid oma „onu Jonathani” matustel ja laulsid sama laulu kui tema ristimisel.”
Ma tutvustan teist tingimust taastamissõnumi edukaks jagamiseks järgmise küsimusega: mis muudab teie kutse kellelegi ahvatlevaks? Kas see pole mitte teie, teie elu eeskuju? Paljusid, kes on taastamissõnumit kuulnud ja selle vastu võtnud, ahvatles algselt see, mida nad Jeesuse Kristuse Kiriku liikmes või liikmetes täheldasid. See võis olla see, kuidas nad teisi kohtlesid, mida nad ütlesid või ei öelnud, nende vankumatus raskustes või lihtsalt nende pale.9
Mis see ka ei ole, ei saa me ümber tõsiasjast, et peame mõistma ja elama taastatud evangeeliumi põhimõtete järgi nii hästi, kui saame, et meie kutsed oleksid kutsuvad. Praegusel ajal kutsutakse seda sageli eheduseks. Kui meis on Kristuse armastus, siis teavad teised, et meie armastus nende vastu on siiras. Kui meis põleb Püha Vaimu valgus, siis sütitab see Kristuse valguse ka nendes. 10 See, kes te olete, muudab ehedaks teie kutse kogeda Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse rõõmu.
Kolmandaks on vaja, et kasutaksite vabalt seda vestlusvahendit, mille Jumal kujundas selleks viimaseks evangeeliumi ajajärguks – Mormoni Raamatut. See on käega katsutav tõend Joseph Smithi prohvetikutsest ja veenev tõestus Jeesuse Kristuse jumalikkusest ja ülestõusmisest. See kujutab Taevase Isa lunastusplaani võrreldamatul kujul. Kui te jagate Mormoni Raamatut, jagate te taastamist.
Kui Jason Olson oli teismeline, hoiatasid pereliikmed teda ja teisi korduvalt kristlaseks saamise eest. Kuid tal oli kaks head sõpra, kes olid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed ja rääkisid sageli usust. Tema sõbrad Shea ja Dave lükkasid lugupidavalt ümber argumente, millega teised olid veennud Jasonit mitte uskuma Jeesusesse Kristusesse. Lõpuks andsid nad talle Mormoni Raamatu, öeldes: „See raamat vastab sinu küsimustele. Palun loe seda.” Ta võttis raamatu vastumeelselt vastu ja pani oma seljakotti, kuhu see jäi mitmeks kuuks. Ta ei tahtnud jätta seda koju, kus tema pere võis seda näha, ning ei tahtnud Sheale ja Dave’ile pettumust valmistada seda tagasi andes. Lõpuks otsustas ta raamatu ära põletada.
Ühel õhtul, välgumihkel ühes ja Mormoni Raamat teises käes, oli ta raamatut süütamas, kui kuulis oma peas häält, mis ütles: „Ära põleta minu raamatut.” Ehmunult jäi ta seisma. Mõeldes siis, et oli häält ette kujutanud, püüdis ta välgumihklit taas süüdata. Taas kuulis ta oma meeles häält: „Mine oma tuppa ja loe minu raamatut.” Jason pani välgumihkli ära ja läks oma magamistuppa, avas raamatu ja hakkas lugema. Ta tegi seda päev päeva järel, sageli varastel hommikutundidel. Jason luges raamatu lõpuni ja palvetas. Ta kirjutas:„Vaim täitis mind pealaest jalatallani. ‥ Tundsin, et olen täis valgust. ‥ See oli üks kõige rõõmurikkam kogemus kogu minu elus.” Ta soovis ristitud saada ja temast endast sai hiljem misjonär.
Ehk on ütlematagi selge, et vaatamata ehedale armastusele ja siirusele lükatakse tagasi paljud kui mitte enamik meie kutsetest jagada taastamise sõnumit. Kuid pidage meeles seda: kõik on seda kutset väärt – „kõik on Jumalale ühesugused”;11 Issand on rahul iga meie püüdlusega, tulemusest hoolimata; kutsest keeldumine ei ole mingi põhjus meie läbikäimise lõppemiseks ja tänane huvipuudus võib muutuda huviks tulevikus. Meie armastus jääb püsima kõigele vaatamata.
Ärge kunagi unustage, et taastamine sai võimalikuks tänu suurtele katsumustele ja ohverdustele. Selle teema jätame mõneks teiseks päevaks. Täna rõõmustame taastamise viljade üle, millest üks suurim on vägi siduda maa peal ja taevas.12 Nagu president Gordon B. Hinckley aastate eest väljendas: „Kui kogu taastamisega seotud kurbusest, tööst ja valust ei oleks tulenenud ka midagi muud peale püha preesterluse pitseerimisväe, et peresid igaveseks kokku siduda, siis oleks see olnud väärt kõike, mis see maksma läks.”13
Taastamise ülim lubadus on lunastus Jeesuse Kristuse kaudu. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on tõestus sellest, et Temal on tõepoolest vägi lunastada kõik, kes Tema juurde tulevad – lunastada neid kurbusest, ebaõiglusest, kahetsusest, patust ja isegi surmast. Täna on palmipuudepüha, nädala pärast on ülestõusmispüha. Me mäletame, me mäletame alati Kristuse kannatusi ja surma, kui ta üksinda lepitas meie patud, ja me tähistame seda kõige imelisemat pühapäeva, Issanda päeva, mil Ta tõusis surnuist. Tänu Jeesuse Kristuse ülestõusmisele on taastamisel eesmärk, meie surelikul elul on eesmärk ja meie eksistentsil on eesmärk.
Joseph Smith, suur taastamisaja prohvet, annab meie päevil kõikehõlmavat tunnistust ülestõusnud Kristusest: „Et ta elab! Sest me nägime teda, nimelt Jumala paremal käel.”14 Ma lisan alandlikult oma tunnistuse Josephi ja kõigi apostlite ja prohvetite tunnistusele enne teda ning apostlite ja prohvetite tunnistustele, kes on tulnud pärast teda, et Naatsareti Jeesus on lubatud Messias, Jumala Ainusündinud Poeg ja kogu inimkonna ülestõusnud Lunastaja.
Me kinnitame selle sõnu, et „kõiki, kes uurivad palvemeelselt taastamissõnumit ja tegutsevad usus, õnnistatakse isikliku tunnistusega selle jumalikkusest ja selle eesmärgist valmistada maailma ette meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse lubatud teiseks tulemiseks”.15 Kristuse ülestõusmine kinnitab Tema lubadusi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.