Oma usku leides
Mitme kuu jooksul kutsusid misjonärid mind mitu korda, et ma saaks ristitud, kuid ma vastasin neile iga kord eitavalt.
Mul oli käsil kolledži esimene aasta (1989–1990) ja ühel õhtul jäime hea sõbraga hilisööni eksamiteks õppima.
Ootamatult küsis Matt minult midagi, millest sai minu elu kõige määravam hetk. „Millisena teie Kirik Jumalat ette kujutab? Selles mõttes, et mida Sina arvad, kuidas Ta välja näeb?“
Ma ei osanud talle vastata. Peenetundeliselt ei hakanud ta teemat enam edasi arendama. Kuid mina ei suutnud seda unustada. Ma olin eriskummalises olukorras. Olin protestant, käisin Brigham Youngi Ülikoolis ja kuigi mul oli kahtlusi oma usu ja üldse religiooni osas, ei olnud mul kavatsust usku vahetada. Selle asemel olin kogu aasta endale hoolega vaimseid barrikaade ehitanud ja tõrjunud mistahes vestlusi usu teemadel. Selle lihtsa küsimusega oli mu sõbral õnnestunud avada sopike mu südames.
Usku otsides
Järgmiste kuude jooksul küsisin ma endalt korduvalt, „Millesse ma usun? Või mis veelgi tähtsam – kas ma üldse usun? Kas Jumal on tõesti olemas, ja kui nii, siis milline Ta on? Kas ma saaksin Teda tundma õppida? Kas Ta vastaks mu palvetele? Kas mul saaks olla selline usk nagu mu viimse aja pühadest sõpradel?“
Mitte et mul ei oleks olnud varem võimalusi selliste uurivate küsimuste üle järele mõelda. Aastaid olid mõned mu parimad sõbrad olnud viimse aja pühad. See sõprus oligi mind Brigham Youngi Ülikooli toonud. Kuid peaaegu alati olin ma nende evangeeliumiteemalisi lähenemiskatseid tõrjunud. Need mõned korrad, mil ma olin misjonäridega kohtunud, ei olnud ma kuulanud avatud meelega.
Pelgasin liialt muutusi, mis olnuks vajalikud, muutusi, mis võinuks mind seltskondlikult ja emotsionaalselt mu perekonnast eemale viia. Ma ei tahtnud uskuda, et olin eksinud või et mu kombed ei olnud õiged. Ma ei uskunud, et ma võiksin saada ilmutusi Jumalalt või isegi et teised neid saada võiksid. Tundus absurdne, ebaloogiline ja lausa veider, et Jumal ilmuks teismelisele Joseph Smithile, et Ta ilmutaks uue pühakirja ja et ainult üks usulahk oli saanud jumaliku juhatuse õige Kiriku loomiseks.
Iroonia oli aga selles, et ma kahtlesin kõikide usulahkude õigsuses, kaasa arvatud see, kuhu ise kuulusin. Ajal, mil mu süda oli tulvil armastust oma pere ja sõprade vastu, oli mu vastuseid igatsev süda, kui asi puutus Vaimu sosistustesse, otsekui kivist.
Pärast esimest kursust naasin koju Kentuckysse oma haridusteed jätkama. Mu viimse aja pühadest sõbrad lahkusid peagi misjonile teenima ja ma tundsin nende äraolekul suurt üksindust. Tahtsin endalegi osa sellest veendumusest, mis oli innustanud neid loovutama kaks aastat oma elust. Samal ajal vaevas mind endiselt, et ma ikka veel ei teadnud vastust Matti küsimusele. Ma tahtsin ise tõde teada. Viimaks, pärast mitmeid kirju mu sõpradelt, kes julgustasid mind misjonäridega kohtuma, sain oma kahtlustest võitu ja nõustusin.
Pöördumist kaaludes
Siiski oli mul kahtlusi mõtte suhtes, et mitmed evangeeliumi põhimõtted on omavahel seoses ja moodustavad ühtse terviku. Misjonärid uskusid, et kuna nende sõnum tervikuna oli kas täiesti õige või täiesti vale, siis kui ma saaksin tunnistuse ühe põhimõtte õigsuse kohta, suudaksin kohe kogu nende õpetuse omaks võtta.
Mina seda ei uskunud. Ma arvasin, et oli igati õige valida, mida ma tahan uskuda – umbes nagu valida midagi mingilt vaimselt ja õpetuslikult rootsi laualt1. Samal ajal nõudis mu loogika tõenduseks mitte usul rajanevat pöördumist, vaid kogemuslikku tõendusmaterjali.
Kahjuks olin ma ka oma loogikaga õnnetu ja rahulolematu. Kõik filosoofilised väited, mida ma kaalusin, olid omavahel võistlevad ning pessimismi viivad ega pakkunud tegelikke vastuseid. Ma soovisin midagi enamat, midagi, mis suhtleks mu südamega nii, nagu mu sõbrad ja misjonärid olid kirjeldanud suhtlemist Püha Vaimuga. Osalesin misjonäride vestlustes, lootes teada saada, kas see, mida nad rääkisid, on tõde, või vähemalt saada mõningast rahuldust teadmisest, et see oli vale.
Misjonärid olid kannatlikud ja vaprad. Mitme kuu jooksul vestlesid nad minuga ja tegid mitu korda ettepaneku saada ristitud, kuid ma ütlesin neile iga kord ära. Ma ootasin mingit ilmset ja imelist sündmust, mis andnuks mulle tunnistuse, ja alles siis oleksin nõus nende kutset vastu võtma. Sellist tunnistust ma ei saanud ja nende kutsed põrkasid kui kivimüüri vastu.
Ühel päeval lugesid misjonärid mulle ette lõigu Mormoni Raamatust: „Ärge vaielge, kuna te ei näe, sest te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovile panekut.“ (Eter 12:6). Seejärel ütlesid nad: „Josh, iga kord, kui me kutsume sind ristitud saama, vastad sa eitavalt. Sa ei pea tegema muud, kui ütlema „jah“ ja siis Vaim kinnitab seda sulle.“
Teisisõnu, ma ei olnud seni saanud tunnistust, kuna ma ei olnud oma usku veel proovile pannud. Ma ei olnud üldse mõelnud küsida, uskudes et saaksin selle ilma proovimata (vt ÕL 9:7). Ma olin tõhusalt blokeerinud Vaimu ja ta ei saanudki mulle tunnistada, sest ma ei olnud valmis astuma järgmist sammu. Ma pidin tegema usus sammu pimedusse, alles siis saanuks mulle paista valgus. Kinnitav tunnistus tulnuks pärast seda, kui olin oma usu proovile pannud, mitte varem2.
Minu esimene mõte oli, et misjonärid manipuleerivad minuga, et laseksin end ristida. Siis mõtlesin, et just sel hetkel, kui vastasin ristimiskutsele eitavalt, tundsin, kuidas miski lahkus mu südamest. See oli vaikne, mahe ja habras rahutunne, mis kannustas mind järgima misjonäride nõuannet, kuid ma ei olnud märganud selle kohaolu enne, kui see oli kadunud ning ma olin segaduses, õnnetu ja kurb.
Ma mõtlesin, et kas see vaevuaimatav tunne võis olla Vaim, mis mind maha jättis, ja kas minu segaduse põhjuseks võis olla mu enda kõva süda, mis Teda eemale tõukas. Kuna ma ka mujalt abi ei näinud leidvat, siis otsustasin võtta misjonäride esitatud väljakutse vastu. Otsustasin nõustuda nende kutsega, ja kui ma siis tunneksin Vaimu, nagu nad olid lubanud, siis laseksin end ristida. Kui ma aga Vaimu ei peaks tundma, siis olin täiesti valmis ütlema misjonäridele, et tegin ainult nalja.
Seemne proovilepanek
Meie järgmisel õhtusel kokkusaamisel vaatasime Kiriku uut videot „Kadunud poeg“. Toas valitses eriline õhkkond, misjonärid olid silmnähtavalt liigutatud, silmad pisarais.
Pärast filmi lõppu lugesime pühakirjadest mitu lõiku. Lõpuks pöördus vanem Critchfield minu poole ja küsis: „Josh, kas sa tahad lasta end ristida laupäeval, 10. novembril kell neli pärastlõunal?“.
Ma kõhklesin ja vastasin seejärel: „Jah“.
Vaim tabas mind sellise hämmastava kohaloluga, et mul tõusid ihukarvad püsti ja ma peaaegu puhkesin nutma. Polnud mingit kahtlust, et pimedusse oli paistnud valgus. Ma olin oma usu proovile pannud ja teadsin kõhklusteta, et pidin saama ristitud.
Olin saanud tunnistuse ühe ususeemne headusest, kuid pidin veel nägema selle kasvamist viljade kandmiseni (vt Alma 32:35–36), ja ma ei olnud saanud veel kinnitavat tunnistust teiste evangeeliumi põhimõtete kohta. Mu usu proovilepanek ei olnud veel lõppenud.
Pärast ristimist ja kinnitamist ei läinud kaua, kui mu mõtetesse siginesid kõhklused. Tundsin end kahevahel olevat – ühel pool see väga isiklik kogemus, mille ma sain, kui olin otsustanud lasta end ristida, ja teisel pool mu endine loogika, mis ei võtnud omaks usul põhinevat teadmist.
Peagi tundsin taas segadust ja kurbust kummitavat ega teadnud, mida uskuda. Kuid ma olin end millegagi sidunud ning ma otsustasin jääda Kirikus aktiivseks ja rakendada neid põhimõtteid, mida mulle õpetati, kuni mu usu proovilepanek lahendaks mu konfliktse olukorra ühel või teisel viisil.
Oma usku leides
Issand ei jätnud mind üksinda ekslema. Ma sain kutse teenida koos misjonäridega ja kui me igal nädalal evangeeliumi kuulutamas käisime, siis jätkasid misjonärid minu hinge eest hoolitsemist. Mu koduõpetajad olid ustavad. Minu koduõpetuse kaaslane oli täpne ja järjekindel. Sain sõpradeks paljude koguduseliikmetega. Nad kaasasid mind oma ellu, kutsusid enda poole õhtusöögile ja pereõhtutele. Nad palvetasid koos minuga ja minu eest. Piiskop ja tema perekond hoolisid minust ja julgustasid mind. Ma tundsin nende südame siiraid kavatsusi ja see tugevdas mu kindlameelsust.
Ühel päeval mõned kuud hiljem koitis mulle, et iga kord, kui ma Mormoni Raamatut lugesin, tundsin habrast, tuttavat rahu, nagu olin tundnud misjonäride vestluste ja ristimiskutsete ajal. Ootamatult sain selgust: see oligi Vaim. Kui mõtlesin sõnadele „Kui see on Vaim, siis peab see raamat olema tõde“ täitis see habras tunne mu südame ja mu usust sai selle põhimõtte vaimne teadmine.
Kui mu süda oli üha enam „murtud“ ja mu vaim „kahetsev“ (vt Eter 4:15), sain ma teisigi kinnitavaid kogemusi. Aja jooksul asendusid mu kahtlused veendumusega. Ma teadsin, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus, et Joseph Smith on Jumala prohvet, mitte omast tarkusest või teiste veenmisest. Ma vaid teadsin seda Vaimu vaieldamatu kohaloleku läbi, kes räägib minu vaimuga. Mu meeltele avanes õpetus õpetuse peale (vt 2 Nefi 28:30). Kui need kinnitavad kogemused üksteise peale kogunesid, avardus minu tunnetus evangeeliumist ja vaimne mõistmine saabus üha kiiremini. Iga kogemus nõudis tööd, tahtmist kuulata ja järgida ning soovi võtta kuulda Vaimu ergutusi (vt Moosia 3:19).
Täna ma võin öelda, et evangeelium on tõde, kuna olen seda ise kogenud. Kunagi näis evangeelium veidra ja ebaloogilisena; nüüd on see minu jaoks tuttav ja imeline. Evangeeliumi põhimõtted on tõepoolest kõik omavahel seotud ja üks suur tervik. Ka isegi suhteliselt piiratud õpetuslike teadmistega sain ma misjonärina tunnistada nendest tõdedest. Kui mu õpetuslikud teadmised avarduvad, siis avardub ka mu tunnistus.
Mu terviklik tunnistus toimib hädade vastu nagu hoolikalt sepistatud ja pidevalt hooldatud kaitsevall. See hoiab mind ülal raskustes, millega ma silmitsi seisan, eriti kurjuse ponnistustes külvata kahtluseseemneid asjade kohta, mille kohta ma olen juba saanud vastuse (vt ÕL 6:22–23). Kui tunnen end nõrgana, kui tulevad kahtlused, kui valu ei taha kaduda, siis kasutan sama võtet, mis kandis vilja alates esimesest päevast, mil ma sain tunnistuse: ma mõtlen iga tunnistust ülesehitavale kogemusele, mis ma olen saanud, järgin põhimõtteid, mida mulle on õpetatud, ja panen tähele, kui Vaim mu usku taas kinnitab.
Evangeelium on tõde ja avatud kõigile, kes tahavad oma südame alandlikkuses oma usku proovile panna ja teha usus pimesi ühe sammu. Seal on Päästja valgus, mis jääb meie eest varju ainult siis, kui me ei taha seda leida. Meie elus võib olla palju pimedaid aegu, mil meie tunnistus proovile pannakse. Ma sain teada, et Päästja valgus ootab meid, kui me tahame Teda otsida, ja see valgus, kui me seda pidevalt otsime, viib meid pöördumisele.