Kõik läheb hästi
Hetkeseis: Õde Costoni viimane arstlik kontroll näitas, et kaheksa aastat pärast vähi diagnoosimist, ei ole tal kehas enam vähirakke.
Mu silmad olid pisarais, kui sõitsin haiglasse uuringutele. Kaks aastat tagasi, pärast tütre sündi, oli mul diagnoositud vähk. Mind oli opereeritud ja ma sain ravi ning nüüd taheti kontrollida, kas ravi oli olnud tõhus. „Taevane Isa, olen sellest kogemusest nii palju õppinud. Palun võta see katsumus minult ära! Ma tahan oma tütre üles kasvatada ja ühel päeval teenida misjonil koos oma abikaasaga. Palun tee mind terveks!“
Pisarad voolasid mööda mu nägu. Äkki tulid mu palvesse laulu „Lapse palve“ sõnad1. Miski sundis mind sõnu kõvasti välja ütlema.
Palveta, ta on seal;
Räägi, ta kuulab.
Sa oled ta laps;
Tema armastus on kõikjal.
Ta kuuleb su palvet.
Tundsin tohutut hellust. Tundsin, et Taevane Isa teab mind, et ta oli minu pärast mures ja kuulas mind. Tundsin, et kõik saab korda.
Sain tulemused teada järgmisel päeval. Analüüsid ei näidanud enam vähirakke. Tundsin, kuidas minult võeti tohutu koorem. Järgmisel päeval helistas aga arst ja selgitas, et kuigi mu varasemad analüüsid olid korras, näitas vereproov, et minu kehas oli endiselt aktiivseid vähirakke. „Kuidas see saab nii olla?“ küsisin mina. Kui see nii oli, siis miks ma olin tundnud, et Taevane Isa oli vastanud mu palvele?
Püüdsin jätta oma kõhklused kõrvale ja läksin lisaanalüüse andma. Nende tulemused näitasid mitte ainult seda, et mu kehas oli vähk endiselt alles, vaid et see oli levinud. Ma mõtlesin ainult oma kogemusest, mida olin autos tundnud. Ma ei saanud maha salata seda, mida olin tundnud, kuid hakkasin mõtlema, et olin oma tundmust valesti tõlgendanud.
Uus teave oli jalustrabav ja pani mind tõsiselt mõtlema. Tundsin, et mul oli veel midagi sellest katsumusest õppida. Kui ma sellele mõtlesin, siis taipasin, et olin teinud kõiki asju, mida teevad aktiivsed viimse aja pühad, kuid sageli harjumusest, mitte siira südamega. Ma ei olnud sellisel vaimsel tasandil, kus oleksin tahtnud olla. Ma pidin naasma põhiasjade juurde. Nii keskendusin ma valdkondadele, mis tooksid mind Jeesusele Kristusele lähemale. Ma vajasin Tema tugevust, et oma katsumustest üle saada.
Kui ma vaimsete asjadega rohkem pingutasin, siis kasvas mu usk Jeesusesse Kristusesse ja Tema plaani. Ma mõistsin, et haiglasse sõites saadud kogemus oli tõepoolest olnud vastus mu palvele. Kui ma võtan selle vastuse teadmiseks ja omaks (et kõik läheb hästi), siis ma mõistan, et Taevane Isa ei täpsusta alati, millal kõik korda saab. Ma ei pruugi kunagi füüsiliselt täiesti terveks saada, kuid ma õpin vastu võtma Tema tahet. Mu elu on täielikult Tema kätes.
Seitse aastat on möödunud sellest päevast, kui mul vähk diagnoositi. Mul on olnud mitmeid operatsioone ja olen saanud ravi, kuid vähk on endiselt alles. Ent elu läheb edasi ja ma olen selle eest tänulik. Koos katsumustega on tulnud ka õnnistused, sealhulgas teine tütar. Issanda kõige tähtsam vastus, et „kõik läheb hästi“, lohutab mind endiselt.