Templi õnnistused
Tempel annab elule eesmärgi, toob hingerahu – mitte seda rahu, mida suudab anda teine inimene, vaid rahu, mida lubas Jumala Poeg, kui Ta lausus: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile.”
Templis tunneme, et oleme Issanda lähedal
Maailmas ei ole teist sellist kohta, kus tunneksin end Issandale lähemal kui Tema pühas templis. Sõnastan ühe luuletuse pisut ümber:
Kui kaugel on taevas?
Ei kaugele jää.
Vaid Jumala templis,
kus meiegi, sääl.
Issand ütles:
„Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad.
Vaid koguge endile varandust taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.
Sest kus su varandus on, seal on ka su süda.”1
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele on tempel pühim paik maa peal. Tempel on Issanda koda ja nagu kiri templi välisseinal ütleb, on see „Jehoovale pühitsetud!”
Tempel ülendab meeli ja meid ennast
Templis õpime tundma Jumala hindamatut plaani. Templis sõlmitakse igavesi lepinguid. Tempel ülendab meeli ja meid ennast. Nagu tuletorn seisab tempel kõikidel silme ees ja suunab meid selestilise hiilguse poole. See on Jumala koda. Kõik, mis templi seinte vahel toimub, õilistab ja ülendab.
Tempel teenib peresid, suurimat vara, mis meile surelikkuses antud. Issand on meie, isadega, kõneledes selgesõnaliselt öelnud, et meie kohus on kogu südamest armastada oma naisi ning hoolitseda nende ja oma laste eest. Ta on öelnud, et tähtsaim töö, mida me vanematena teha saame, toimub kodus ja meie kodu võib olla taevas, eriti siis, kui meie abielu on sõlmitud Jumala kojas.
Meie seast lahkunud vanem Matthew Cowley, kes oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, rääkis kord loo, kuidas ta ühel laupäeva pärastlõunal läks, lapselaps käekõrval, sünnipäeva tähistama – mitte loomaaeda ega kinno, vaid templi juurde. Valvuri loal jalutasid nad templi kõrgete uste juurde. Vanaisa ütles tüdrukule, et ta puudutaks käega vägevat seina ja seejärel massiivset ust. Hellalt ütles ta lapsele: „Pea meeles, et täna puudutasid sa templit. Tuleb päev, kui sa templisse sisse lähed.” Tema kingituseks väikesele tüdrukule ei olnud kommituutu ega jäätisetops, vaid kogemus, mis on palju tähendusrikkam ja igavikulisem – tänulikkus Issanda koja eest. Tüdruk puudutas templit ja tempel puudutas tüdrukut.
Tempel toob hingerahu
Kui puudutame templit, kui armastame teda, kajastub meie eludes meie usk. Kui siseneme pühakotta ja peame meeles seal sõlmitud lepinguid, suudame toime tulla mis tahes katsumusega ja jagu saada mis tahes kiusatusest. Tempel annab elule eesmärgi, toob hingerahu – mitte seda rahu, mida suudab anda teine inimene, vaid rahu, mida lubas Jumala Poeg, kui Ta lausus: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”2
Viimse aja pühade seas valitseb suur usk. Issand annab meile võimalusi, et näha, kas me järgime Tema käske, kas me järgime teerada, mida järgis Jeesus Naatsaretlane, kas me armastame Issandat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust ning kas armastame oma ligimesi nagu iseennast.3
Ma usun õpetussõna: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!”4
Nii see on alati olnud, nii saab see alati olema. Kui täidame oma kohust ja usaldame Issandat täielikult, täidame me Tema templid, et teha talitusi mitte ainult enda eest, vaid kasutame ära ka erilise võimaluse teha tööd teiste heaks. Me põlvitame pühade altarite ääres, et olla asemikud pitseerimistel, millega mehed, naised ja lapsed kogu igavikuks kokku liidetakse. Väärilised noored mehed ja noored naised saavad juba kaheteistkümneaastastena olla asemikeks neile, kes surid ilma ristimise õnnistusteta. See on, mida soovib meilt meie Taevane Isa.
Sündis ime
Aastaid tagasi kutsuti alandlik ja ustav patriarh vend Percy K. Fetzer patriarhaalset õnnistust andma Kiriku liikmetele raudse eesriide taga.
See sünge aeg viis vend Fetzeri Poolasse. Piirid olid suletud ja sealsetel kodanikel polnud lubatud riigist lahkuda. Vend Fetzer kohtus seal sakslastest pühadega, kes olid sinna lõksu jäänud, kui piirid pärast Teist maailmasõda ringi tehti ja maa, kus nad elasid, Poola koosseisu jäi.
Meie juhiks kõikide nende Saksa pühade seas oli vend Eric P. Konietz, kes elas seal oma naise ja lastega. Vend Fetzer andis vend ja õde Konietzile ning nende vanematele lastele patriarhaalsed õnnistused.
Kui vend Fetzer Ameerika Ühendriikidesse naasis, helistas ta mulle ja küsis, kas võib tulla minuga juttu ajama. Kui me minu kabinetis istet olime võtnud, puhkes vend Fetzer nutma. „Vend Monson,” ütles ta, „kui ma oma käed Konietzi pere liikmete peade peale asetasin, andsin ma neile lubadusi, mida ei saa täita. Ma lubasin vend ja õde Konietzile, et nad saavad minna tagasi oma sünnikoju Saksamaale, et okupatsioonivõim ei saa neid vangistusse jätta, et nende pere pitseeritakse Issanda kojas. Ma lubasin nende pojale, et ta läheb misjonile, ma lubasin nende tütrele, et ta abiellub Jumala pühas templis. Me mõlemad teame, et piiride suletuse tõttu ei täitu need õnnistused iial. Millega ma küll hakkama sain?!”
„Vend Fetzer,” ütlesin ma, „ma tunnen sind piisavalt hästi ja tean, et oled teinud just seda, mida meie Taevane Isa sinult ootas.” Me põlvitasime kahekesi mu laua äärde ja valasime Taevase Isa ees välja oma südamed. Me rääkisime õnnistustest, mis anti pühendunud perele Jumala templi kohta ja teistestki õnnistustest, mis olid neile tookord keelatud. Vaid Tema võimuses oli korda saata ime, mida me vajasime.
Ja see ime sündis. Poola ja Saksa Föderatiivse Vabariigi juhid allkirjastasid lepingu, mis lubas piirkonda lõksu jäänud sakslastel minna Lääne-Saksamaale. Vend ja õde Konietz kolisid koos lastega Lääne-Saksamaale ja vend Konietzist sai oma kodukoguduse piiskop.
Konietzid läksid terve perega Šveitsi pühasse templisse. Ja kes oli see templi president, kes neid valges ülikonnas avasüli vastu võttis? Ei keegi muu kui Percy Fetzer – patriarh, kes neile selle lubaduse oli andnud! Tema ametiseisund Berni templi presidendina võimaldas tal nüüd see lubadus täita – Konietzid Issanda kojas vastu võtta, mees ja naine omavahel ja nende lapsed oma vanemate külge pitseerida.
Kui aeg sealmaal, abiellus Konietzide tütar Issanda kojas. Konitzide poeg sai oma kutse ja teenis põhimisjonil.
„Templis näeme!”
Mõnel meist asub tempel paari kvartali kaugusel. Teiste jaoks tuleb pühasse Jumala templisse minekuks ületada ookeane, läbi käia või sõita palju kilomeetreid.
Mõned aastad tagasi, kui Lõuna-Aafrikas veel oma templit polnud, viis juhus mind ringkonna konverentsil toonases Rodeesia halduskeskuses Salisburys kokku ringkonna juhataja Reginald J. Nieldiga. Kohtusin Nieldi, tema naise ja armsate tütardega kogudusehoones. Nad rääkisid, et on raha kõrvale pannud ja valmistuvad Issanda templisse sõitma. Aga tempel oli oi kui kaugel!
Kokkusaamise lõpupoole oli neljal armsal tüdrukukesel mulle templi kohta rohkesti küsimusi: „Milline tempel on? Me oleme näinud seda vaid pildil.” – „Mis tunne on, kui astud templisse?” – „Mis sealt kõige rohkem meelde jääb?” Mul oli umbes tunni jagu aega, et rääkida neile neljale tüdrukule Issanda kojast. Kui hakkasin lennujaama sõitma, lehvitasid nad mulle järele ja noorim neist hõikas: „Templis näeme!”
Aasta hiljem avanes mul võimalus tervitada Nieldide peret Soolajärve templis. Rahulikus pitseerimisruumis sain ma liita vend ja õde Nieldi nii igavikuks kui ajaks teineteisega. Uksed läksid lahti ja sisse astus neli armast tütarlast, puhtad valged kleidid seljas. Nad kallistasid oma ema ja isa. Nende silmis olid pisarad ja südames tänu. Tundsime end otsekui taevas. Igaüks neist oleks võinud öelda: „Nüüd on meie pere igavene.”
See on imeline õnnistus, mis templisse tulijaid ootab. Elagem vääriliselt, süüta käte ja puhta südamega, et tempel võiks puudutada meie elu ja meie peresid!
Kui kaugel on taevas? Ma tunnistan, et pühades templites on ta õige lähedal, sest neis pühades paikades kohtuvad taevas ja maa ning seal annab meie Taevane Isa oma lastele oma suurimad õnnistused.
Saint George’i tempel Ameerika Ühendriikides. Pühitsetud 6. aprillil 1877. Taaspühitsetud 11. novembril 1975.
Manila tempel Filipiinidel. Pühitsetud 25. septembril 1984.
Bountifuli tempel Ameerika Ühendriikides. Pühitsetud 8. jaanuaril 1995.
Berni tempel Šveitsis. Pühitsetud 11. septembril 1955. Taaspühitsetud 23. oktoobril 1992.
Pitseerimisruum (Soolajärve tempel).