Meie templiabielu oli väärt igat pingutust
Pärast seda, kui mu esimene äriplaan luhta läks ning teinegi katse ebaõnnestus, hakkasin mõtlema, kas saan üldse oma kihlatu Beny templisse viia. Me olime kuulnud, et teekond sinna on usu proovikivi, kuid võttes siiski templiabielu oma eesmärgiks, polnud meil õrna aimugi, kuivõrd meie usk proovile pannakse.
Ma kohtusin Benyga Panamas pärast misjonil teenimist. Vastavalt Panama seadustele pidid paarid enne templis abiellumist sõlmima tsiviilabielu ning minema siis lähimal asuvasse Guatemala linna templisse. See oli kallis ja raske teekond, aga pitseerimine oli õnnistus, millest me ei tahtnud loobuda.
Päev pärast seda, kui olin abieluettepaneku teinud, kaotasin töö. Laskmata end sellest heidutada, otsustasin teenida raha bussireise läbi viies. Minu buss läks katki juba esimesel tööpäeval. Mures, kuid allaandmata, otsustasin järgmisena t-särke müüma hakata. Hommikul, mil läksin särkidele vabrikusse järele, avastasin, et hoone oli eelmisel õhtul maani maha põlenud. Tundus, nagu oleksid ka minu lootused koos suitsuga vastu taevast lennanud.
Templireisini olid jäänud vaid mõned kuud ning tolle ajani oli luhtunud iga katse raha teenida. Ma lahkusin hõõguva kiviprügi juurest ja läksin Benyt otsima.
„Mul pole sentigi,“ ütles ma, „võib-olla ei peaks sa minuga abielluma.“
„Kui ma abielluksin raha pärast, siis oleksin juba abielus,“ vastas tema. „Aga ma ei abiellu raha pärast. Ma tahan abielluda, sest armastan sind.“
See oli murdepunkt. Tundsime, et oleme läbinud tähtsa proovilepaneku. Kui liikusime usus edasi, hakkasid uksed avanema. Ma leidsin tööd mööblitehases, kuigi palk polnud piisavalt suur, et hakkama saada. Üks lahke piiskop lubas meid aidata bussipiletitega. Kui lootustandev see pakkumine ka polnud, ei tundunud see õige. Meil oli sügav soov saada ise hakkama. Nähes aga, et piiskop tahab tõepoolest aidata, küsisime temalt hoopis Beny jaoks tööd. Seda ta ka andis.
Teeninud nii piisavalt raha, et templisse sõita, sõlmisime tsiviilabielu ning olime lõpuks teel Guatemalasse koos kümne teise Kiriku liikmega. Meie katsumused polnud sellega veel möödas.
Laiaulatuslikud liiklusstreigid katkestasid meie teekonna Costa Rica piiril. Olime piiril oodanud kaks päeva, kui meie juht otsustas tagasi pöörduda. Sellegipoolest otsustasime Beny, kahe venna ja ühe paariga mitte alla anda. Vaadanud, kuidas meie buss ümber pööras ja meist eemaldus, jalutasime Costa Ricasse. Me jätkasime teekonda, peatudes teeäärsetes varjualustes, kuni jõudsime Nicaragua piirini. Seal avanes meil võimalus võtta takso, et sõita pealinna, kus ostsime bussipileti Hondurase piirini. Kaks päeva ning veel kaks bussi hiljem jõudsime lõpuks templisse. Olime pesemata, väsinud ning kulutanud rohkem raha kui plaanitud, kuid olime õnnelikud.
Järgmisel päeval pärast katsumusi ja hilinemisi pitseeriti meid viimaks abikaasadena igaveseks kokku. Meie rõõm, väärt kogu tööd, ootamist ja muretsemist, oli täielik!
Mitte kõik templis abiellujad ei pea läbima selliseid katsumusi, kuid minu ja Beny jaoks (ning teiste jaoks, kes meiega templisse tulid), olid need väärtuslikud kogemused. See oli üks parimatest kogemustest mu elus.
Kui meie eesmärk abielluda templis oleks tulnud maisest armastusest, siis poleks me seda teekonda vastu pidanud. Aga kuna me uskusime taastatud preesterluse pitseerimisväkke, siis ei andnud me alla, sest teadsime, et templiabielu ajaks ja kogu igavikuks oli väärt ohverdusi.