Kuidas ma tean?
Minu kutse saada päästetud
Illustratsioonid: Roger Motzkus
Noore mehena tutvusin paljude usulahkudega ja olin segaduses, sest igaüks neist tõlgendas pühakirju erinevalt. Mulle ei tundunud õige aupaklikkuse puudumine, mida ma mõnes kirikus kohtasin, ja nii ma loobusin endale kiriku otsimisest.
Mitu aastat hiljem sai minu sõber Cleiton Lima ristitud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Ta ei rääkinud sellest mulle, kuigi me olime head sõbrad, aga aja möödudes märkasin ma temas muutusi. Pühapäeva hommikuti läksin ma tavaliselt tema poole, et koos jalgpalli mängida, aga teda polnud kodus. Ja nii kaks või kolm pühapäeva järjest. Viimaks ütles Cleiton mulle, et ta ei saa enam pühapäeviti jalgpalli mängida, kuna ta austab Issanda päeva. Ma vastasin talle: „See Kirik ajab sind hulluks.”
Selle peale kutsus Cleiton mind kirikusse. Ma puiklesin, kuna olin ikka veel religioonist halval arvamusel. 10 kuud järjest tõi Cleiton misjonäre mind õpetama, aga alati tõin ma mingi ettekäände või ütlesin, et mul pole aega. Aga ta ei andnud alla.
Ühel juunikuu päeval kutsus ta mind Kiriku tantsuõhtule. Ma viskasin nalja, öeldes: „Kas seal on rohkelt tasuta toitu ja palju tüdrukuid?” Ta naeris ja vastas jaatavalt.
Ma pean möönma, et mu kõht sai minust võitu. Ma läksin kirikusse ja mulle meeldis seal. Kõik tervitasid mind, ma sain palju süüa ning mul tekkis soov sakramendikoosolekule minna. Kui ma pühapäeval Kirikusse jõudsin, kohtasin paljusid inimesi ja kuulsin nende tunnistusi. Ma ei olnud Mormoni Raamatuga tuttav, kuid tundsin Issanda Vaimu, kui erinevad Kiriku liikmed tunnistasid: „Ma tean, et Mormoni Raamat on õige ja see on Jeesuse Kristuse Kirik ning Joseph Smith oli Jumala kutsutud prohvet.” Ma polnud end kunagi nii hästi tundnud. Ma ei soovinud ikka veel misjonäridega kohtuda, aga see tunnistuste koosolek puudutas mu südant.
Järgmisel nädalal kutsus Cleiton mind jälle kirikusse. Ma ei saanud minna, sest pidin midagi muud tegema. Ma nägin kurbust tema silmis, kui ma talle ütlesin, et ei tea, kas saan kirikusse minna.
Aga pühapäeva hommikul ärkasin ma sooviga kirikusse minna. Ärkasin 6.50, mis oli minu jaoks raske, seadsin end valmis ja ootasin Cleitonit. Ta oli üllatunud, kui nägi mind riides ja teda ootamas. Sel pühapäeval õpetas piiskop preesterlusest. Vaimu mõju oli tugev ja ma tundsin, et peaksin kuulama misjonäride vestlusi. Noorte Meeste koosoleku lõppedes teadsin ma, et saan ristitud.
Pärast kirikut ütlesin ma Cleitonile: „Ma tahan saada ristitud!”
Ta arvas, et ma teen nalja. Aga siis ütles ta: „Kas sa oled nõus misjonäridega kohtuma?” Ma vastasin jaatavalt.
Mind õpetasid suurepärased misjonärid. Kui ma kuulsin sõnumit taastamisest, tundsin veelgi suuremat kinnitust, et pean ristitud saama. Kuid ma tahtsin ise teada, kas Mormoni Raamat on õige. Misjonärid märkisid minu Mormoni Raamatus ära pühakirjakoha Moroni 10:3–5 ja kutsusid mind palvetama ja Jumalalt küsima, kas see on tõsi.
Järgmisel õhtul tuli mulle meelde, et ma polnud veel Mormoni Raamatut lugenud. Kui ma lugema hakkasin, tundsin ma väga tugevat vaimu. Ma palvetasin ja enne kui ma jõudsin palve lõpetada, teadsin ma, et Mormoni Raamat on õige. Ma olen tänulik Jumalale, et Ta mu palvele vastas. Mind ristiti 2006. aasta juulis.
Ma teenisin hiljem Brasiilias Cuiabá misjonil ja mu sõber Cleiton teenis Brasiilias Santa Maria misjonil. Me tegime seda, mida Cleiton tegi minu heaks: me kutsusime inimesi tulema Kristuse juurde ja aitasime neil vastu võtta taastatud evangeeliumi, nimelt Jeesusesse Kristusesse uskumise, meeleparanduse, ristimise ja Püha Vaimu anni saamise kaudu. See on tee, mis toob päästmise.
Kutsugem alati oma sõpru ja sugulasi evangeeliumi õppima, sest Päästja kutsus kõiki, kui Ta ütles: „Tulge minu juurde.” (Matteuse 11:28) Ma tean, et see on Jeesuse Kristuse Kirik ja käes on aeg kutsuda kõiki tulema Tema juurde.