Meie kodu, meie perekond
Paastumine ja palvetamine Emma eest
Autor elab Taani pealinna lähistel.
Kui mu tütar aknast välja kukkus, kartsin, et nüüd on juhtunud kõige hullem.
Illustratsioon: © iStock/Thinkstock
Mu pere oli just tagasi jõudnud imetoredalt puhkuselt. Pärast õhtusööki saatsin oma kaks last, neljase Markuse ja kolmese Emma, meie neljanda korruse korteri magamistuppa mängima. Taanis avanevad aknad väljapoole nagu luugid. Tavaliselt on aknad lukus, kuid olime jätnud need puhkuse ajaks õhutusasendisse, et korter meie reisil oleku ajal tuulduks.
Nõusid pestes tundsin korraga, et midagi on väga valesti. Jooksin elutuppa ja magamistoast tormas mulle vastu Markus. Ta karjus suurest hirmust, öeldes, et Emma oli aknast välja kukkunud. Aken asus 12 meetri kõrgusel tsemendist kõnnitee kohal. Jooksin trepist alla, hüüdes korduvalt Emma nime. Nägin oma tütart tsemendist kõnniteel justkui elutuna lamamas. Kui ma ta üles tõstsin, oli ta täiesti loid, ning ma kartsin, et nüüd on juhtunud kõige hullem. Mu abikaasa, kes oli minu järel tulnud, võttis ta sülle ja andis talle otsekohe preesterluse õnnistuse.
Kiirabi saabus ruttu ning me Markusega palvetasime koos, kui parameedikud Emmaga tegelesid. Peagi asusime kõik haigla poole teele.
Intensiivravi osakonnas liitusid meiega peagi teised pereliikmed, kes olid tulnud meid toetama. Markus läks oma nõbudega koju, meie jäime abikaasaga haiglasse, endiselt teadmata, millises seisus Emma on.
Pärast ooteaega, mis oli tundunud väga pikk, tuli meie juurde arst ja küsis õnnetuse kohta täpsemat infot. Ta ütles, et tavaliselt tähendanuks nii kõrgelt kukkumine sisemisi vigastusi ja vaid väikest ellujäämise tõenäosust. Emma oli murdnud vaagnaluu ja saanud peapõrutuse, kuid peale selle oli ta saanud vaid kriimustusi. Arst ütles, et ilmselt oli ingel ta kinni püüdnud.
Kuigi Emma ellujäämine oli ime, oli ta saadud trauma tõttu endiselt teadvusetu. Mu abikaasa ja kaks lähedast sõpra andsid taas Emmale õnnistuse. Selles õnnistuses lubati talle täielikku paranemist ilma igasuguste kestvate probleemideta ning et see saab olema ta elus positiivseks kogemuseks. Olin preesterluse väe eest tohutult tänulik. Kõiki mu kogu öö kestvaid anumisi oli kuulda võetud.
Nelja päeva pärast ärkas Emma koomast. Need neli päeva olid sõbrad, Kiriku liikmed ja teised tema eest palvetanud ja paastunud. Tundsin enda ümber ustavate pühade palveid, mis mu perekonda ja mind tugevdasid. Tundsin, nagu oleks Taevane Isa mind oma embusesse võtnud ja täitnud lohutusega.
Meie vai oli päev enne tema toibumist korraldanud paastu. Me usume, et Taevane Isa kuulis meie palveid ja et Emma ärkamine oli selle paastu otsene tulemus. Emma edasine taastumine kulges kiirelt. Viie päeva pärast ütles ta oma esimesed õnnetusejärgsed sõnad ja üheksa päeva pärast lasti ta haiglast koju. Ta veetis viis nädalat ratastoolis ja hakkas käima füsioteraapias.
Umbes kuu aega pärast õnnetust ütles mu selg Emma tõstmisest järsku üles. Mind valdas mitte üksnes füüsiline, vaid ka vaimne jõuetus. Kuidas saan ma tema eest edaspidi hoolitseda?
Ühel ööl valdas mind selle jõuetuse tõttu väljakannatamatu süütunne. Ma lahkusin kodust, leidsin ühe pargipingi ja palvetasin Taevase Isa poole ligi tund aega. Esimest korda elus tundsin, kuidas Päästja lepituse imeline vägi minu üle võimust sai. Kogu see valu ja kurbus, mida olin endas kandnud, võeti minult ära. Pärast seda palvet langes koorem mu õlgadelt. Emma oli endiselt ratastoolis ning mina sain regulaarselt seljaravi, kuid ma leidsin jõudu, et minna edasi.
Aasta hiljem sai Emma juba joosta, naerda, juttu rääkida ja mõelda nagu tavaline nelja-aastane.
Me teame, et meil on armastav Taevane Isa, kes meie eest hoolitseb ja meid isiklikult tunneb. Ta teab, milliseid raskusi me kogeme. Ma ei kahtle kunagi nendes imedes, mida Ta meile palve, paastumise ja preesterluse õnnistuste kaudu annab.