Enesetapu mõistmine: ohumärgid ja ennetamine

Kenichi Shimokawa, PhD

VAP pereteenistus, Jaapani kontor

Kui Kevin oli 16-aastane, siis tema vanemad lahutasid oma abielu. Samal ajal lakkas ta võtmast epilepsiaravimeid, mis olid aidanud tal meeleolu kontrolli all hoida. Ta ei teadnud, et tal on bipolaarne häire, ning tal hakkasid ilmnema paranoia, kurnav maania ja sügav depressioon. Tundus, et ravimitest polnud abi. Ta jõudis omadega sinnamaale, et kõigest nii kurnatuna otsustas ta teiste teadmata endalt elu võtta.

Kevin meenutab päeva, mil ta seda teha kavatses: „Ma nutsin. Olin lihtsalt nii väsinud, emotsionaalselt kurnatud. Vaatasin inimesi ja soovisin, et keegi tuleks ja küsiks, kas kõik on korras. Kuigi ma seda soovisin, kuulsin oma peas pidevalt hääli ütlemas: „Sa pead surema.” ‥ Anusin end terve see aeg, et ma seda ei teeks, aga hääled olid nii valjud, et ma ei suutnud nendega enam võidelda.”¹

Kahjuks ei märganud keegi tema heitlusi. Olles veendunud, et keegi temast ei hooli, tegi ta enesetapukatse, aga jäi imekombel ellu.

Kas suudame vähimalgi määral mõista tema üle pea kasvanud masendust ja meeleheitlikku, ent hääletut hüüdu abi järele?

Endalt elu võtmine on üks surelikkuse kõige raskemaid katsumusi nii enesetapumõtete all kannatanute kui ka tema pereliikmete jaoks. Vanem M. Russell Ballard Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Minu hinnangul pole perekonna jaoks raskemat aega kui siis, kui lähedane endalt elu võtab. Suitsiid on perekonna jaoks kohutav läbielamine.”² Selle katsumuse tõsist olemust arvesse võttes arutagem, 1) mida me enesetapu kohta teame, millised on ohumärgid ja mida saaks teha, et seda ennetada; 2) mida saavad teha lahkunu pereliikmed ja kogukond; 3) mida saab teha igaüks meist, et suurendada lootust ja usku Kristusesse, et me ei langeks masendusse.

Enesetapu mõistmine

Iga aasta võtab endalt elu 800 000 inimest maailmas.³ See tähendab, et keegi maailmas võtab endalt elu iga 40 sekundi tagant. Tegelik arv on tõenäoliselt isegi suurem, kuna enesetapuga seonduv on tundlik teema, mõnes riigis on see seadusevastane ning seetõttu ei ole kõik andmed kättesaadavad. 15- kuni 29-aastaste seas on enesetapp suuruselt teine surmapõhjus. Enamikes riikidest on suitsiidide määr kõrgeim üle 70-aastaste seas. Suitsiidid mõjutavad otseselt või kaudselt suurt osa ühiskonnast.

Ohumärgid

Kui me ei suuda eluraskustega kohaneda, võime kogeda tohutut stressi. Kui emotsionaalne stress käib üle jõu, võib see meele mustaks teha ja panna inimesed uskuma, et ainus lahendus on surm. Nad võivad tunda, et keegi ei saa aidata, see viib omakorda sotsiaalse isolatsioonini ja suurendab masendust ning nurkasurutuse ja lootusetuse tunnet veelgi, pannes inimesi viimaks mõtlema, et endalt elu võtmine on ainus pääsetee.

Kui kellelegi ilmneb mõni järgmistest tõsistest ohumärkidest⁴, siis peaksime otsima otsekohe abi vaimse tervise asjatundjalt või päästeteenistuselt, näiteks kiirabilt:

Enda vigastamise või endalt elu võtmisega ähvardamine
Endalt elu võtmise mooduste otsimine
Surmast, suremisest või enesetapust rääkimine või kirjutamine

Järgmised tunnused võivad näida küll vähem ohtlikud, kuid me peaks siiski kõhklematult tegutsema ja otsima abi ka sellele inimesele, kellel ilmneb mõni järgmistest ohumärkidest:

Lootusetuse väljendamine ja elu mõtte kaotamine
Raevu, viha või kättemaksuiha väljendamine
Hulljulge käitumine
Nurkasurutuse tunne
Suurenenud alkoholi või narkootikumide tarbimine
Sõpradest, perekonnast või ühiskonnast võõrandumine
Ärevus, ärritusseisund või suured meeleolukõikumised
Unetus või pidev magamine
Teistele koormaks olemise tunne

Mitte igaüks, kes püüab endalt elu võtta, ei räägi sellest teistele, kuid sellised ohumärgid ilmnevad enamikul. Seega tuleb neisse märkidesse suhtuda tõsiselt!

Isegi kui professionaalne abi pole käepärast, on hoolivatest sõpradest ja perekonnast palju abi.

Ennetamine

Kui keegi mõtleb suitsiidile, mängivad väga olulist rolli perekond ja sõbrad. Alma õpetas, et me peame „kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged; ‥ leinama koos nendega, kes leinavad; jah, ja trööstima neid, kes vajavad tröösti” (Mo 18:8, 9).

Siinkohal on toodud välja mõned asjad, mida pereliikmed ja sõbrad saavad teha:

Olla abivalmis ja kuulata armastavalt. Vanem Ballard on andnud nõu: „Pole midagi võimsamat kui armastav käsi nende ümber, kes kannatavad.”⁵ „Peame neid nägema ‥ Taevase Isa ‥ silme läbi läbi,” on õpetanud vanem Dale G. Renlund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Ainult siis tunnetame, kui väga Päästja neist hoolib. ‥ See avardunud mõistmine avab meie südame teiste pettumusele, hirmule ja südamevalule.”⁶

Aidake konkreetsete asjadega. Kui kellelgi on kriis, mis mõjutab tema turvalisust ja põhivajadusi, siis pakkuge käegakatsutavat abi, kuid laske inimesel endal valida, kas ta soovib selle vastu võtta. Näiteks kui keegi mõtleb suitsiidile, kuna on kaotanud töö, siis aitab teda tööpakkumiste leidmine, mille hulgast ta saab valida. See aitab tal vabaneda kitsikustundest.

Küsige, kas ta on mõelnud endalt elu võtmise peale. Kui muretsete, et keegi on masenduses ja tal ilmnevad suitsiidile viitavad ohumärgid, siis küsige, kas ta on mõelnud endalt elu võtta. Seda võib olla ebamugav teha, kuid parim viis on otse küsida, kas tal on tekkinud mõte endalt elu võtta. Nii saate anda talle võimaluse oma raskustest ja muredest rääkida.

Näiteks võib küsida: „Tundub, et selle kõigega on raske toime tulla. Kas sul on tulnud pähe ka enesetapumõtteid?” või „Ma tunnen muret, kas sul on kogu selle valu tõttu, mida sa koged, tekkinud ka enesetapumõtteid.” Kui nad ei mõtle enesetapule, siis tõenäoliselt annavad nad sellest teada.

Kui tunnetate, et nad pole oma enesetapumõtete kohta ausad, siis otsige hoolega Vaimu juhatust, et teada, mida teha. Te võite tunda vajadust jääda nende juurde seniks, kuni nad end teile avavad.

Olge selle inimese juures ja otsige abi. Kui keegi annab teile teada, et ta mõtleb enesetapust, siis jääge tema juurde ja laske tal südamelt ära rääkida, mis teda vaevab. Kui ta räägib täpsetest viisidest ja ajast, kui ta plaanib endalt elu võtta, siis aidake tal võtta ühendust eluliiniga või kohaliku psühhiaatriahaigla erakorralise meditsiini osakonnaga.

Enesetapule reageerimine

Mõned inimesed sooritavad enesetapu ka ilma ohumärke välja näitamata. Lahkunu pereliikmed ja sõbrad võivad kogeda lähedase enesetapu tõttu sügavat ja mitmeti avalduvat leina. Mõned nende reaktsioonidest võivad olla järgmised:

Häbi ja stigmatiseerituse tunne
Šokk ja raskused toimunu uskumisega
Viha, kergendus või süütunne
Surma põhjuse varjamine
Sotsiaalne isolatsioon ja peresuhete häirumine
Aktiivne või koguni sõltuvuslik osalemine suitsiidiennetustöös.
Tohutu soov mõista, miks see juhtus
Mahajäetuse ja hüljatuse tunne
Lahkunu, iseenda, teiste ja Jumala süüdistamine
Sagedam enesetapule mõtlemine või enesehävituslikud tunded
Suurenenud stress kalendripühade ja lahkunu surma-aastapäeva ajal⁷

Mida saavad lahkunu pereliikmed ja kogukond teha?

Hoiduge hukkamõistust. Kuigi enesetapu sooritamine on tõsine asi, on vanem Ballard tuletanud meelde: „Mõistagi ei tea me iga enesetapu tagamaid. Üksnes Issand teab kõiki üksikasju ja tema on see, kes meie maiseid tegusid hindab. Kui [Issand] meie üle kohut mõistab, võtab Ta arvesse kõiki asjaolusid: meie geneetilist ja keemilist ülesehitust, meie vaimset seisundit, intellektuaalset võimekust, saadud õpetusi, esiisade pärimusi, tervist jne.”⁸

Austage igaühe unikaalset leinaprotsessi. Igaüks leinab erinevalt, kuna tema suhe lahkunuga erineb kõigi teiste suhetest. Seega austage igaühe leina kogemise viisi.

Kui meile lähedane inimene lahkub, võivad meid vallata tugevad, koguni talumatud tunded. Lein ei tähenda veel usu puudumist. Päästja on öelnud: „Te peate elama üheskoos armastuses, nii et sa nutad nende kaotuse pärast, kes surevad” (ÕL 42:45). Lein väljendab armastust lahkunu vastu ja näitab, kui oluline see suhe meile oli.

Paluge abi. Leinates võib nii mõnigi asi üle jõu käia. Abi palumine võib anda teistele püha võimaluse näidata armastust ja teenida. Nende abi vastuvõtmine võib olla tervendav ja jõuduandev mitte üksnes teie, vaid ka abistajate endi jaoks.

Hoidke ühendust. Mõni leinab üksi ja võib nii jääda teistest isoleerituks, seega püsige oma pere ja sõpradega ühenduses. Võtke oma leinavate pereliikmete, sugulaste ja sõpradega aeg-ajalt ühendust ja pakkuge abi, kuna nad ei pruugi seda ise paluda.

Toetuge Päästjale. Päästja on ülim tervenemise ja rahu allikas. „[Tema] lepitus annab meile ka võimaluse hüüda appi Teda, kes on kogenud kõiki meie surelikke nõrkusi, et anda meile jõudu surelikkuse koormaid kandes vastu pidada. Tema tunneb meie hingepiinu ja on meile toeks. Ta on nagu halastaja samaarlane, kes leiab meid haavatuna teepervelt, seob meie haavad ja hoolitseb meie eest (vt Lk 10:34).”⁹

Meil tuleb mõista, et püüdes teha ära enda osa, peame me kõik täielikult toetuma Issandale Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele. Seda silmas pidades püüdkem mõista oma masendusse langenud pereliikmeid ja ligimesi. Sirutagem neile armastav abikäsi ja tugevdagem koos suuremat usku Päästjasse ja usaldust Tema suhtes, sest Tema naaseb ja „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilm 21:4).