Teenimine teispool Jordanit

R. Val Johnson ja Rachel Coleman

Kiriku ajakirjad ja kirjastusosakond

või kus iganes Issand teid vajab

Vajadus oli pakiline.

2013. aastal haigestus Lähis-Idas Jordaanias Za’atari põgenikelaagris viis inimest leetritesse. Ülerahvastatud laagris elavat 100 000 Süüria põgenikku ähvardas oht sellesse ülimalt nakkusohtlikkusse viirushaigusesse nakatuda. Haiguse leviku vältimiseks oli Jordaania valitsusel kavas viia läbi ulatuslik vaktsineerimiskampaania. Plaan oli immuniseerida vähemalt 90 000 Süüria põgenikku vanuses 6 kuud kuni 30 aastat ja seda kahe nädala jooksul.

Kuid esile kerkis probleem. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefondil (UNICEF) oli vajalik vaktsiin. Jordaania tervishoiuministeeriumil olid vajalikud kliinikud. Kuid neil puudus külmaahela varustus – süstlad, terariistade konteinerid, vaktsiinijahutid – ning aeg hakkas otsa saama.¹

Appi tulid Ron ja Sandi Hammond, abielupaarist misjonärid, kes teenisid Jordaanias VAP Heategevuse juhatajatena. Ron ja Sandi olid UNICEFi ning tervishoiuministeeriumiga juba varem koostööd teinud ning nad liitusid nende kahe organisatsiooni ettevõtmisega, et teha kindlaks, kuidas saaks VAP Heategevus aidata.

Ron ütles: „Me uurisime, kui palju külmaahela varustus maksma läheb. Nad ütlesid meile summa ja me vastasime: „Me arvame, et VAP Heategevus saaks aidata.” Nad küsisid: „Kui ruttu? Sellega on kiire!””

Kahekümne tunni jooksul oli VAP Heategevus vajaliku külmaahela varustuse ostu heaks kiitnud. „Kui me tervishoiuministrile ja UNICEFile seda teatasime, olid nad hämmastunud,” ütles Ron. „Kuidas saab üks mittetulundusühing nii kiiresti tegutseda? Vaktsineerimiskampaania sai toimuda ettenähtud ajal ning peale selle inspireeris see ka läbi viima üleriigilise vaktsineerimiskampaaniat, mille käigus vaktsineeriti sadu tuhandeid Jordaania kodanikke ja Süüria põgenikke.”

Kriis sai ära hoitud.

Peale selle pandi alus tõhusale edaspidisele koostööle UNICEFi, Jordaania tervishoiuministeeriumi ja VAP Heategevuse vahel.

See, et Ron ja Sandi Hammond jõudsid Lähis-Itta sellisel tähtsal hetkel, annab tunnistust Hammondite usust ning inspiratsioonist, mis Kiriku abielupaaridest misjonäride programmi eest veab.

Otsitakse abielupaaridest misjonäre

2012. aastal teenisid Hammondid Idaho osariigis Rexburgi templi templitöötajatena. Ronil oli selja taga edukas hambaarstikarjäär ning ta pidas loenguid Brigham Youngi ülikooli Idaho kolledži usuteaduskonnas. Kuid nende elu sulnis rütm sai kiire lõpu, kui nad tundsid selget vaimset juhatust anda kohe sisse misjonipaberid. Selline ajastus üllatas neid. Nende abielus lastel oli parasjagu tööalaseid ja elukohaga seotud ümberkorraldusi ning Ronil polnud veel plaanis pensionile minna. Kuid Vaim kinnitas neile, et neid vajatakse ja et kõik läheb hästi.

Tuli välja, et preesterluse juhid Kiriku peakorteris olid paastunud ja palvetanud, et leida õige abielupaar, kes võiks Jordaanias Ammanis VAP Heategevuse juhatajatena teenida.

Sandi ütles: „Oli ilmne, et meid juhtis Issand, kes valmistas meie jaoks ette selle konkreetse ülesande üksikasju. Me teame, et Ta teeb seda iga teeniva misjonäri jaoks. Lohutav on teada, et Päästja korraldab meie asju juba enne, kui me kohale jõuame.”

„Tagantjärele oleme tänulikud,” ütles Ron, „et meil polnud teenimiskoha suhtes spetsiifilisi eelistusi, millest lähtumist oleksime tungivalt soovinud. Selliste asjade Issanda hoolde usaldamine võimaldas Tal anda meile kogemusi, mida me poleks muul moel saanud.”

See kogemus hõlmas koostööd Jordaania kuningliku perekonnaga ning humanitaarabiprojektidega, millega kuningapere seotud oli. Hammondid tegid koostööd kohalike haiglate ja polikliinikutega, et õpetada Jordaania meditsiinipersonalile, kuidas elustada imikuid, selle tulemusena vähenes oluliselt vastsündinute suremus. Tänu nende ja teiste abielupaaridest misjonäride tööle koolitas VAP Heategevus silmakliinikute ja füüsiliste puuetega inimestega seotud organisatsioonide personali ning toetas neid varustusega. Teiste asutuste seas, mida Hammondid ja teised sotsiaalabi misjonärid toetasid, oli keskus, mis õpetas füüsilise puudega naistele, kuidas õmmelda riideid ja teha käsitööd. Need oskused võimaldasid õpilastel endaga paremini toime tulla ja oma perekonda rahaliselt toetada.

midwives practice neonatal resuscitation techniques

Muude projektide seas oli koostöö teiste MTÜde ja Jordaania valitsusega, eesmärgiga valmistuda hädaolukordadeks ning valida iga aasta Jordaania üliõpilaste seast välja üks või kaks, kes saavad stipendiumi, et õppida Brigham Youngi ülikoolis. Hammondite üks kõige toredamaid kogemusi oli koostöö ladina katoliku kirikuga, mille käigus ehitati kooliruumid iraagi kristlastele, kel muud kogunemiskohta polnud.

Issandaga koos Tema viinamäel

Jordaanias mõistsid Hammondid, kui hästi peab paika Issanda lubadus neile, kes Teda teenivad: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” (ÕL 84:88).

„Jumal juhib seda tööd,” ütles Ron. „Ta on koos oma teenijatega ka ise viinamäel. Iga paariga, kes misjonile läheb, liitub viinamäel viinamäe Isand. Jordaanias ei usu me imedesse – meie elu koosnes imedest.”

Nende ümber olid kahtlemata kõiksugu taevainglid, kuid peale nende ka maapealsed inglid, eriti nende lapsed, kes toetasid nende otsust teenida kodust niivõrd kaugel.

Issand õnnistas ka nende perekonda kaitse ja toetava väega. Kui nende lapsed Issanda poole pöördusid, koos nõu pidasid ja üksteise eest palvetasid ja paastusid, langetasid nad olulisi tööalaseid ja elukohta puudutavaid otsuseid ning lahendasid võimalikke sünnitusega seotud raskusi.

Õnnistused, mida nende lapsed kogesid, olid nii märkimisväärsed, et kui vend ja õde Hammondil paluti oma kaheaastast misjonit aasta võrra pikendada, olid nende lapsed rõõmuga nõus. Nad tunnetasid, et Issand teeb tänu vanemate teenimisele nende heaks midagi väga erilist.

Kuid siiski oli lahusolek Hammondite perekonna jaoks ohverdus. Oli raske olla teisel pool maakera lähedastest eemal. See ei olnud aga nii raske, kui oleks olnud minevikus. Tänu tehnoloogiale sai perekond üksteise eluga nii tihti kursis olla kui vaja. Sandi ütles: „Paarid ei kaota oma perekonnaga kontakti. Me hoidsime oma laste peredega tihedalt ühendust. Tänu FaceTime’ile ja e-kirjadele tundsid meie neli lapselast, kes olid sündinud meie teenimise ajal, meid ära, kui me naasime, ja tervitasid meid rõõmsalt.”

Silmade ja südame avamine

Paljude õnnistuste seas, mida Hammondid tundsid, et teenimise eest said, oli üllatav avastus, kui helde ja sõbralik on Jordaania rahvas. Kui Hammondid oma kutse kätte said, ei teadnud nad, millist rahvast nad teenima hakkavad.

„Kuid me leidsime, et meie moslemitest sõbrad olid heatahtlikud ja helded,” ütles Ron, „ja oleme kindlad, et kui nad oleksid näinud, et oleme ohus, oleksid nad meid kaitsnud.

Nende ligimesearmastus on hämmastav. Jordaanlased ei suuda elada teadmisega, et keegi, keda nad aidata saavad, elab puuduses. Nad on juba enne Taaveti aega põgenikke vastu võtnud. Piiblis kohtab tihti väljendit „teispool Jordanit”. Ka meie hakkasime oma kirju lõpetama sõnadega „teispool Jordanit”, et juhtida tähelepanu sellele halastustööle, mida meil oli au selles ajalooliselt armulises riigis teha. Jordaania on olnud sajandeid ligimesearmastust peegeldav koht ning Issand on sealset rahvast selle eest õnnistanud.”

Tihe koostöö Jordaania elanikega võimaldas Hammonditel luua häid sõprussuhteid. „Meid kutsuti mitmele Iftari õhtusöögile, mida peetakse pärast ramadaani paastupäeva,” ütles Sandi. „Meie moslemitest sõbrad kutsusid meid ka kihluspidudele, pulma ja muudele perekondlikele tähtsündmustele.”

Kirik ei jutlusta Jordaanias evangeeliumi ega luba moslemeid seal ega mujal, kus seadused seda keelavad, ristida, seega Kiriku kohta Hammondid infot ei jaganud. Selle asemel keskendusid nad suhete loomisele ja nende säilitamisele näiteks kuningliku perekonnaga, kohalike humanitaarabiparteritega, teiste abielupaaridest misjonäridega, kes nendega koos teenisid, ning usu- ja valitsusjuhtidega. Kui neilt Kiriku kohta küsiti, palusid Hammondid külastada veebilehte LDS.org.

Kutse teenida

Kas neid erakordseid kogemusi arvestades tunnevad Ron ja Sandi, et nad on teenima kutsutud paaride seas – või nende seas, keda võiks teenima kutsuda – kuidagi erilised?

Jah ja ei. „Me teenisime seal, kuhu Issand vajas spetsiifiliste oskuste ja elukogemusega paari,” ütlevad Hammondid. „Kuid see kehtib kõikide abielupaaridest misjonäride kohta. Iga paar, kes on võimeline misjonil teenima, on valmistunud teenima neile eriomasel moel. Nad peavad vaid rakendama piisavalt usku, et minna sinna, kus Issand neid vajab, ning Ta kasutab neid, et teiste elu paremaks muuta.”

„Abielupaaride panus on väga oluline,” on öelnud vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Paarid võivad saata korda tähelepanuväärseid asju, mida teised teha ei saa. ‥

Viise, kuidas paarid saavad teenida, on peaaegu lõputult. Alates misjonikontori toetamisest kuni pereajaloo keskuse juhtkonna koolitamise, templitöö ja humanitaarabini välja – rakendada saab peaaegu iga annet, millega Issand teid õnnistanud on. ‥

Teid on teie elus palju õnnistatud. Minge ja teenige omakorda Issandat ja Päästjat. Uskuge, Issand teab, kus teid vajatakse. Vennad ja õed! Teid on väga vaja, kuid töötegijaid on nii vähe.”²