Meenutused
Melva viimane õhtusöömaaeg
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
„Kas sooviksid proovida sakramenti võtta?” küsisin oma surevalt emalt.
Illustratsioon: Christopher Thornock
Mu ema elas 92–aastaseks ning suri hiljuti. Olin haiglas, kui arstid otsustasid, et tema heaks ei saa teha enamat, kui tagada, et tal oleks enne surma võimalikult mugav.
Keset ettevalmistusi, et saaksime ta koju viia, astusid palatisse kohaliku koguduse kaks venda ning küsisid, kas mu ema sooviks võtta sakramenti. Esialgu vastasin neile: „Ei, aitäh!” Ema sai vaevu neelata. Seejärel aga ütlesin: „Aga las ma küsin tema enda käest.” Kummardasin ema kohale ja küsisin: „Siin on kaks preesterluse hoidjat. Kas sooviksid proovida sakramenti võtta?” Ta vastas nõrgal, ent selgel häälel: „Jah.”
Pärast õnnistamist võtsin kandikult leivatüki, murdsin sellest väikese kübeme ja asetasin ettevaatlikult talle suhu. Ta mälus seda mõnda aega ja ma vabandasin vaikselt meeste ees, et sellega nii kaua läheb. Nad kinnitasid, et sellest pole midagi. Pärast teist palvet võtsin väikese plasttopsi veega ja hoidsin seda tema huultel. Ta võttis kõigest pisikese lonksu, aga mind üllatas, kui hästi ta selle alla neelas.
Tänasin vendi ja nad lahkusid palatist. Mu ema suri rahus umbes tund aega hiljem.
Järgnevatel päevadel mõistsin, millise püha hetke tunnistajaks mul lubati koos oma emaga olla. Viimane asi, mida ta selles elus tegi, oli sakramendi võtmine. Viimane sõna, mille ta lausus, oli „jah”. Jah, ta oli nõus võtma sakramenti, jah, ta oli nõus, et tuua ohvriks „murtud süda ja kahetsev vaim” (3Ne 9:20). Jah, ta oli nõus võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime ja lubama Teda alati meeles pidada ning jah, ta võttis vastu Püha Vaimu. Viimased asjad tema huulil olid sakramendi võrdkujud.
Kui magus pidi see viimane õhtusöömaaeg talle olema! Kuigi ta oli liiga nõrk, et liikuda või kõneleda, tundis ta end kindlasti elavana Kristuses! Kui tänulik ta pidi olema Tema lunastava ja suutlikuks tegeva väe eest, mis kandis teda sureliku rännaku viimastel minutitel ja andis talle lootust igavesele elule.
Iga nädal, kui võtame sakramenti, olgem tänulikud võimaluse eest uuendada oma lepinguid ja tunda andestust ja armu, kui püüame saada rohkem selliseks, nagu on meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus. Siis on see leib ja vesi meie jaoks sama hinnalised, nagu need olid mu emale – „magusam[ad] kõigest magusast ‥ ja puhtam[ad] kõigest puhtast” (Al 32:42).