Vastused Kiriku juhtidelt
Kuidas seada Kristus oma elus kesksele kohale?
Vanem D. Todd Christofferson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Artikli aluseks on 27. jaanuaril 2009 Brigham Youngi ülikooli Idaho kolledžis peetud pühaliku koosoleku kõne.
Jeesus saavutas täiusliku ühtsuse Isaga, allutades ennast nii lihas kui ka vaimus Isa tahtele. Oma Isale viidates ütles Jeesus: „Ma teen ikka, mis on temale meelt mööda” (Jh 8:29). Kuna see oli Isa tahe, alistus Jeesus koguni surmale – „Poja tahe neeldu[s] Isa tahtesse” (Mo 15:7). Jeesus keskendus Isale ja see oli üks peamisi põhjusi, miks Tema teenimistööd iseloomustas selgus ja vägi. Tal polnud mingeid segavaid teisi eesmärke.
Meie teiega saame seada Kristuse oma elus kesksele kohale ning saada Temaga üheks, nõnda nagu Tema ja Isa on üks (vt Jh 17:20–23). Alustuseks peaksime oma elust kõik välja heitma ja siis tähtsuse järjekorras tagasi võtma, nii et Päästja jääks kesksele kohale. Peaksime leidma esmalt koha sellistele asjadele, mis võimaldavad meil Teda alati meeles pidada, nagu sagedane palvetamine ja pühakirjauurimine, apostellike õpetuste mõtestatud uurimine, iganädalased ettevalmistused vääriliseks sakramendivõtmiseks, pühapäevane jumalateenistus ning selle kirjapanemine ja meelespidamine, mida Vaim ja kogemused meile jüngriksolemisest õpetavad. Võib meenuda teisigi asju, mis teile antud eluhetkel eriti sobilikud on. Kui selliste tegevuste jaoks, mis aitavad meil Kristuse elus esikohale seada, on piisavalt aega ja vahendeid leitud, võime hakata lisama teisi kohustusi ja väärtuslikke asju, niivõrd kui meil neiks aega ja vahendeid jagub, näiteks haridus, perekohustused ja harrastused. Sel moel pole kõige tähtsam meie elust lihtsalt heade asjade tõttu välja tõrjutud ning vähemväärtuslikud asjad asetuvad meie tähtsuse järjekorras allapoole või langevad üldse välja.
Kuigi see ei pruugi olla kerge, võime usus Issandasse pidevalt edasi pürgida. Võin kinnitada, et ajapikku kasvab meie soov ja võimekus Päästjat alati meeles pidada ja järgida. Me peaksime selle nimel kannatlikult tööd tegema ning alati palvetama ja paluma endale vajalikku eristamise andi ja jumalikku abi (vt 2Ne 32:9).