Päästja viisil õpetamine
Rõõm õppimisest
Tad R. Callister
Pühapäevakooli üldjuhataja
Kui saame pühendunumaks õppijaks, kogeme jumalikku rõõmu, mis tuleb siis, kui õppida tundma Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja selle järgi elada.
On üks lugu mehest, keda linnarahvas pidas väga laisaks. Ta polnud nõus tööd tegema ega ühtegi ametit selgeks õppima. Ta lihtsalt elas teiste kulul. Viimaks sai linnarahval sellest mõõt täis. Nad otsustasid ta linnast välja viia ning minema ajada. Kui üks linnakodanik ta vankril linnaäärde viis, hakkas kutsaril temast aga hale. Vahest peaks sellele kehvikule veel ühe võimaluse andma. Seetõttu küsis ta: „Kas sooviksid vakatäit maisi, et otsast peale alata?”
Kehvik vastu: „Kas need on puhastatud?”1
Õpetajad ja õppijad: võrdne kohustus anda oma panus
Mõnikord suhtuvad inimesed pühakirjadesse samamoodi – nad tahavad, et need oleksid enne puhastatud. Nad soovivad, et evangeeliumi edastataks neile meelelahutuslike heli- ja videolõikude kujul. Nad soovivad, et pühapäevakooli õpetaja neile õppetunni lusikal sisse söödaks, ilma et nad peaksid ise end ette valmistama või osalema.
Päästja vastupidi palus kord oma õpilasi, et need läheksid koju, sest ei suutnud Tema sõnu mõista. Ta käskis neil palvetada, mõtiskleda ja „valmista[da] oma meel ette homseks päevaks”, mil Ta pidi tulema „taas [nende] juurde” (3Ne 17:2–3).
Õppetund oli järgmine: mitte üksnes õpetaja, vaid ka õpilane peab olema valmistunud. Samamoodi nagu õpetajal lasub kohustus Vaimuga õpetada, peab õppija Vaimuga õppima (vt ÕL 50:13–21).
Mormoni Raamatus seisab: „Jutlustaja ei olnud parem kui kuulaja ega õpetaja parem kui õpilane; ja nõnda olid nad kõik võrdsed” (Al 1:26; rõhutus lisatud).
Järgmisena on toodud mõned soovitused, mida võiksime teha, et kogeda rõõmu, mis tuleb, kui teeme evangeeliumi järgi elamisel enda osa.
Õppimine kodusUurige pühakirju
Iga liige vastutab enda evangeeliumi õpingute eest, seda vastutust me kellegi teise õlule panna ei saa. Suurem osa sellest õppimisest toimub regulaarse pühakirjade uurimise kaudu. President Harold B. Lee (1899–1973) teatas: „Kui me iga päev pühakirju ei uuri, siis meie tunnistus nõrgeneb.”2 Apostel Paulus täheldas, et Beroia juudid „olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega”, ja seejärel avaldas sellise valmisoleku põhjuse: „[Nad] uurisid iga päev Kirjast” (Ap 17:11; rõhutus lisatud).
Iga päev pühakirjade uurimine on meie vaimsuse lahutamatu osa. Miski ei saa seda korvata, kui see meie igapäevarutiinist puudub. Sel põhjusel peaks pühakirjade uurimiseks seadma sisse kindla aja – see ei tohiks olla juhuslik aeg, mis kõige muu kõrvalt üle jääb.
Mõni võib öelda: „Aga mul pole iga päev kõigi muude toimetuste kõrvalt pühakirjade uurimiseks mahti.” See väide sarnaneb looga kahest puuraidurist, kes pidasid maha võistluse, kumb suudab ühe päeva jooksul rohkem puid maha raiuda. Võistlus algas päiksetõusul. Väiksem mees läks iga tunni aja tagant kümneks minutiks metsast välja. Iga kord, kui ta seda tegi, muheles ja noogutas tema vastane, olles kindel, et on teisest ees. Suurem mees ei lahkunud kordagi, vaid jätkas lakkamatult raiumist ega teinud ühtegi pausi.
Päeva lõpus oli suurem mees šokeeritud, kui sai teada, et vastane, kes oli nii palju aega raisanud, oli raiunud maha rohkem puid kui tema. „Kuidas on see võimalik, kui sa nii tihti pause tegid?” küsis ta.
Võitja vastas: „Ma käisin kirvest teritamas.”
Iga kord, kui pühakirju uurime, teritame oma vaimset kirvest. Selle juures on imeline, et seda tehes suudame kasutada ülejäänud aega palju arukamalt.
Valmistuge
Uurimused on näidanud, et vaid vähesed Kiriku liikmed uurivad pühakirju ette, et nende üle hiljem pühapäevakoolis arutada. Igaüks meist võib seda muuta. Võime anda õppimisel enda osa, tulles tundi valmistununa, olles lugenud pühakirju ja valmis jagama mõtteid. Meie ettevalmistus võib olla vaimne kingitus kõigile teistele klassiliikmetele.
Tunnis õppimine
Tunnis osalemine
Käsk avada suu (vt ÕL 60:2–3) ei kehti üksnes misjonäridele, vaid ka tunnis. Tunnis aktiivselt osaledes kutsume Vaimu, kes võib tunnistada meie kommentaaride õigsusest ja valgustada meelt rohkema inspiratsiooniga. Peale selle võib meie aktiivsus anda mõtteainet veel kellelegi teisele ja innustada ka teda osalema.
Sel moel järgime õpetamise kohta käivat põhimõtet, mida õpetas Issand: „Rääkigu üks korraga ja kõik kuulaku tema ütlemisi, et kui kõik on rääkinud, siis kõik saaksid haritud kõigi poolt” (ÕL 88:122; rõhutus lisatud). Mõnikord pole tunnis aktiivne osalemine lihtne, see nõuab mugavustsoonist välja astumist. Ent selle tegemine aitab kõigil tunnis olijail areneda.
Kirjutage muljed üles
Juba mõnda aega olen kirikusse kaasa võtnud tühjad märkmepaberid ja otsinud inspiratsiooni õpetuste kohta või vaimseid muljeid, mida võiksin kirja panna. Võin ausalt tunnistada, et olen saanud selle eest rikkaliku tasu. See lähenemine on muutnud minu vaatenurka. See on muutnud mu õppimise sihipärasemaks ja kiiremaks. See on pannud mind kirikusse minemist õhinaga ootama.
Miks on nii oluline kirikus või mujal saadud vaimseid kogemusi kirja panna? Kujutage korraks ette, et ema kõneleb oma teismelise pojaga ja ühel hetkel ütleb too: „Ema, see on väga hea nõuanne.” Seejärel võtab poiss välja oma märkmiku ja hakkab vestluse käigus saadud muljeid kirja panema. Kui ema mõne aja pärast šokist toibub, kas ta mitte ei tahaks pojale veel nõu anda?
Pole kahtlustki, et sama põhimõte kehtib nõuannete kohta, mida saame Taevaselt Isalt. Kui me Temalt saadud muljed kirja paneme, annab Ta meile suurema tõenäosusega rohkem ilmutusi. Pealegi võivad saadud muljed näida algul kui väikesed tammetõrud, ent kui me nende eest hoolitseme ja nende üle mõtiskleme, võivad neist kasvada suured tammepuud.
Prohvet Joseph Smith kõneles kaemuste ja muljete kirjapanemise tähtsusest: „Kui te ‥ arutate tähtsaid küsimusi ‥ aga ei pane neid kirja, ‥ siis võib-olla sellepärast, et te neid siis, kui Jumal need teile ilmutab, üles ei kirjuta, ja kui te neid piisavalt väärtuslikuks ei hinda, Vaim eemaldub ‥ ja see suur teadmine, mis teil on või oli, mis oli tohutu tähtsusega, on nüüd kadunud.”3
Rõõm õppimisest
Õppimine on midagi palju enamat kui jumalik kohustus. See on mõeldud pakkuma ka kirjeldamatut rõõmu.
Kord palus kuningas muistsel matemaatikul nimega Archimedes kindlaks teha, kas tema uus kroon on puhtast kullast või on kullassepp teda petnud ja osa kulda hõbedaga asendanud. Archimedes juurdles selle üle ning leidis lõpuks lahenduse. Ta oli leiu üle nii õnnelik, et legendi kohaselt jooksis ta mööda linna ringi ja hüüdis „Heureka! Heureka!”, mis tähendab „Ma leidsin selle! Ma leidsin selle!”
Kui suur tema rõõm teadusliku põhimõtte avastamisel ka polnud, siis Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõdede avastamisest saadud rõõm on veel palju suurem. Need tõed mitte üksnes ei suurenda meie teadmisi, vaid ka päästavad meid. Seetõttu on Päästja öelnud: „Seda ma olen teile rääkinud, et ‥ teie rõõm saaks täielikuks” (Jh 15:11). Sel põhjusel „kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa” (Ii 38:7), kui nad said teada päästmisplaanist. Nii nagu seemnetel on vägi kasvada, on evangeeliumi tõdedel vägi tuua rõõmu.
Teadmiste otsimine (vt ÕL 88:118) pole üksnes jumalik käsk, vaid ka jumalik püüdlus. Iga kord, kui uurime pühakirju, kui tuleme tundi natuke paremini valmistununa, kui võtame osa tunni arutelust, kui esitame küsimusi ja paneme kirja pühad muljed, saame rohkem Jumala-sarnaseks, suurendades seega oma võimet kogeda rõõmu, mida tunneb Tema.
Püüdkem olla pühendunumad, jumalikumad õppijad nii kodus, tunnis kui ka kõikjal mujal, kus me oleme. Seda tehes kogeme jumalikku rõõmu, mis tuleb, kui õppida tundma Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja selle järgi elada.