„Jumala palge nägemine meie vaenlase näos”, Liahoona, märts/aprill 2022.
Jumala palge nägemine meie vaenlase näos
Need õppetunnid konfliktide ületamisest 1. Moosese raamatust võivad olla meie elus eeskujuks.
David Greeni illustratsioonid
Konfliktide lepitajana olen kogunud palju tarkust selle kohta, kuidas konflikti muuta ja innustada leppimist, kui olen vaadanud Jeesuse Kristuse eeskuju ja õpetusi Uues Testamendis. Uus Testament pole aga ainus pühakirjaraamat, mis on mind karjääri jooksul suunanud. Ka Vanas Testamendis on üllatavalt sügavmõttelisi kaemusi, mis võivad meid aidata, kui oleme sattunud hävitavasse konflikti.
Mis on hävitav konflikt? See on olukord, milles meie suutmatus teistega koos probleeme lahendada viib meid teiste või iseenda haavamiseni.
Hävitava konfliktiga kaasneb hirm valu ees nii konflikti ootuses kui ka selle tagajärjel, hirm, et meid ei armastata või meid ei nähta sellisena, nagu me tahame, et meid nähtaks, ning hirm, et me ei suuda leida enda ees olevatele probleemidele lahendusi. Kui laseme sellel hirmul võimust võtta, ei tunne me end enam valmis lahendama probleeme, millega silmitsi seisame, ning kogeme sageli meeleheidet, häbi või abitust.
Selline konflikt tundub enamiku jaoks ohtlik, mistõttu me kasutame konflikti lõpetamiseks kasutuid konfliktilahendamise meetodeid, nagu vältimine, kohanemine või võistlemine. Kahjuks ei tööta hävitava konflikti puhul ükski neist lahendustest.
Jah, me peaksime vältima tülitsemist (vt 3Ne 11:29). Kuid me ei tohiks kunagi vältida, eemale tõugata ega rünnata inimesi, kellega meil on konflikt tekkinud. Selle asemel peame õppima inimesi, kellega konfliktis oleme, armastama. See nõuab, et rakendaksime oma vaenlaste suhtes ligimesearmastust, Kristuse puhast armastust (vt Mn 7:47).
Jeesus õpetas, et on lihtne armastada neid, kes sind armastavad. Ta õpetas samuti: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad” (Mt 5:44). Päästja palub meil armastada nii, nagu Tema armastab, ja saada täiuslikuks, nagu on Tema (vt Jh 13:34; 3Ne 12:48). See võib tähendada valmisolekut armastada teisi isegi siis, kui selline armastus tundub riskantne. Me võime kõhelda, sest on loomulik püüda ohtu vältida. Kuid kui otsustame armastada neid, kes võivad meile haiget teha, aitab see meil hirmust üle saada ja täituda ligimesearmastusega.
Selline armastus nõuab kartmatust konfliktide ees. See nõuab, et avaksime end inimestele, kellega me konfliktis oleme, viisil, mis on „pikameelne, ‥ täis heldust; ‥ ei otsi omakasu, ‥ ei ärritu, ‥ ei pea meeles paha; ‥ vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski” (1Kr 13:4–5, 7–8). Ligimesearmastus näitab sellist armastust ilma garantiita, et konflikti teisel poolel olevad inimesed sama teevad.
Armastus võimaldab meil näha oma vendi ja õdesid, kellega oleme konfliktis, nii selgelt, et nende vajadused ja soovid on meile sama olulised kui meie enda omad, olenemata sellest, kuidas nemad meid näevad. Teeme kõik endast oleneva, et leida lahendusi, mis vastavad nii nende kui ka meie vajadustele.
Kaks lugu Vanast Testamendist on suurepäraseks näiteks sellisest armastusest.
Eesav ja Jaakob
Robert T. Barrett. „Eesav ja Jaakob embavad”
Salmist 1. Moosese 25 loeme perekonfliktist kahe venna, Iisaki poegade Eesavi ja Jaakobi vahel. Eesav müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile läätseleeme vastu (vt 1Ms 25:30–31). Hiljem jäljendas Jaakob ema soovitusel Eesavit, et saada Iisaki viimane õnnistus (vt 1Ms 27:6–29).
Eesav vihkas Jaakobit ja tõotas oma venna tappa. Jaakob põgenes oma onu Laabani juurde. (Vt 1Ms 27:41–45.) Lõpuks tekkisid Jaakobil onuga probleemid ja ta oli sunnitud koju naasma (vt 1Ms 31). Jaakob teadis, et see tähendab kohtumist Eesaviga, kellel oli suurem sõjavägi. Ta kartis enda ja oma pere elu pärast (vt 1Ms 32:7–8).
Päeval, mil nad kohtuma pidid, saatis Jaakob rahu märgiks suure karja kitsi, kaameleid, lehmi, lambaid ja eesleid. Seejärel kummardas ta vennale lähenedes seitse korda. Eesav reageeris Jaakobile ootamatul moel. Eesav nuttis, embas oma venda ja ütles talle, et pole vajadust rahuandide järele.
Jaakob oli Eesavi armastusest liigutatud ja ütles:
„Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke!
Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt! Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.” (1Ms 33:10–11)
Rahus elamise kolm nõuet
Jaakob näitas meile oma armastusega mudelit, mis on minu kogemuse kohaselt kõige tõhusam, et leppida nendega, kellele oleme ülekohut teinud või kes on meile ülekohut teinud.
Pühakirjakoht Laulud 85:11 kirjeldab leppimise nõudeid: „Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud.” Jaakobi ja Eesavi rahutegemine vastab Laulude salmis toodud tingimustele.
Jaakobil ja Eesavil oli vaja julgust tunnistamaks tõde, et nad pole vaenlased – nad on vennad. Läks vaja heldust, et teineteisele andestada. Õigust – sellist õiglust, mis heastab selle, mida me oleme või on teised valesti teinud – et Jaakob pakuks Eesavile osa sellest, millega teda oli õnnistatud. Kui kõik need kolm elementi olid olemas, võimaldas see neil rahus elada.
Võime järgida sama mudelit oma elus.
Kui oleme sattunud hävitavasse konflikti, võib hirm konflikti ees ja hirm teiste ees meid halvata või panna tegutsema viisil, mis muudab asjad halvemaks, mitte paremaks. Sageli leiame õigustusi, miks millestki, mida võiksime teha hävitava tsükli ümberpööramiseks, poleks kasu. Me kaotame usu, et teised suudavad muutuda.
Kuid Jaakobi näide pakub meile lahendust ka sellises konfliktis. Jaakob seisis silmitsi hirmuga oma venna ees ja kartusega temaga konflikti sattuda. Ta tundis rohkem muret nende omavaheliste suhete säilitamise kui oma enesetunde säilitamise pärast, nii et ta pöördus oma venna poole, pakkudes talle nii tõde kui ka õiglust kõigi tehtud eksimuste hüvitamiseks. Eesavil, kes oli kord tõotanud Jaakobi tappa, muutus süda pehmeks; halastus ja rahu naasid tema hinge. Jaakob leidis viisi armastada oma vaenlast ja nägi seda tehes „Jumala palet” tema poole tagasi vaatamas.
Hoolimata ärevusest, mida võime konfliktile sel viisil lähenedes tunda, on see viis sellise konflikti muutmisel palju tõhusam kui miski muu. Kristlik armastus loob meile võimaluse tõeliselt näha inimesi, kellega me tülitseme, viisil, mis muudab nii meid kui ka neid fundamentaalselt.
Joosep ja tema vennad
Michael T. Malm. „Egiptuse Joosep”
Põlvkond pärast Jaakobit näeme veel üht võimsat armastuse eeskuju Jaakobi noorima poja Joosepi näol.
Joosepi kadedad vennad müüsid ta noorena orjusesse. Nagu Eesav, arvasid ka Joosepi vennad, et nende isa lemmiklaps on Joosep, keda hoitakse teistest rohkem. Joosep kannatas palju oma vendade pahatahtlikkuse pärast. Ta lahutati mitmeks aastaks oma perekonnast, ta oli teenija ja sattus pikaks ajaks vangi. Lõpuks aitas Issand tal katsumustest üle saada ja temast sai Egiptuses võimas valitseja. (Vt 1Ms 37–45.)
Ka tema vennad kannatasid ja tulid näljahäda ajal nälgivate ja lüüasaanutena Egiptusesse. Joosepiga kohtudes ei tundnud nad teda ära ja palusid abi.
Joosepil oleks olnud täielik õigus oma vennad vanglasse heita, et nende üle kohut mõista. Nad olid selle ära teeninud. Kuid selle asemel otsustas ta olla armulik – neile andestada ja neid armastada.
Ta kutsus neid: „Astuge ligemale!” Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep, teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.
Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele” (1Ms 45:4–5).
Joosep mitte ainult ei andnud oma vendadele andeks, vaid nägi ka nendevahelises konfliktis konstruktiivset eesmärki. Ta mõistis, et Jumala käsi juhtis kõike ja vaatamata kannatustele, mida nad kõik olid talunud, mõistis ta, et „Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele” (1Ms 45:7).
Sarnane mudel võib meiegi ellu jõuda, kui tunnistame, et konfliktist tulenev valu võib meid viia tulemusteni, mis tugevdavad meie peresid ja kogukondi, kui töötame koos lahenduste leidmiseks.
Me kõik kogeme konflikte. See teeb haiget. Mõnikord väga sügavalt. Tunnen alati aukartust selle valu ees, mida teised konflikti sattudes tunnevad, eriti kui see juhtub lähedastega. Kuid see valu ja hirm ei pea olema loo lõpp.
Võime vaadata konflikte ja inimesi, kellega konfliktis oleme, erinevalt, nagu Joosep seda tegi. Võime otsustada lasta lahti vihast, pahameelest ning süüdistustest ja oma vaenlasi emmata.
Võime valida hirmu asemel armastuse ja avastada – nagu seda tegid Jaakob, Eesav, Joosep ja tema vennad –, et vaenlased on meie vennad ja õed. Kui püüame nendega leppida, näeme ka meie Jumala palet.