„Mis on aupaklikkus tegelikult?”, Liahoona, märts/aprill 2022.

Mis on aupaklikkus tegelikult?

Destiny Yarbro

Kui saame aupaklikkuse tähendusest sügavamalt aru, suurendame oma võimet olla aupaklik ka kõige ebatõenäolisemates olukordades.

Kujutis

mees kõrvaklappidega

Mõne unikaalsete kogemuste tõttu olen ma mõelnud aupaklikkuse tähendusele. President Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, määratleb aupaklikkust järgmiselt:

„Jumalakummardamise juurde kuuluvad sageli teod, kuid õige jumalakummardamise juurde kuulub alati teatud suhtumine.

Jumalat kummardav suhtumine kutsub esile sügavaima truuduse, imetluse ja aukartuse tunde. Jumalakummardamine ühendab pühendumises armastuse ja aupaklikkuse, tõmmates meie vaimud Jumalale lähemale.” ¹

Mis tuleb teile mõttesse, kui aupaklikkusele mõtlete? Kas järgnevaid käitumisviise peetaks sakramendikoosolekul aupaklikuks või lugupidamatuks?

Laps joonistab oma värviraamatusse.
Noormees jagab sakramenti, kõrvaklapid peas.
Mees hüppab ja vehib kätega.
Noor naine mängib telefonis mängu.
Misjonär karjub midagi.
Naine istub alati fuajees, mitte kunagi sakramendisaalis.
Mees lamab sakramendisaali vahekäigus madratsil.
Liikmete rühm teeb žeste ja valju häält.
Teismeline tüdruk istub oma tooli all.
Naine kõnnib sakramendisaali tagaosas edasi-tagasi.

Enamik meist nõustuks, et sakramendikoosolekul karjuv misjonär on palju vähem aupaklik kui lapsed, kes joonistavad pilte, et end tegevuses hoida. Kuid võtame hetke, et analüüsida oma oletusi aupaklikkuse kohta, vaadates läbi need kümme tõsielul põhinevat sündmustikku – millest igaüht olen isiklikult Kiriku koosolekutel kogenud.

Laps joonistab kirikus. See tegevus on tavaline ja peaaegu kõik liikmed aktsepteerivad seda. Me teame, et see pole tavaliselt lugupidamatu, kui me ei lase end sellest häirida.
Mees jagab sakramenti, kõrvaklappidest muusikat kuulates. See oleks enamikul juhtudel vägagi sobimatu. Kuid lubage mul jagada ülejäänud lugu. Ma teadsin meest, kellel on tugev tunnistus, kes teenis misjonil ja on teeninud mitmesugustes kutsetes. Hiljuti diagnoositi tal aga skisoafektiivne häire. Kõrvaklappide kandmine võimaldab tal kuulata vaikset ja rahulikku muusikat, mis aitab blokeerida pidevaid hääli tema mõtetest. Kõrvaklappide abil on ta võimeline tundma Vaimu ja aupaklikult teisi teenima.
Noor mees hüppab ja vehib kätega. Ülejäänud lugu: see autistlik mitteverbaalne vend tunneb elevust iga kord, kui näeb poodiumil piiskoppi. Ta väljendab oma entusiasmi käte vehkimise ja hüppamisega.

Kujutis
Children attend primary. One has a service dog and another is in a wheelchair.
Noor naine mängib telefonis mängu. Ülejäänud lugu: see õde võitleb sotsiaalärevusega, mängides vaikselt oma telefonis mänge. Tänu sellele, et tema ärevus on mujale suunatud, suudab ta paremini aupaklikult kuulata ja esinejate sõnumeid vastu võtta.
Misjonär karjub midagi. Ülejäänud lugu: ajal, mil olin misjonäride koolituskeskuses, oli ühel minu tsooni misjonäril Tourette’i sündroom. Aeg-ajalt hüüdis ta midagi klassis, söögisaalis ja Kiriku koosolekutel. Tema karjumist ei peetud lugupidamatuks, nägime peagi, et ta oli teenimiseks valmis, innukas evangeeliumi jagama ja täis Vaimu.
Naine istub iga nädal fuajees, mitte kunagi sakramendisaalis. Ülejäänud lugu: kui ma töötasin Kirikus Salt Lake Citys, kirjutas üks õde meie puuetega inimeste teenuste keskusesse oma kogemusest posttraumaatilise stressihäirega, mille oli saanud ajateenistusest. Kuna mobiiltelefoni helin või muu äkiline müra võis tuua meelde mälestusi kogetud traumast, ei istunud ta kunagi saalis, kuna ei tahtnud kellelegi tahtmatult haiget teha.
Mees lamab sakramendisaali vahekäigus madratsil. Ülejäänud lugu: uude kogudusse minnes olin üllatunud, kui nägin sakramendisaalis venda teisaldataval haiglavoodil. Sellel mehel oli palju puudeid ja ta sai ainult sel viisil kirikus käia. Sain kiiresti aru, et see on sellele kogudusele tüüpiline, ja kohanesin peagi. Tema sealviibimine ei olnud lugupidamatu, vaid hoopis vastupidi. Lõppude lõpuks, kas Päästja ei ravinud terveks meest, kelle ta sõbrad olid koos voodiga rahvarohkesse majja lasknud? (vt Lk 5:18–20)
Liikmete rühm teeb žeste ja valju häält. Ülejäänud lugu: kurtide kogudused võivad olla kuulajate jaoks väga valjuhäälsed. Kurtide kogukonna jaoks ei ole lugupidamatu, kui keegi teeb valju häält, naerab või köhib, kuid lugupidamatuks peetakse seda, kui liikmed sakramendikoosoleku ajal viipekeeles maistest asjadest räägivad.
Teismeline tüdruk istub tooli all. Ülejäänud lugu: kui olin teismeline, istus üks minuvanune tüdruk klassis alati oma tooli all. See noor õde oli üles kasvanud paljudes turvakodudes ja tundis end turvaliselt ainult kinnises alas. Sellest ajast alates olen aru saanud, et me ei saa oodata, et õpilased õpiksid, kui nad on võitlus-, põgenemis- või hirmurežiimis. Et õppida, peavad õpilased end turvaliselt tundma ja mis kõige tähtsam – nad peavad tundma Päästja armastust.
Naine kõnnib sakramendisaali tagaosas edasi-tagasi. Ülejäänud lugu: seda teen tegelikult mina. Olen üle kümne aasta võidelnud ärevushäirega, tugevate ärevushoogude ja muude terviseprobleemidega. Nendel aegadel saan käia kirikus ainult siis, kui saan koosoleku ajal liikuda. Ringi liikumine või mingi lõbusa nipsasjaga mängimine on mõnikord ainus viis, kuidas ma saan kõnelejatele tähelepanu pöörata ja Vaimu tunda.

Saatan kasutab ära asjaolu, et me ei tea alati ülejäänud lugu, et me ei tea alati, milliste väljakutsetega meie vennad ja õed iga päev silmitsi seisavad. Ta soovib, et me unustaksime, et enamik liikmeid annab endast parima, olenemata sellest, kuidas see võib teistele välja paista. Eespool loetletud olukorrad võivad olla haruldased, kuid need esindavad paljusid isiklikke võitlusi, millega meie kaasliikmed peavad kirikus käimisel toime tulema.

Arvan, et Saatan soovib, et me usuksime, et meie jumalakummardamist pärsivad teiste võitlused, erinevused või nõrkused. Tegelikkuses olen avastanud, et just nendel näiliselt segavatel hetkedel õpetatakse mulle kõige enam minu Päästja armastusest.

Mida olen õppinud aupaklikkuse kohta?

Kujutis

viipekeeles rääkiv naine

1. Aupaklikkus on valik ja see on oskus.

Aupaklikkuse tundmine sõltub minust. Liiga sageli ei tunne ma end aupaklikult, sest lasen end segada. Kui ma arendan vaimset distsipliini ja treenin oma vaimu keskenduma kõige olulisemale, suudan paremini vastutada oma suhte eest Taevase Isaga.

2. Ei ole ühtesugust, kõigile sobivat aupaklikkust.

Üks peresõber, kes oli 17 aastat vangis, kutsus Vaimu oma vangikambrisse, ehitades paberist detailseid templimudeleid. Aupaklikkust võib esineda igas olukorras, kui Vaimu vastu võtame.

3. Aupaklikkust saab soodustada, kuid see on igaühe isiklik valik.

Aupaklikkus tuleneb sisemisest pühendumusest „kummardamishoiaku” arendamisest. See saab olla kohal ainult siis, kui me tõeliselt tunneme armastust ja näitame seda Issanda ja teiste liikmete vastu. Mu isa ütles mulle kord, et kui me võtame vastutuse oma aupaklikkuse eest, muutub meie vaatenurk hoiakust „Sa segad minu jumalakummardamist!” hoiakuks „Sinu käitumine ei häiri mind. Sa oled siin oodatud. Sa ei sega minu aupaklikkust, sest ma otsustan olla aupaklik.” Siis mõistame, et teiste teod ei pea takistama meie isiklikke suhteid Päästja ja Taevase Isaga. Loomulikult ei tähenda oma aupaklikkuse eest isikliku vastutuse võtmine, et peaksime ignoreerima seda, kuidas meie käitumine võib mõjutada teiste kogemust. Meie jõupingutused isikliku aupaklikuse nimel võivad olla jätkuks meie armastusele meie vendade ja õdede vastu.

Päästja teenimistöö

Kaunis eeskujus teenimistööst tundis Päästja kaasa leegionist vaimudest vaevatud mehele. Kuigi mees karjus ja käis riieteta ringi, ei keeldunud Jeesus teda tervendamast. Alles pärast tervenemist sai see mees istuda „Jeesuse jalge ees ‥ riietatult ja selge aruga”, paludes, et ta võiks jääda Issanda juurde. (Vt Lk 8:27–39; vt ka Mk 5:1–20.)

Samamoodi ei öelnud Jeesus rüveda vaimuga poisile, et ta lõpetaks kiskumise, vahu suust välja ajamise ja hammaste kiristamise, enne kui Ta tema terveks teeb (vt Mark 9:17–27). Ta nägi neis tingimustes surelikke kogemusi, mitte vaimseid vigu. Ainult variserid ajas Ta ära, sest nende eneseõiglus ja uhkus takistasid tervenemist.

Kui me teiega laiendame oma arusaamist aupaklikkusest, siis suudame paremini Päästja viisil õpetada ja teenida. Meil on meeles iga hinge väärtus Jumala silmis (vt ÕL 18:10). Suudame olla aupaklikud ka kõige ebatõenäolisemates olukordades.

Võib-olla on aupaklikkus Issanda silmis vähem seotud paigal istumise ja vaikselt rääkimisega kui vaikusega meie meeles ja südame pehmusega.

Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Texase osariigis.