„Helista kõigepealt mulle”, Liahoona, märts/aprill 2022.
Viimse aja pühade hääled: usunaised
Helista kõigepealt mulle
Mul on hea meel, et ma ei kaotanud võimalust aidata üht õde, kes vajas mind ja keda mina vajasin.
Kui ma sain esimese lapse ja olin noor ema, käis mu abikaasa veel ülikoolis. Töötasime mõlemad poole kohaga, et ots otsaga kokku tulla.
Töölt vaba päeva oodates olin plaaninud televiisorist üht vana filmi vaadata. See oli enne DVD-sid või voogedastusteenuseid.
Film algas ideaalsel ajal – kell kümme hommikul –, kui meie poeg uinakut tegi. Selles filmis mängis Cary Grant, üks mu lemmik Ameerika filmitäht.
Õhtul enne mu oodatud puhkepäeva helistas koguduse Abiühingu juhataja. Üks meie koguduse õde oli saanud kerge insuldi ja vajas järgmisel päeval hoolt, kuni poeg töölt naasis.
„Ma teeksin seda ise, aga mul on külalised,” vabandas Abiühingu juhataja. Ta selgitas, et tal pole kedagi teist, keda paluda, ja pakkus, et hoiab meie poega, kuni ma õde hooldan. Nõustusin vastumeelselt.
Järgmisel hommikul viisin poja tema juurde ja läksin õele külla. Tema nimi oli Louise ja ma tundsin tema vastu otsekohe kiindumust. Ta oli päris vana, nagu minu vanaema, kes oli hiljuti surnud.
Aitasin Louise’il riietuda ja valmistasin talle siis hommikusöögi. Ta istus toolile ja lülitas teleri sisse. Kell hakkas saama kümme. Puldiga kanaleid sirvides ütles ta: „Siin televiisoris pole midagi huvitavat.”
Ma kõhklesin ja ütlesin siis: „Kanalil 11 on Cary Granti film.”
„Tõesti?” küsis ta. „Mulle meeldib Cary Grant!”
Vaatasime filmi ja nautisime seda täiel rinnal. Hiljem jutustas ta lugusid oma elust, kui ta oli minuvanune. Ta rääkis mulle oma pojast ja mina talle enda omast. Ta rääkis Kirikust ja sellest, kuidas ta sellest puudust tundis.
Kui ta poeg koju tuli, lubasin naist taas külastada. Ütlesin Abiühingu juhatajale, et ta kõigepealt mulle helistaks, kui Louise kunagi kedagi vajab.
Ühtäkki järgnenud kahe nädala jooksul oli Louise’il taas insult ja ta suri, enne kui mul oli võimalus teda uuesti näha. Olime veetnud koos vaid üheksa tundi ja filmi, kuid temast oli saanud kallis sõber. Ma mõtlen talle sageli.
Olen tänulik, et ma ei kaotanud võimalust aidata üht õde, kes vajas mind ja keda mina vajasin.