Kohalike viimse aja pühade sõnumid
Tempel on maa peal kõige püham paik
2018 oli meie pere jaoks dramaatiline aasta: juunis lahkus mu abikaasa teisele poole eesriiet. Kaotus oli väga raske, liiga kiire ja liiga varajane. Meie ühised ja isiklikud plaanid jäid täitmata. Kuid elu on elu. Usk Jumalasse ja Kirikus saadud teadmised tõid mu südamesse alandlikkust ja lootust, mis on kindlal alusel, sest aastal 2003 me abiellusime Rootsi Stockholmi templis igavikuks.
Esimestel päevadel pärast mu abikaasa maisest elust lahkumist sain kindla tunnistuse, et ta elab ja on minuga. Üks preesterluse vend ütles mulle, et templitöötajana oli ta juba alustanud oma tööd teiselpool eesriiet. Viimati külastasime koos abikaasaga Kiievi imelist templit. Kogesin tugevat soovi seal olla ja hellitasin imelist mõtet, et kohtuksin seal oma armastatud Vycheslaviga ning tunneksin tema kohalolu. Kahjuks mõistsin, et mu unistused olid mõnevõrra unenäolised: finantsolukord oli raske ja minu perekonna olukord ebastabiilne.
Ma ei rääkinud mitte kellelegi, välja arvatud Jumalale, oma plaanist templisse minna. Ma sidusin end palvetega, käisin oma mõtetes templis ringi, osalesin istungitel ja külastasin selestilist ruumi. Ma täitsin igapäevaselt oma südame ja meele preesterluse sümbolite meenutamisega. Ja järsku tuli ootamatu abi tundmatult sponsorilt. Kuidas ta teadis mu salasoovist? Nägin selles selgelt Jumala kätt.
2019. aasta novembrikuisel templireisil olin ainuke Kiriku liige Moskvast. Minu teel oli uskumatu arv takistusi! Kuid jõudsin õigel ajal templisse. Olin innukas seal olema ja teenima neid, kes ei suutnud ise saada oma sissepääsupiletit igavesse ellu, kes ei saanud ise pitseerida oma abielusid ja ennast oma pereliikmetega.
Alates esimesest templis teenimise päevast tundsin oma abikaasa kohalolekut. Olime koos kõikidel istungitel ja selestilises ruumis. Minu süda oli täis tänulikkust Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele, et nad olid juhatanud mind oma Kirikusse, ja rahu eest rasketel hetkedel. Kuidas ma soovin aidata kõikidel inimestel saada üle surnud lähedaste pärast tuntavast südamevalust! Minu abikaasa kohalolu pidev tunne tekitas minus valvsust: ma mõtlesin endamisi, et ma tegin midagi valesti. Ühel õhtul hakkasin hotellis kõnelema õdedega Kirikust. Ma tunnistasin üles: „Ma ei tea täpselt, kas ma ei luba oma abikaasal minna või ei lase tema minust lahti, kuid ta on minuga kogu aeg.” Üks imeline õde Volgogradist vastas mu küsimusele: „Mis sa mõtled sellega, et „ei lase minna?” Te mõlemad teenite: sina siinpool eesriiet ja tema teisel pool.” Kuidas ma vajasin neid sõnu! Ma läksin Moskvasse ja mu abikaasa jäi templisse teenima.
Pärast templireisilt naasmist lahenesid imeliselt ja väga kiiresti paljud minu elulised ja vaimsed probleemid, mille pärast olin Jumalale korduvalt peale käinud. Jällegi lugesin oma kahte lemmikpeatükki prohvet Haggai raamatust ja sealt järgnevaid sõnu: „Te loodate palju, aga vaata, kõik väheneb; te toote koju, aga mina puhun selle ära. Mispärast? ütleb vägede Jehoova. Minu koja pärast, sest see on varemeis, teie aga jooksete igaüks oma koja pärast!” (Hg 1:9)
Kallid vennad ja õed! Püüelgem templi poole, mis on kõige püham paik maa peal. Seal saame lohutust, juhatust ja tunnistusi, mida ei saa mitte kuskilt mujalt. Venemaa pühad palvetavad tulihingeliselt, et tempel kerkiks peatselt nende maale, millest ei saaks mitte ainult õnnistus Kiriku liikmetele, vaid kogu riigile.