Reis templisse on alati rõõmus sündmus
Sain Kirikust teada 2009. aastal. Kui õppisin suure huviga selle ajaloo ja õpetuste kohta ning kuulasin liikmete tunnistusi, siis pöörasin erilist tähelepanu elavate ja surnute eest tehtavale templitööle. Sel hetkel tundus tempel kui isiklik eesmärk, mille suunas püüelda, minu jaoks täiesti saavutamatu, sest olin misjonäridelt esimesi õppetunde saav õpilane. Reis teise riiki näis mulle kui keeruline ja kulukas tegevus ning isikliku õigemeelsuse nõuded enne templisse sisenemist tundusid väga nõudlikud.
Hoolimata sellest uurisin Kiriku kirjandust templitalituste kohta ulatuslikult ja iga kord tulid pähe mõtted minu emapoolsest vanaemast. Tal oli olnud raske elu, mis lõppes traagiliselt üsna varakult. Ma hakkasin tundma, et need talitused on äärmiselt vajalikud ja jõudsin otsusele, et kui hoolimata ilmsetest raskustest kunagi templisse pääsen, siis teeksin tema eest kõik saadaval olevad talitused.
Kuus kuud pärast ristimist hakkasin käima Kiievi templis piiratud kasutusõigusega soovitusega, mis lubas mul teha ristimisi surnute eest. Seega lõpuks sai mu surnud vanaema kõik templitalitused isegi enne kui mina. Ühel sellistest templireisidest võtsin kaasa ka teiste sugulaste templinimed ja Kiriku liikmete abiga ei teinud ära mitte ainult ristimisi ja kinnitamisi, vaid ka teised talitused, millest sel hetkel teadsin vaid prohvetite ja apostlite sõnade kaudu. Tundsin kergendust, sest olin teinud kõik enda võimuses, et muuta teisel pool eesriiet olevate sugulaste elu paremaks.
Pärast mõnda aega mõistsin, et pean hakkama valmistuma templianni saamiseks ja et pean seda tegema Helsingi templis. Sel hetkel olin olnud Kiriku liige mitu aastat ja oleksin võinud siseneda templisse täieõiguslikult juba pikka aega, kuid pidevalt kerkisid esile olukorrad, mis panid mind seda sammu edasi lükkama. Niipea kui olin otsusele jõudnud, olukord lahenes ja kõik takistused haihtusid. Ettevalmistuste aeg esimeseks reisiks Helsingi templisse oli mu elus väga rõõmus ja õnnelik. Talitused muutsid mu igapäevaelu väga, valgustades seda oma valgusega isegi enne, kui need sain.
Templis käimine ja isiklike talituste saamine tõid mulle rõõmu ja joovastust. Otsustasin käia templis nii tihti, kui saan, kuni tee sinna oleks lihtne ja avatud ja minu teel ei oleks takistusi. Siis, aasta 2016 alguses, ei mõelnud mitte keegi globaalsest pandeemiast ja piiride sulgemisest, vaid tõenäolisemad olid isiklikud probleemid ja puuduv raha sellisteks reisideks. Seega kasutasin tihti ära võimaluse minna templisse ja iga kord, kui naasin koju, planeerisin ligikaudsed kuupäevad järgmiseks reisiks. Lisaks oli üheks mu templiõnnistuseks võimalus leida arhiividest uusi esivanemate nimesid ja mu käed polnud templisse minnes kunagi tühjad. Paar kuud pärast templianni saamist sain uue töökoha. Minu uue tööandja kontor juhtus olema viieminutilise jalutuskäigu kaugusel kohalikust arhiivist, mis sisaldas minu isikliku pereajalooga seotud dokumente. Minu Taevane Isa õnnistas mind nii ametialase kasvu kui ka ennenägematu võimalusega pereajalootööks, mis võimaldas mul teha olulisi edusamme omaenda pereajaloo uurimisel.
Seega kokkuvõtvalt võin öelda, et templis käimine on toonud minu ellu ajalisi ja vaimseid õnnistusi, mida ma ei oleks ise suutnud saada. Tempel annab meile kõigile võimaluse jumalakummardamiseks ja Taevase Isa teenimiseks Tema maisest elust lahkunud laste eest talitustel osalemise kaudu, mis omakorda suurendab meie oma vaimset tugevust. Reis templisse on alati rõõmus sündmus ja väga loodan, et peatselt on meil võimalus sinna tihedamini minna.