17. peatükk

Pere hoidmine ja tugevdamine

„Mõnikord võib kodu näida igapäevaste toimetuste taustal millegi argisena, kuid ometi peaks kodune edu olema meie suurim püüdlus.”

Howard W. Hunteri elust

Howard W. Hunter kasvas üles armastavas ja töökas peres, kus ta õppis oma vanematelt, et tihti tuleb õnneliku kodu loomise nimel tuua ohvreid. Vahetult enne abiellumist tegi ta ohverduse, mida pidas oma tulevase pere heaolu nimel vajalikuks.

Howard oli juba noorena hakanud armastama muusikat. Esmalt õppis ta mängima klaverit ja viiulit ning seejärel omal käel veel paljusid teisi pille. Teismelisena lõi ta bändi nimega Hunter’s Croonaders, millega mängiti Idahos Boises toimuvatel tantsuõhtutel ja muudel üritustel. Kui ta oli 19-aastane, palgati tema ja ta bänd mängima kaheks kuuks Aasia kruiisile.¹

Aasta pärast kruiisi kolis ta Lõuna-Californiasse, kus jätkas mängimist eri bändides. Californias kohtus ta ka Claire Jeffsiga, keda palus 1931. aasta kevadel endale naiseks. Neli päeva enne pulmi oli Howardil ja tema bändil viimane esinemine. Seejärel pakkis Howard oma pillid sisse ega mänginud professionaalsel tasemel enam kunagi. Tantsuõhtutel ja pidudel esinemises „oli küll teatavat glamuuri”, ütles ta, „ja sellega teenis hästi,” kuid ta tundis, et teatud aspektid selle elustiili juures ei sobinud kokku eluga, mida ta soovis oma perele. „Armastatud tegevusest loobumine jättis mu hinge küll tühimiku, kuid ma pole seda otsust veel kunagi kahetsenud,” sõnas ta aastaid hiljem.²

Howardile ja Claire’ile sündis kolm poega: Howard William (Billy), John ja Richard. Nende suureks kurvastuseks Billy suri, kui oli alles beebi. Johni ja Richardi kasvades ehitasid Hunterid üles tugeva ja ühtse pere. Howard oli väga hõivatud õiguspraksise ja Kiriku kutsetega, kuid nad Claire’iga seadsid perekonna esikohale. Ammu enne seda, kui Kirik määras esmaspäeva õhtu pereõhtu jaoks, oli Hunteritel juba tavaks sel õhtul evangeeliumi õpetada, lugusid jutustada, mängida ja ühiseid käike ette võtta. Poistele anti tihti võimalus õpetada.

Howardil ja ta poegadel tekkisid ühised huvid, näiteks meeldisid neile mudelrongid. Nad panid kokku rongikomplekte ja kinnitasid vineerplaatide külge rööpaid. Howard on meenutanud: „Üks meie lemmikuid ajaviiteid oli minna Vaikse ookeani lõunaosa raudtee Alhambra rongijaama, et ümberlülituste ja varustuse kohta mõtteid koguda.”³

Lõpuks oli president ja õde Hunteril kokku 18 lapselast. Lisaks pikemaajalistele külaskäikudele laste ja lastelaste juurde külastas president Hunter neid tihti ka nii-öelda käigupealt ehk ooteajal enne ümberistumist, kui tal oli Californias vaja Kiriku asju ajada. Kuna Johnil oli komme viia nendel ooteaegadel oma lapsed lennujaama vanaisa vaatama, kutsusid nood teda mõnikord vanaisaks, kes elab lennujaamas.⁴

Howard W. Hunteri õpetused

Perekond on kõige tähtsam ühendus ühiskonnas, Kirikus ja kogu igavikus.

Perekond on kõige tähtsam ühendus ajas ja igavikus ning on seetõttu elus kõigest muust tähtsam.⁵

Kirikul on kohustus ja volitus hoida ja kaitsta perekonda kui ühiskonna ja igaviku põhiüksust. Pereelu seaduspära, mis on pandud paika enne maailma rajamist, näeb ette, et lastel on ja nende eest hoolitsevad isa ja ema, kes on seaduslikult abielus. Vanemaks olemine on püha kohustus ja au ning lapsed võetakse rõõmuga vastu kui pärand Issandalt (vt Ps 127:3).

Murelik ühiskond hakkab nüüd nägema, et perekondade lagunemine toob maailmale kaela hädad, mida prohvetid on ennustanud. Maailma nõupidamised ja arutelud selle üle võivad olla edukad ainult siis, kui määratlevad perekonna sellisena, nagu Issand on ilmutanud. „Kui Jehoova ei ehita koda, siis ehitajad näevad selle kallal vaeva ilmaaegu!” (Ps 127:1.)⁶

Püüdes tagada üksikisikute ja perekondade heaolu, on tähtis meeles pidada, et Kiriku põhiline üksus on perekond. Kuid perekonnale keskendudes ei tohi me unustada, et maailmas, kus me elame, ei koosne perekonnad vaid isast, emast ja lastest, nagu traditsiooniliselt. Kirikus koosnevad perekonnad ka [mehest ja naisest], kel pole lapsi, lastega üksikvanematest ja üksi elavatest vallalistest. ‥ Preesterlus peaks hoolitsema iga sellise perekonna eest. Tihtipeale vajavad kõige enam hoolt ja tähelepanu mitte-traditsioonilise koosseisuga pered. Iga kodu vajab hoolivaid ja pühendunud koduõpetajaid. Kedagi ei tohi kõrvale jätta.⁷

President Hunter koos poegade, lastelaste ja nende peredega 2. oktoobril 1994, päev pärast tema toetamist Kiriku presidendina

Vanemad on kodu juhtimisel partnerid ja neil lasub range kohustus oma lapsi armastada ja kaitsta.

Lapsevanema vastutus on kõigest kõige tähtsam. Meie pingutustel on igavesed tagajärjed nii meile kui ka poistele ja tüdrukutele, keda kasvatame. Kõigil, kes lapsevanemaks saavad, lasub range kohustus oma lapsi kaitsta ja armastada ning aidata neil naasta Taevase Isa juurde. Kõik vanemad peaksid mõistma, et neid kohustusi unarusse jättes tuuakse enda peale süüdimõistmine Issanda ees.⁸

Isadel ja emadel lasub nende hoolde usaldatud laste suhtes suur vastutus. ‥ Õpetussõnade raamatust loeme manitsussõnu vanematele:

„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õp 22:6.)

Parim õpetus, mida laps võib saada, on vanemate eeskuju. Vanemad peavad seadma noortele eeskuju, mida järgida. Kodust, kus õpetatakse õigemeelseid põhimõtteid, kus üksteist armastatakse ja austatakse, kus pereelus on tähtsal kohal palve ning kus austatakse pühi Jumalat puudutavaid asju, lähtub suur jõud.⁹

Tõhus perejuhtimine ‥ nõuab nii kvantiteet- kui ka kvaliteetaega. Pere õpetamise ja valitsemise ülesannet ei tohi jätta ‥ ühiskonnale, koolile ega ka Kirikule.¹⁰

Mehed, kes hoiavad preesterlust, teavad, et pere on seatud Jumala poolt. Teie kõige tähtsam ja püham vastutus on olla perepea. ‥

Mehed, kes hoiavad preesterlust, juhivad oma perekonna osalemist Kirikus, et perekond võiks tunda evangeeliumi ja olla tänu selle lepingutele ja talitustele kaitstud. Kui soovite tunda rõõmu Issanda õnnistustest, peate esmalt seadma korda omaenda kodu. Teie koos naisega otsustate, milline on teie kodu vaimne kliima. Teie esmane kohustus on seada regulaarse pühakirjade uurimise ja palvetamise kaudu korda omaenda vaimuelu. Kaitske ja austage oma preesterluse ja templilepinguid ning julgustage oma perekonda tegema sama.¹¹

Mehed, kes hoiavad preesterlust, austavad emadust. Emadele on antud püha au „tuua ilmale inimhingi; sest selles seisneb ‥ Isa töö, et ta võiks saada austatud” (ÕL 132:63).

‥ Preesterlus ei saa teha seda, mis talle määratud, ega saa Jumala eesmärgid täituda ilma meie kaaslasteta. Emad teevad tööd, mida preesterlus teha ei saa. Selle elu anni eest peaks preesterlusel olema oma laste emade vastu piiritu armastus.

[Vennad], austage oma naise ainulaadset ja jumalikult määratud emarolli Iisraelis ja tema erilist võimet lapsi kanda ja nende eest hoolitseda. Meile on antud jumalik käsk paljuneda ja täita maa ning kasvatada oma lapsed ja lapselapsed üles valguses ja tões (vt Ms 2:28; ÕL 93:40). Armastava partnerina lasub see lastekasvatamise hool ka teil. Aidake oma naist majapidamistöödes. Aidake õpetada, kasvatada ja distsiplineerida oma lapsi.

Te peaksite oma naisele ja lastele tihti väljendama, kui väga te oma naisest lugu peate. Parim asi, mida üks isa oma lastele teha saab, on armastada nende ema.¹²

Mehed, kes hoiavad preesterlust, tunnustavad oma naist kui partnerit, kellega koos juhtakse kodu ja perekonda, ning nad on täielikult teadlikud ja osalised kodu ja perekonnaga seotud otsustes. Kodus ja Kirikus on vaja ka eesistujat (vt ÕL 107:21). Jumalikult on määratud, et kodu eesistuja vastutus lasub preesterluse hoidjal (vt Ms 4:22). Issand on näinud ette, et naine oleks mehele kohane abiline – see tähendab, et nad peavad olema võrdsed kaaslased. Õigemeelne eesistujaroll eeldab jagatud vastutust mehe ja naise vahel. Koos olete teadlikud kõigest, mis perekonda puudutab, ja osalete selles. Kui mees tegutseb naisest sõltumatult ega arvesta pere juhatamisel tema tunnete ega nõuannetega, siis on tegu õigemeelsusetu võimutsemisega.¹³

Me julgustame teid vennad, pidama meeles, et preesterluse volitus põhineb õigemeelsusel. Teenige oma laste austus ja usaldus välja hoides nendega armastavaid suhteid. Õigemeelne isa kaitseb oma lapsi ja võtab aega, et nende sotsiaalsete, hariduslike ja vaimsete tegevuste juures kohal olla. Armastav õrnus laste vastu on samahästi nii ema kui ka isa kohustus. Öelge oma lastele, et te neid armastate.¹⁴

Meie kodu peaks olema armastuse, palvetamise ja evangeeliumi õpetamise koht.

Meie kodus lihtsalt peavad valitsema armastus, ausameelsus ja tugevad põhimõtted. Peame olema abielule, lastele ja kõlbelisusele pidevalt pühendunud. Meil tuleb saavutada edu vallas, mis läheb järgmise põlvkonna jaoks kõige enam korda.

Kahtlemata on tugevam ja kaunim see kodu, kus igaüks arvestab teiste tunnetega, kus püütakse üksteist teenida ning kus püütakse elada põhimõtete järgi, mida rakendame avalikumates kohtades. Meil tuleb pereringis evangeeliumi järgi elamise nimel rohkem vaeva näha. Kodu väärib meie kõige suuremat pühendumist. Lapsel on õigus tunda, et kodu on paik, kus ta on kaitstud välismaailma ohtude ja kurjuse eest. Selle vajaduse rahuldamiseks on vaja perekonna üksmeelt ja terviklikkust. Laps vajab vanemaid, kes on õnnelikus paarisuhtes, kes teevad tööd pereelu ideaali täitumise nimel, kes siiralt ja isetult oma lapsi armastavad ja kes on pühendunud pereelu õnnestumisele.¹⁵

Kui Kirik tutvustas esimest korda ametliku programmina pereõhtut, ütles Esimene Presidentkond: „Kui pühad järgivad seda nõu [pidada pereõhtuid], siis lubame teile suuri õnnistusi. Kodus suureneb armastus ja kuulekus vanemate ees. Iisraeli noorte südames areneb usk ja nad saavad jõudu, et võidelda kurjade mõjude ja ahvatlustega, mis neid ründavad.” Me kinnitame, et pered, kes ustavalt pereõhtuid peavad, saavad need lubatud õnnistused.

Pereõhtute pidamiseks tuleks reserveerida esmaspäeva õhtu. Kohalikud juhid peaksid tagama, et kirikuhooned ja -asutused oleksid suletud, et esmaspäeva õhtutele ei planeeritaks ühtegi koguduse ega vaia üritust ning et miski ei takistaks pereõhtu pidamist.

Pereõhtu põhirõhk peaks olema koos perega evangeeliumi uurimisel. Me tuletame kõigile meelde, et Issand on manitsenud lapsevanemaid õpetama oma lastele evangeeliumi, palvetamist ja hingamispäeva pidamist. Kõige tähtsamaks allikaks evangeeliumi õppimisel on pühakirjad.¹⁶

Palvetage koos perega nii hommikul kui ka õhtul. Millised suured õnnistused saavad osaks lastele, kes kuulevad oma vanemaid nende heaolu eest Issandat palumas. Selliste õigemeelsete vanemate mõju all kasvanud lapsed on kindlasti vastase mõjutuste eest palju paremini kaitstud.¹⁷

Selleks et vanemad ja lapsed üksteist paremini mõistaksid, on kirik kiitnud heaks perenõukogude pidamise. Selle nõukogu kutsuvad kokku ja seda veavad eest vanemad ning sellest võtavad osa kõik pereliikmed. See tugevdab peresidemeid, suurendab laste kuuluvustunnet ja kindlust, et vanemad nende muredest hoolivad. Perekoosolek õpetab üksteisest lugupidamist, kõrvaldab isekuse, rõhutab kodus kuldse reegli kehtimist (vt Mt 7:12) ja puhaste eluviiside tähtsust. Seal õpetatakse jumalakummardamist, palvetamist ja ka teiste vastu lahke ja aus olemist. Peret kimbutav probleem on tavaliselt nii lähedal, et selle tõelisi mõõtmeid ja mõju on raske hinnata. Ent kui pered on tugevad ja ühtsed püüetes teenida Jumalat ja pidada Tema käske, siis paljud tänapäevased probleemid haihtuvad.¹⁸

[Vennad], suhtuge tõsiselt oma kohustusse õpetada perele evangeeliumi regulaarsete pereõhtute, perepalvete ja ühiste pühakirjalugemiste ning muude õpetamishetkede kaudu. Pöörake erilist tähelepanu ettevalmistustele misjoniks ja templiabieluks. Kasutage pere patriarhina preesterlust, et viia oma peres läbi vajalikke talitusi ning et anda oma naisele ja lastele õnnistusi. Vennad! Teie enda päästmise kõrval pole miski olulisem kui see, et päästetud saaksid ka teie naine ja lapsed.¹⁹

„Peame olema palvemeelsed ja ‥ laskma lastel teada, et me neid armastame ja neist hoolime.”

Lapsevanem on olnud edukas, kui ta on oma last armastanud ja õpetanud, tema nimel ohverdanud, tema eest hoolitsenud ja tema vajaduste eest hoolt kandnud.

Üldjuhtidel on võimalus kohtuda ja tutvuda kõikjal maailmas Kiriku liikmetega, kes on järjepidevalt elanud head elu ja kasvatanud oma perekonda evangeeliumi järgi. Need pühad on tundnud lohutust ja suurt rõõmu õnnistustest, kui on vaadanud lapsevanema, vanavanema või vanavanavanemana tagasi pikale ja edukale vanemaksolemise perioodile. See on kahtlemata miski, mida meist igaüks sooviks.

Kuid Kirikus ja maailmas on palju neid, kes elavad süütundega, kuna mõned nende poegadest ja tütardest on läinud eksiteele. ‥

Me mõistame, et kohusetundlikud vanemad teevad endast kõik oleneva, kuid ometi teeme me kõik vigu. Igaüks, kes on saanud lapse, mõistab peagi, et sel vanemaks olemise teel ootab ees palju eksimusi. Taevane Isa, kes oma vaimulapsed noorte ja kogenematute vanemate hoolde usaldab, kindlasti teab, et me teeme vigu ja eksime oma otsustes. ‥

Igaüks meist on ainulaadne. Iga laps on ainulaadne. Igaühe elutee saab alguse erinevast kohast, igaühel on eri tugevused, nõrkused ja anded ja nii on ka iga last õnnistatud talle omase iseloomuga. Me ei tohiks eeldada, et Issand hindab ühe edukust täpselt samamoodi nagu teise oma. Vanematena eeldame, et kui meie laps ei saa igal moel üliedukaks, siis oleme läbi kukkunud. Peaksime selliste hinnangutega ettevaatlikud olema. ‥

Vanem on olnud edukas, kui ta on oma last armastanud ja õpetanud, tema nimel ohverdanud, tema eest hoolitsenud ja tema vajaduste eest hoolt kandnud. Kui olete kõike seda teinud ja teie laps on endiselt tõrges, probleemne või maailmalik, siis võib olla, et olete sellest hoolimata olnud edukas lapsevanem. Võib-olla paneksid mõned lapsed, kes maailma tulevad, olukorrast olenemata proovile ükskõik millise vanema. Samamoodi võib ju olla, et mõni laps oleks õnnistuseks ja rõõmuks pea igale isale ja emale.

Tunnen muret, et mõned vanemad mõistavad end karmilt hukka ja lasevad neil tunnetel oma elu hävitada, kuigi nad on andnud endast parima ja peaksid seda usuga edasi tegema.²⁰

Isa ja ema, [kelle laps on läinud eksiteele], pole üksi. Meie esimesed vanemad teadsid, kui valus on näha mõnda oma last hülgamas igavese elu õpetused (Vt Ms 5:27). Sajandeid hiljem sai Jaakob teada, kui kadedad ja vaenulikud olid ta vanemad pojad talle armsa Joosepi suhtes (Vt 1Ms 37:1–8). Vägev prohvet Alma, kelle poja nimi oli samuti Alma, oli oma mässumeelse poja pärast pikka aega Issandat palunud ja oli kahtlemata murest murtud lahkhelide ja pahelisuse pärast, mida ta poeg Kiriku-siseselt põhjustas (Vt Mo 27:14). Meie Taevane Isa on maailma tõttu samuti palju vaimulapsi kaotanud. Ta teab, mida te tunnete. ‥

Ärge kaotage lootust ühegi eksiteel poisi ega tüdruku suhtes. Paljud, kes on tundunud olevat jäädavalt kadunud, on tagasi tulnud. Peame olema palvemeelsed ja, kui võimalik, laskma lastel teada, et me neid armastame ja neist hoolime. ‥

Teadke, et Taevane Isa hindab kõrgelt teie armastust ja ohverdusi, muret ja hoolt, kuigi meie jõupingutused ei pruugi olla kandnud vilja. Vanemad tunnevad tihti südamevalu, kuid nad peavad mõistma, et kui nad on õpetanud õigeid põhimõtteid, lasub lõplik vastutus lapsel.

‥ Olgu teie kurbus, mure, valu ja ahastus kui suured tahes, otsige viise, kuidas neist kasu lõigata. Võib-olla saate aidata teistel samu probleeme vältida, võib-olla aitavad need tunded teil mõista neid, kellele on osaks langenud samad katsumused. Kindlasti tunnetame Taevase Isa armastust paremini, kui jõuame palve kaudu arusaamisele, et ta mõistab meid ning tahab, et suunaksime pilgu tulevikku. ‥

Me ei tohiks kunagi lasta Saatanal panna meid arvama, et kõik on läbi. Tundkem uhkust kõige hea ja õige üle, mida oleme teinud. Jätkem maha ja loobugem kõigest, mis on vale. Vaadake andestuse, jõu ja lohutuse saamiseks Issanda poole, ning minge seejärel edasi.²¹

Meie kodu peaks olema püha koht, kus saab elada evangeeliumi põhimõtete järgi ning kus saab viibida Issanda Vaim.

Me loodame, et te ei heida meelt püüetes kasvatada oma perekonda õigemeelsuses. Pidage meeles, et Issand on meid käskinud: „Kuid minu jüngrid seisavad pühades paikades ja ei saa kõigutatud” (ÕL 45:32).

Kuigi mõned arvavad, et selles salmis viidatakse templile, ja kahtlemata seda seal tehaksegi, võib selleks kohaks olla ka meie kodu, kus elame. Kui töötate usinalt selle nimel, et juhtida oma perekonda õigemeelsuses; kui innustate tagant iga päev perega palvetamist ja võtate sellest ise osa; kui loete pühakirju; peate pereõhtut ning armastate ja toetate üksteist evangeeliumi õpetuste järgi elamisel, siis saavad teile õigemeelsete järeltulijate kasvatamise eest osaks Issanda lubatud õnnistused.

Järjest pahelisemaks muutuvas maailmas on ülimalt oluline, et igaüks seisaks pühades paikades ning võtaks eesmärgi olla Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetustele truu ja ustav.²²

Selleks et pere oleks edukas, peavad vanemad üksteist armastama ja austama. Abielumehed ja preesterluse hoidjad peaksid pidama oma naisi kõigest – isegi lastest – kallimaks ning naised peaksid oma mehi toetama ja armastama. Siis armastavad lapsed oma vanemaid ja ka üksteist. Meie kodust saab siis püha koht, kus saab elada evangeeliumi põhimõtete järgi ning kus saab viibida Issanda Vaim. Olla edukas isa või ema on palju olulisem kui edu juhiametis, ärivallas, valitsuses või maistes tegemistes. Mõnikord võib kodu näida igapäevaste toimetuste taustal millegi argisena, kuid ometi peaks kodune edu olema meie suurim püüdlus.²³

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Vaadake üle president Hunteri õpetused 1. osast ja mõtisklege perekonna tähtsuse üle. Millised on Kiriku kohustused perekonna suhtes? Kuidas saame oma perekonda kaitsta ja tugevdada?
Mõtisklege president Hunteri õpetuste üle selle kohta, kuidas vanemad on kodu juhtimisel võrdsed partnerid (vt 2. osa). Kuidas võivad need õpetused nii isasid kui ka emasid aidata? Kuidas saavad vanemad laste kasvatamisel ühtsed olla? Mõtisklege, kuidas teie võiksite oma kodu vaimset kliimat parandada?
President Hunter annab 3. osas nõu, … kuidas rajada tugevat perekonda. Kuidas saame suurendada „perekonna üksmeelt ja terviklikkust”? Kuidas on pereõhtu teie perekonda õnnistanud? Kuidas on teie perekonda õnnistanud perepalve ja ühine pühakirjade uurimine?
Kuidas aitavad president Hunteri õpetused 4. osas vanemaid, kelle laps on läinud eksiteele? Kuidas saavad südamevalus vanemad sellest kogemusest kasu lõigata? Kuidas võivad vanemad, vanavanemad, noorte juhid ning teised aidata eksiteele läinud lapsi?
Lugege läbi 5. osa ja mõtisklege president Hunteri õpetuste üle, kuidas muuta oma kodu pühaks paigaks. Millised väljakutsed meil seda tehes tekivad? Kuidas saame muuta kodu pühaks kohaks?

Samateemalised pühakirjakohad:

2Ms 20:12; 5Ms 6:4–7; Ps 127:3–5; Ef 6:1–4; En 1:1–3; Mo 4:14–15; Al 56:45–48; 3Ne 18:21; ÕL 68:25–28; 93:40; 121:41–46

Abiks õpetamisel:

Paluge klassiliikmetel jaguneda paaridesse ja planeerida, kuidas nemad mõnda selle peatüki osa pereõhtul õpetaksid. Kuidas saaksime õpetusi lastele ja noortele asjakohaseks muuta? Paluge mõnel paaril oma plaane klassiga jagada.