4. peatükk

Abi kõrgemalt poolt

„Selles elus pole ehk ühtki julgustavamat lubadust kui lubadus saada vajaduse korral jumalikku abi ja vaimset juhatust.”

Howard W. Hunteri elust

Howard W. Hunter õppis palvetama juba väikse poisina. „Mu ema oli mind õpetanud palvetama ja tänama Taevast Isa kõigi asjade eest, millest ma rõõmu tundsin,” on ta öelnud. „Ma tänasin Teda tihti maailma ilu ja toreda aja eest, mida olin veetnud rantšos või jõe ääres või koos skautidega. Õppisin ka paluma Temalt asju, mida tahtsin või vajasin. ‥ Ma teadsin, et Jumal armastab ja kuulab mind.”¹

President Hunter palvetas kogu elu, et saada jumalikku abi, ning õpetas ka teisi sama tegema. Näiteks kui ta teenis piiskopina, tunnistas üks mees tema kogudusest, et tunneb ühe teise mehe vastu vimma. President Hunteri nõuanne peegeldas tema tunnistust abist, mida võib palve kaudu saada:

„Ütlesin talle: „Mu vend, kui sa lähed koju, siis palveta tema eest igal hommikul ja igal õhtul ning kui me kahe nädala pärast uuesti kohtume, siis otsustame, mida edasi teha.””

Saanud sellist nõu, tuli mees hiljem tagasi ja ütles alandlikult teise mehe kohta: „Ta vajab abi.”

„Kas sina oled valmis teda aitama?” küsis juhataja Hunter.

„Jah, loomulikult,” vastas mees.

„Kogu kibedus ja vimm olid kadunud,” meenutas president Hunter hiljem. Nii juhtub siis, kui me üksteise eest palvetame.”²

„Issand lubas, et kui oleme ‥ raskel ajal alandlikud ja pöördume abi saamiseks tema poole, siis võime saada „tugevdatud ja õnnistatud kõrgest”” (ÕL 1:28).

Howard W. Hunteri õpetused

Meie Taevane Isa on lubanud saata meile vajaduse korral abi ja juhatust.

Me kõik oleme kogenud elus raskeid aegu, mil vajame erilist ja kiireloomulist taevast abi. Meil kõigil tuleb ette hetki, mil olud võtavad meie üle võimust või oleme teistelt saadud nõuannete pärast segaduses ning tunneme suurt vajadust saada vaimset juhatust, leida õige rada ja teha seda, mis on õige. Selle viimse ajajärgu pühakirjalises eessõnas lubab Issand, et kui me end taolistel keerukal ajal alandame ja abi saamiseks tema poole pöördume, siis „või[me] saada tugevdatud ja õnnistatud kõrgest ja saa[da] aeg-ajalt teadmisi” (ÕL 1:28). See abi on meie päralt, kui me seda vaid otsime ja usaldame ning kui järgime seda, mida kuningas Benjamin on Mormoni Raamatus nimetanud Püha Vaimu kutseks (Moosia 3:19).

Selles elus pole ehk ühtki julgustavamat lubadust kui lubadus saada vajaduse korral jumalikku abi ja vaimset juhatust. See on tasuta taevane kingitus, kingitus, mida vajame varaseimast noorusest kuni viimaste elupäevadeni välja. ‥

Tänu Jeesuse Kristuse evangeeliumile võime saada abi kõrgemalt poolt. „Olge rõõmsad,” ütleb Issand, „sest mina juhin teid edasi” (ÕL 78:18). „Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga” (ÕL 11:13).

Ma tunnistan Jeesuse Kristuse jumalikkusest. Jumal tõesti elab ja saadab meile oma Vaimu. Elu probleemide ja ülesannetega silmitsi seistes on meil kõigil õigus sellele Jumalalt, meie Isalt, saadud kingitusele ja leida sedasi hingekosutust.³

Nagu Joseph Smith võime ka meie palvetades ja pühakirju lugedes juhatust otsida ning saada õpetust kõrgest.

Poisiohtu prohvet Joseph Smith ‥ püüdis oma elu segasel ja murettekitaval ajal teada Issanda meelt ja tahet. ‥ Josephi noorusaastail oli New Yorki osariigi Palmyra linnas tõstnud pead „ebaharilik usuline elevus”. Talle näis, et selle kütkes oli kogu ümberkaudne piirkond. Ta kirjutas, et suured rahvahulgad ühinesid eri usurühmitustega, mis tekitas rahva seas üsna suurt segadust ja lahknemist (JSA 1:5).

Äsja neljateistaastaseks saanud tõde otsiva poisi jaoks tegi olukorra veel keerulisemaks ja segasemaks see, et tol ajal erinesid üksteisest ka Smithide endi pere liikmete usulised vaated.

Olles nüüd tausta ja olustikuga pisut tutvunud, palun teil mõtiskleda nende üsna tähelepanuväärsete mõtete ja tunnete üle, mis nii noore poisi peas keerlesid: Ta kirjutas:

„See üliärev aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses; kuid kuigi mu tunded olid sügavad ja sageli lausa põletavad, hoidsin ma siiski ennast kõigist neist rühmitustest eemal. ‥ Erinevate usulahkude vahel oli nii palju segadust ja vaidlusi, et minusugusel noorel inimesel, kelle teadmised inimestest ja asjadest olid niivõrd vähesed, oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte.

Teinekord oli mu meel üsna erutatud, sest kisa ja möll oli niivõrd suur ja lakkamatu. ‥

Keset seda sõnasõda ja eriarvamuste möllu küsisin ma endalt sageli: „Mida ma pean tegema? Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel? Kui mõni neist on õige, siis milline see on, ja kuidas mina seda teada saaksin?”

Vaeveldes sellises äärmiselt raskes olukorras, mille olid põhjustanud nende erinevate usulahkude pooldajate omavahelised vaidlused, lugesin ma ühel päeval Jaakobuse kirja esimese peatüki viiendat salmi, mis ütleb: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”

Iial ei ole ükski pühakirjakoht tunginud inimsüdamesse suurema jõuga kui tookord see minu omasse. See näis võimsa jõuna valguvat mu südame igasse soppi. Ma mõtlesin sellest ikka ja jälle, teades, et kui keegi vajab tarkust Jumalalt, siis olen see mina, sest ma ei teadnud, mida teha; ning et kuni ma ei saa rohkem tarkust, kui mul siis oli, ei saa ma iialgi seda teadma.” (JSA 1:8–12.)

See, mis edasi toimus, muutis loomulikult kogu ajaloo kulgu. Olles otsustanud küsida nõu Jumalalt, läks nooruke Joseph oma kodu lähedal asuvasse metsasallu. Vastuseks tema südamlikule palvele ilmusid seal Jumal Igavene Isa ja tema Poeg Jeesus Kristus, kes Joseph Smithi juhendasid. See vägev ilmumine, millest ma alandlikult tunnistan, vastas palju enamatele meie ajajärku puudutavatele küsimustele, kui pelgalt sellele, millise kirikuga noor Joseph liituma peaks või ei peaks.

Kuid minu eesmärk ‥ ei ole loetleda taastamise esimesi sündmusi, kuigi see on üks pühakirjade pühamaid lugusid üldse. Pigem soovin ma rõhutada seda muljetavaldavat vaimset tundlikkust, mida see väga noor hariduseta poiss üles näitas.

Kui paljud meist suudavad hoida neljateistaastaselt pea püsti ja mõistuse ärksa, hoolimata jõududest, mis meid eri suunas tõmmata ja tõugata püüavad, eriti veel nii tähtsa teema puhul nagu igavene pääste? Kui paljud meist suudaksid taluda emotsionaalset lõhet, mis võib tekkida, kui vanemate usulised vaated teineteisest erinevad? Kui paljud meist uuriksid neljateistaastaselt või viiekümneselt läbi oma hinge ja otsiksid vastuseid pühadest ülestähendustest, mida apostel Paulus on nimetanud Jumala sügavusteks? (1Kr 2:10.)

Kui imeline ‥, et see poiss pöördus kogu hingest pühakirjade poole ja seejärel omaette palvetas – need on ehk kaks kõige vägevamat vaimsete tarkuste ja muljete allikat, mis on kogu inimkonnale kättesaadavad. Ta oli kindlasti vastuoluliste arvamuste risttules, kuid ta otsustas teha seda, mis on õige ja leida õige rada. Ta uskus, nagu ka mina pean uskuma ja teie peate uskuma, et ta võib saada õpetusi ja õnnistusi kõrgest. Ja seda ta ka sai.

Ent me võime väita, et Joseph Smith oli väga eriline hing ning et tema näol on tegu erandiga. Mis saab meist ülejäänutest, kes võivad olla vanemad – vähemasti vanemad kui neliteist – ning kes ei ole määratud avama evangeeliumi ajajärku? Ka meie peame tegema otsuseid, tooma selgust segasesse ja murdma läbi meie elu mõjutavate teemade tulvast. Maailm kubiseb sellistest rasketest otsustest ja mõnikord, kui meil tuleb nendega vastakuti seista, võime tunda, kuidas vanus või jõuetus meid takistavad.

Vahel võime tunda, et meie endine vaimne teravus on muutunud nüriks. Mõnel väga vaevalisel ajal võime koguni tunda, et Jumal on meid unustanud ja meid segaduse ja murega üksi jätnud. Ent see tunne pole ei vanemate ega ka nooremate ja kogenematute puhul kuidagi õigustatud. Jumal tunneb ja armastab meid kõiki. Igaüks meist on kas tema tütar või poeg, ning olgu meie elu õppetunnid millised tahes, tema lubadus on endiselt jõus: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale” (Jk 1:5).⁴

Me võime järgida Joseph Smithi eeskuju ja otsida tarkust Jumalalt.

Palve on üks viis, kuidas saada vaimseid teadmisi ja juhatust.

Maise ja ajaliku tarkuse omandame me maisel ja ajalikul viisil füüsiliste meelte kaudu. Me kompame, näeme, kuuleme, maitseme, tunneme lõhnu ja õpime. Kuid vaimne teadmine, nagu ütles Paulus, tuleb vaimsel teel selle allikast. Paulus jätkab:

„Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt” (1Kr 2:14).

Me oleme aru saanud ja teame, et ainus viis saada vaimseid teadmisi on läheneda Taevasele Isale ja teha seda Püha Vaimu kaudu ja Jeesuse Kristuse nimel. Seda tehes, olles vaimselt valmistunud, näeme me asju, mida meie silmad pole enne näinud, ja kuuleme seda, mida me pole ehk varem kuulnud – Pauluse sõnu kasutades asju, „mis Jumal on valmistanud” (1Kr 2:9). Need asjad me saame Vaimu kaudu.

Me usume ja tunnistame maailmale, et suhtlemine meie Isaga taevas ja juhatus Issandalt on kättesaadavad ka tänapäeval. Me tunnistame, et Jumal kõneleb inimestega, nagu ta tegi seda Päästja päevil ja Vana Testamendi ajal.⁵

Me võime palvetada alati, mitte üksnes meeleheitlikul ajal.

Tänapäev näib andvat mõista, et palvemeelne pühendumine ja aupaklikkus millegi püha suhtes on kas põhjendamatu, ebasoovitav või mõlemat. Ometi vajavad palvetamist ka skeptilised „tänapäeva inimesed”. Ärevad ajad, suur vastutus, hingeahastus ja enda alla mattev kurbus – need katsumused, mis meie enesega rahulolu ja väljakujunenud elukäiku raputavad, toovad meie loomuomased impulsid taas pinnale. Kui me vaid laseme, muudavad need meid alandlikumaks, leebemaks ja innustavad meid alandlikult palvetama.

Kui palve on üksnes kriisiaja hootine halin, siis on see erakordselt isekas ja me hakkame mõtlema Jumalast kui remondimehest või teenusteagentuurist, kelle ülesanne on meid aidata üksnes hädaolukordades. Me peaksime Kõigekõrgemat meeles pidama päeval ja ööl – alati –, mitte üksnes neil aegadel, kui ükski muu abinõu pole aidanud ja me vajame meeleheitlikult abi. Kui inimelu puhul tuua välja element, mille arvele võib panna imelisi õnnestumisi ja mis oleks inimhingele mõõtmatu väärtusega, siis oleks selleks palvemeelne, aupaklik ja siiras suhtlemine meie Taevase Isaga.

„Jehoova, võta kuulda mu sõnu, pane tähele mu ohkamist!” laulis Laulude raamatu autor.

„Kuule mu appihüüdu, mu kuningas ja mu Jumal, sest sind ma palun!

Jehoova, sa kuuled vara mu häält, vara ma valmistun sinule ja olen valvel!” (Ps 5:2–4.)

Võib-olla peaks maailm ennekõike valvel olema, nagu soovitas Laulude raamatu autor, vaatama üles nii oma rõõmudes kui ka katsumustes, nii külluses kui ka puuduses. Me peame pidevalt üles vaatama ja tunnustama Jumalat kui kõige hea andjat ning meie pääste allikat. ‥

Meie ühiskonnas on terveid valdkondi, kust on kadunud palve, aupaklikkuse ja jumalakummardamise vaim. Paljude elualade mehed ja naised on arukad, huvitavad või lausa geniaalsed, kuid neil puudub üks ülioluline element, mis muudaks nende elu täielikuks. Nad ei vaata üles. Nad ei ohverda oma tõotusi õigemeelsuses (vt ÕL 59:11). Nende jutus on teatav sära, kuid see pole pühadus. Nad on sõnaosavad, kuid mitte targad. Olgu nad siis kontoris, sportlaste riietusruumis või laboris, nad on loobunud oma väärikusest, näitavad iseenda piiratud võimeid, ja peavad siis vajalikuks teotada seda piiramatut väge, mis tuleb ülalt.

Kahjuks näeme sellist aupaklikkuse puudumist mõnikord ka Kirikus. Me vestleme aeg-ajalt liiga valjuhäälselt ega ole piisavalt lugupidavad koosoleku suhtes, mis peaks olema palvetamise ja puhastava jumalakummardamise aeg. Aupaklikkus iseloomustab õhkkonda, mis valitseb taevas. Palve on hinge sõnum Jumal Isale. Teeme hästi, kui me Isa-sarnaseks saada püüdes tema poole vaatame, teda alati meeles peame ja tema maailmast ja tööst hoolime.⁶

Me arendame võimet saada vaimseid teadmisi, kui võtame aega, et juurelda, mõtiskleda ja palvetada.

Vaimsuse arendamine ja häälestumine jumalikkuse kõrgeimatele mõjudele ei ole kerge ülesanne. See nõuab aega ja tihtipeale ka pingutust. See ei toimu juhuslikult, vaid saavutatakse tahtliku jõupingutuse kaudu ning Jumala poole hüüdes ja tema käske pidades. ‥

Prohvet Joseph Smith ‥ on teinud vahest kõige selgema avalduse vajaduse kohta muutuda vaimseks ning aja ja kannatlikkuse kohta, millega meil tuleb selle protsessi puhul arvestada. [Ta] ütles: „Me usume, et Jumal on loonud inimese sellise mõistusega, mida saab juhendada, ja võimekusega, mida võib suurendada vastavalt tähelepanule ja hoolele, mida mõtlev inimene osutab temale taevast antavale valgusele. Usume samuti, et mida lähemale jõuab inimene täiuslikkusele, seda selgemad on tema vaated ja suuremad tema rõõmud, kuni ta on vabanenud oma elus kurjusest ja kaotanud igasuguse soovi pattu teha ning nagu muistsel ajal elanud, saavutab sellise usu, et ta mähitakse oma Looja väesse ja hiilgusesse ning tõstetakse üles elama koos Temaga. Kuid me usume siiski, et see on koht, kuhu ükski inimene ei ole jõudnud üheainsa hetkega.” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, 210–211)⁷

Peame võtma aega, et valmistada oma meel ette vaimsete asjade jaoks. Vaimse võimekuse arenguni ei jõuta kellegi käsul. Seda peab ise soovima, selle nimel pingutama ja isiklikult valmistuma. See eeldab loomulikult ‥ paastumist, palvetamist, pühakirjade uurimist, kogemusi, mõtisklemist ja õigemeelse elu järele nälja ja janu tundmist.

Pean vajalikuks vaadata üle need Kõigevägevama Jumala manitsussõnad:

„Kui sa palud, saad sa ilmutuse ilmutuse peale, teadmise teadmise peale, et sa võiksid tunda saladusi ja rahutoovaid asju – seda, mis toob rõõmu, seda, mis toob igavese elu” (ÕL 42:61).

„Paluge Isa usus minu nimel, uskudes, et te saate, ja te saate Püha Vaimu, mis teeb ilmsiks kõik asjad, mis inimlastele vajalikud on” (ÕL 18:18).

„Laske igaviku pühadel asjadel mõlkuda oma meeles” (ÕL 43:34).

„Talletage pidevalt oma meelde elu sõnu ja teile antakse selsamal tunnil sel määral, mis igale inimesele kätte mõõdetakse” (ÕL 84:85).

„Otsige usinasti, palvetage alati ja uskuge, ning kõik asjad kokku sünnivad teie heaks, kui te kõnnite laitmatult ja peate meeles lepingut, mille te üksteisega sõlminud olete” (ÕL 90:24).

„Jumal annab teile teadmisi oma Püha Vaimu kaudu; jah, sõnulseletamatu Püha Vaimu anni kaudu” (ÕL 121:26).

Need on lubadused, mis Issand kindlasti täidab, kui me end ette valmistame.

Võtke aega, et vaimsete asjade üle juurelda, mõtiskleda ja palvetada.⁸

Jumal aitab meil vaimselt areneda sammhaaval.

Vaimsemaks saamist takistab osaliselt tunne, et teha on vaja nii palju ning et me oleme liiga küündimatud. Täiuslikkus on miski, mis jääb meie kõigi jaoks silmapiirile terendama, kuid me võime kasutada ära oma tugevaid külgi, alustada sealt, kus oleme, ja otsida õnne, mida võib leida, kui ajada taga Jumala asju. Peaksime meeles pidama Issanda nõuandeid:

„Mispärast, ärge väsige head tegemast, sest te rajate alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur.

Vaata, Issand nõuab südant ja teenistusvalmis meelt; ja teenistusvalmis ja kuulekas sööb neil viimsetel päevadel Siioni maa head ja paremat” (ÕL 64:33-34).

Mind on alati julgustanud Issanda sõnad, et „teenistusvalmis ja kuulekas sööb neil viimsetel päevadel Siioni maa head ja paremat”. Igaüks meist võib olla teenistusvalmis ja kuulekas. Kui Issand oleks öelnud, et neil viimsetel päevadel söövad Siioni maa head ja paremat täiuslikud, siis tunneksid mõned meist heitumust ja annaksid alla. ‥

Koht, kust alustada, on siin. Aeg alustada on praegu. Meie ei pea liikuma kiiremini kui üks samm korraga. Jumal, kes on kujundanud meie õnne, juhib meid kättpidi nagu väikeseid lapsi, ja sel viisil liigume täiuslikkusele lähemale.

Keegi meist ei ole saavutanud selles surelikkuses võimalikku täiuslikkust või vaimset tipptaset. Igaüks saab vaimselt areneda ja peabki seda tegema. Jeesuse Kristuse evangeelium on selle igavese vaimse kasvu jumalik plaan. See on midagi enamat kui eetikakoodeks. See on midagi enamat kui täiuslik sotsiaalne korraldus. See on midagi enamat kui positiivne mõtlemine enesetäiendamisest ja otsusekindlusest. Evangeelium on Issanda Jeesuse Kristuse päästev vägi, millega käivad kaasas tema preesterlus, vaimne toit ja Püha Vaim. Uskudes Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja kuuletudes tema evangeeliumile, muutudes samm-sammult ikka paremaks, paludes jõudu, parandades oma suhtumist ja ambitsioone, leiame end õnnelikult Hea Karjase lambatarast. Selleks on vaja distsipliini, õppimist, pingutust ja jõudu. Kuid nagu ütles apostel Paulus: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Fl 4:13).

Tänapäeva ilmutuses on meile lubatud: „Ja nüüd, tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: Usalda seda Vaimu, mis juhib tegema head, jah, tegutsema õiglaselt, kõndima alandlikult, mõistma kohut õigsuses – ja see on minu Vaim.

Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga;

ja siis sa saad teadma ehk tänu sellele sa saad teadma kõiki asju, mida iganes sa minult soovid minusse uskudes, mis puutuvad õigemeelsuse asjadesse, usuga, et sa saad.” (ÕL 11:12–14)⁹

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Lugege läbi 1. osa ja tuletage meelde aegu, mil teie olete vajanud taevast abi. Kuidas on lubadus saada taevast abi teie elu raskel ajal õnnistanud?
Mida võite õppida 2. osas toodud Joseph Smithi eeskujust sellist, mis võib aidata meil seista silmitsi segadusega? Kuidas võime Josephi-sarnaselt arendada suuremat vaimset tundlikkust?
Mõtisklege president Hunteri õpetuste üle selle kohta, kuidas saada vaimseid teadmisi (vt 3. osa). Kuidas võime suurendada soovi ja võimet saada vaimseid teadmisi? Mil moel on vaimsed teadmised teid aidanud?
Millised ohud kaasnevad nägemusega Jumalast kui „remondimehest või teenusteagentuurist, kelle ülesanne on meid aidata üksnes hädaolukordades”? (Vt 4. osa.) Kuidas on palvetamine teid õnnistanud?
kuidas vaimselt areneda. Miks on vaja vaimujõu saamiseks pingutada? Mida võime õppida pühakirjakohtadest, mida president Hunter selles osas tsiteerib?
Vaadake 6. osast üle president Hunteri õpetused vaimse kasvu kohta. Mil moel on olnud teie vaimne kasv samm-sammuline protsess? Kuidas võivad president Hunteri õpetused 6. osas olla abiks, kui tunneme, et meie vaimne areng on puudulik?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ps 25:5; Õp 3:6; 2Ne 32:8–9; Al 5:46; 34:17–27; 37:36–37; ÕL 8:2–3; 88:63; 112:10; JSA 1:13–17

Abiks õpetamisel:

Paluge klassi liikmetel uurida peatükki ja otsida välja enda jaoks kõige olulisemad laused ja lõigud. Paluge neil neid lauseid ja lõike teistega jagada ning selgitada, miks on need nende jaoks nii tähendusrikkad.