Kiriku presidentide õpetused
9. peatükk: Kümnise seadus


9. peatükk

Kümnise seadus

„Tunnistus kümnise seadusest saadakse, kui selle järgi elada.”

Howard W. Hunteri elust

Vahetult enne seda, kui Howard W. Hunter abiellus Claire Jeffsiga, läks ta piiskopi juurde, et saada templisoovitus. Teda üllatas, et vestluse ajal küsis piiskop temalt, kas ta suudab oma naist ja perekonda senise sissetulekuga ülal pidada. Howard meenutas: „Kui ütlesin talle, kui palju ma teenin, teatas ta põhjuse, miks ta kahtles mu võimes naist ülal pidada. Põhjuseks oli kümnisesumma, mille maksnud olin.”

Selle ajani polnud Howard täiskümnist maksnud, kuna polnud täiskümnise maksmise tähtsust mõistnud. Ta selgitas: „Kuna mu isa sel ajal, mil kodus elasin, veel Kiriku liige polnud, ei olnud me perena kümnisest kunagi rääkinud ning ma polnud seda kunagi tähtsaks pidanud.”

Howardi sõnul õpetas piiskop edasise vestluse käigus „talle omasel lahkel moel ‥ , kui tähtis see seadus on. Kui vastasin, et maksan edaspidi alati täiskümnist, jätkas ta vestlusega ning minu suureks kergenduseks täitis ära templisoovituse blanketi.”

Kui Howard sellest kogemusest Claire’ile rääkis, sai ta teada, et Claire oli alati täiskümnist maksnud. „Otsustasime, et elame selle seaduse järgi kogu elu ja et kümnis peab olema alati esikohal,” ütles ta.1

noor mees täitmas annetuste sedelit

„Kümnise maksmine suurendab usku, vaimsust ja vaimset võimekust ning tugevdab tunnistust.”

Howard W. Hunteri õpetused

1

Issanda määratlus kümnise seadusest on lihtne.

[Kümnise] seadus on lihtsasti öelduna „üks kümnendik ‥ sissetulekust” (ÕL 119:4). Sissetulek tähendab kasumit, palka või juurdekasvu. See on töövõtja palk, ettevõtja kasum, kasvatatud või toodetud saaduste juurdekasv või mõnest muust allikast saadud sissetulek. Issand ütles, et see on alatiseks seaduseks, nagu see on olnud varemalt.2

Nagu kõigi Issanda käskude ja seaduste puhul, on [kümnise seadus] olemuselt lihtne, kui meil on vaid usku. Issand on öelnud sisuliselt: „Võtke komakoht ja tõstke see ühe koha võrra edasi.” See on kümnise seadus. Nii lihtne see ongi.3

2

Kümnise seadus on olnud olemas algusest peale ja jätkub tänapäeval.

Esimest korda mainitakse sõna „kümnis” Piiblis Vana Testamendi kõige esimeses raamatus. Aabram ‥ kohtus Saalemi kuninga ja Kõigekõrgema Jumala preestri Melkisedekiga. Melkisedek õnnistas teda ja Aabram „andis temale kümnist kõigest” (1Ms 14:20).

Paar peatükki hiljem samas raamatus andis Jaakob Peetelis järgmise tõotuse: „Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist!” (1Ms 28:20–22.)

Kolmas kord mainitakse seda leviitide seaduse raames. Issand kõneles Moosese kaudu:

„Ja kõik maa kümnis, niihästi seemnest kui puude viljast, on Jehoova päralt; see on pühitsetud Jehoovale” (3Ms 27:30).

Leviitide seaduse järgi maksti leviitidele kümnist nende ülalpidamiseks ja nemad maksid omakorda kümnist sellest, mida nemad said, nagu on öelnud Issand, kui ta juhendas Moosest:

„Räägi leviitidega ja ütle neile: kui te võtate Iisraeli lastelt kümnist, mille ma neilt olen andnud teile kui teie pärisosa, siis võtke sellest Jehoovale tõstelõiv – kümnis kümnisest” (4Ms 18:26).

See näitab selgelt, et kümnise seadus oli osa leviitide seadusest ja seda maksid kõik, isegi leviidid ise, kellel kästi maksta kümnist kümnisest, mis neile toodi.

Mõned on seisukohal, et kümnise seadus oli mõeldud vaid leviitidele, ent ajalugu kinnitab tõsiasja, et see seadus on olnud universaalne. See oli kirjas Moosese seaduses. See on olnud olemas algusest peale, juba muistse Egiptuse seaduses, Babüloonias ja tõendeid sellest leiab kogu piibellikust ajaloost. Seda mainisid prohvet Aamos (vt Am 4:4) ja Nehemja, kellele anti ülesanne ehitada taas üles Jeruusalemma müürid (vt Ne 10:37–38; 12:44; 13:5, 12). Peagi pärast seda tegi Malakia algust veel suurema ülesandega ehitada taas üles rahva usk ja kõlblus. Tema ülim püüe hakata vastu nende saamahimule, kes olid usklikud vaid nime poolest, väljendus süüdistuses, et nad on pannud toime kuriteo Jumala vastu.

„Kas inimene tohib Jumalat petta? Aga teie petate mind ja ütlete: „Kuidas me sind petame?” Kümnise ja tõstelõivuga!

Needusega olge neetud, et teie, kogu rahvas, mind petate!

Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” (Ml 3:8–10.) ‥

Vana Testamendi lõpetavad Malakia sõnad, mis toonitavad üle kümnise seadust, andes mõista, et seda algusest peale kehtinud seadust ei ole tühistatud. Selle manitsusega sai ühtlasi alguse Uus Testament. ‥

Peagi pärast evangeeliumi taastamist sel ajajärgul andis Issand viimse aja prohveti kaudu oma rahvale ilmutuse, mis seda seadust määratles ‥:

„Ja pärast seda tuleb neil, kellelt on nõnda kümnist nõutud, maksta igal aastal üks kümnendik oma sissetulekust; ja see olgu neile alatiseks seaduseks, minu püha preesterluse jaoks, ütleb Issand” (ÕL 119:44).4

3

Kümnise maksmine on kui kingituse tegemine, aga samas ka kohustus.

Kümnis on Jumala seadus tema lastele, ent see on täiesti vabatahtlik. Selles mõttes ei erine see hingamispäeva seadusest ega ühestki teisest Jumala seadusest. Me võime keelduda täitmast neist mõnda või neid kõiki. Meie kuulekus on vabatahtlik, kuid maksmisest keeldumine seda seadust ei tühista.

Kui kümnis on vabatahtlik, kas on see siis kingitus või kohustus? Neil kahel on suur vahe. Kingitus on vabatahtlik raha või vara annetamine, mille puhul ei oodata midagi vastu. See on tingimusteta. Kinkimine pole kellelegi kohustuslik. Kui kümnis on kingitus, siis võime anda, mida soovime, millal soovime, või otsustada kingitust üldse mitte teha. See asetaks Taevase Isa samasse kategooriasse tänavakerjusega, kellele möödaminnes sendi viskame.

Kümnise seaduse on seadnud sisse Issand ja kuna see on tema seadus ja kui me teda armastame ja soovime pidada ta käske ja saada temalt õnnistusi, siis on meie kohus seda järgida. Sel moel saab sellest võlg. Kui keegi ei maksa kümnist, kuna on võlgades, siis peaks ta endalt küsima, kas ta pole võlgu ka Issandale. Õpetaja ütles: „Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33.)

Me ei saa kõndida üheaegselt nii ida kui ka lääne poole. Me ei saa teenida korraga Jumalat ja mammonat. See, kes kümnise seaduse kõrvale jätab, pole seda õieti proovile pannud. Loomulikult on sel oma hind. Ükskõik millise evangeeliumi seaduse või põhimõtte järgi elamine nõuab tööd, läbimõtlemist ja pingutusi. ‥

Võib olla, et kümnist makstes teeme nii kingituse kui ka täidame oma kohustust. Kohustuse täidame me Issanda ees. Kingituse teeme kaasinimestele, kuna aitame ehitada üles Jumala kuningriiki. Kui vaadata hoolikalt misjonäride jutlustamist, Kiriku õpetamisprogrammi, suurt haridussüsteemi ja pühakodade ehitamise programmi, siis mõistame, et kümnise maksmine pole koorem, vaid suur au. Tänu meie kümnisele jõuab evangeelium paljudeni.5

naine piiskopile ümbrikut andmas

„Kümnise maksmine pole koorem, vaid suur au.”

4

Issandale toodud and peaks olema andja jaoks väärtuslik.

Kirjakohast 2. Saamueli 24:18–25 loeme, et Taavet ei toonud Issandale ohvrit, mis oleks tema enda jaoks olnud väärtusetu. Kahtlemata mõtles ta, et kui and pole väärtuslik andja jaoks, siis ei sobi seda Issandale pakkuda.

Kristus ütles, et õndsam on anda kui võtta (vt Ap 20:35), kuid leidub neid, kes annavad ainult siis, kui see nende jaoks midagi ei maksa. See pole kooskõlas Õpetaja õpetustega, kes ütles: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind” (Mt 16:24).

Mõned ei ela kümnise seaduse järgi, kuna see on kulukas. See on vastuolus Taaveti mõtteviisiga, kes ei toonud Issandale ohvrit, mis oleks olnud tema enda jaoks väärtusetu. Need, kes kümnist ei maksa, jätavad tähelepanuta kümnise seaduses peituvad vägevad moraalipõhimõtted ning ei mõista seda seadust ega selle põhjusi.6

5

Kümnise maksmine toob suuri õnnistusi.

[Kümnise]seaduse andis Issand. Kui seda järgime, saadab meid edu. Kui aga teeme seda, mida me ise paremaks peame, siis saadab meid ebaedu. Kiriku asjus ringi reisides ja kümnise maksmise tulemusi näinuna, olen jõudnud järeldusele, et see pole koorem, vaid suur õnnistus.7

Makske kümnist ausalt! See igavene seadus, mille Issand ilmutas ja mida ustavad muistsest ajast kuni tänapäevani täidavad, õpetab meile, et seaksime Issanda esikohale. Meil ei paluta ohverdada oma kodu ega elu, nagu seda pidid tegema varajased pühad. Tänapäeval esitatakse meile väljakutse saada jagu isekusest. Me maksame kümnist, kuna armastame Issandat, mitte seepärast, et meil on võimalused, et seda endale lubada. Võime olla valmis selleks, et Issand avab taevaluugid ja kallab neile, kes on ustavad, õnnistusi (vt Ml 3:10).8

Me järgime põhimõtet anda Issandale tagasi osake kõigest sellest heast, mille ta meile annab, ning seda osakest me nimetamegi kümniseks. Kümnis ‥ on täielikult vabatahtlik. Meie valida on, kas maksta või mitte. Neile, kes seda teevad, saavad osaks õnnistused, mida teised kogeda ei saa.9

Mary Fielding Smith [oli] vintske teerajajast ema, prohveti venna patriarh Hyrum Smithi lesk. ‥ Ühel kevadpäeval avas ta perega oma kartulivarud ning lasi poegadel osa parimaid kartuleid kümnisekontorisse viia.

Kontori trepil kohtus ta asjuriga, kes polnud nõus poistelt kartuleid vastu võtma. Tal olid kahtlemata meeles naise katsumused ja ohverdused ning ta ütles: „Õde Smith, see on lausa häbiasi, et teie peate maksma kümnist.” Ta ‥ noomis õde Smithi, et too kümnist maksab, ega pidanud seda sugugi arukaks teoks. ‥

Lüheldane lesknaine ajas end nii sirgu kui võis ja teatas: „William, häbi sul olgu! Kas sa keelad mulle õnnistusi? Kui ma kümnist ei maksaks, takistaksin Issandat mind õnnistamast. Ma maksan kümnist mitte ainult seetõttu, et see on Jumala seadus, vaid kuna ma ootan selle eest ka õnnistusi. Seda ja teisi seadusi pidades loodan, et mind saadab edu ja ma suudan oma peret ülal pidada.” (Joseph Fielding Smith. Life of Joseph F. Smith, Salt Lake City, 1938, lk 158–159)10

Kümnise põhimõtte järgimine peaks tähendama midagi enamat kui matemaatilist täpsust ja mehhaanilist kuulekust. Issand mõistis hukka variserid, kes maksid küll oma maitsetaimedelt masinlikult kümnist, ent selle vaimsest tähendusest aru ei saanud (vt Mt 23:23). Kui maksame kümnist seetõttu, et armastame Issandat, ja teeme seda täiesti vabalt ja usuga, siis vahemaa tema ja meie vahel väheneb ning meie omavaheline suhe muutub lähedasemaks. Käsutäitmise jäikus kaob, me tunneme vaimu puudutust ja ühtsust Jumalaga.

Kümnise maksmine suurendab usku, vaimsust ja vaimset võimekust ning tugevdab tunnistust. See annab rahulolu teadmisest, et elame Jumala tahtega kooskõlas. Sellega kaasnevad õnnistused, kuna kümnist kasutatakse selleks, et teistega oma hüvesid jagada. Me ei saa endale nendest õnnistustest ilmajäämist lubada. Me ei saa endale lubada kümnise maksmatajätmist. Meie tuleviku olemasolu on sama kindel kui olevik. Sellel, mida me anname, kuidas me anname ning viis, kuidas me Issanda ees oma kohustusi täidame, on igavikulised tagajärjed.

Tunnistus kümnise seadusest saadakse, kui selle järgi elada.11

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

  • Vaadake 1. osast üle kümnise seaduse määratlus. Mis on kümnis? Mida võime õppida president Hunterilt kümnise seaduse lihtsuse kohta?

  • Millised mõtted on teil tekkinud seoses president Hunteri õpetustega kümnise ajaloo kohta? (Vt 2. osa.) Mis te arvate, miks tahtis president Hunter, et me mõistaksime kümnise universaalsust?

  • Mil moel on kümnise maksmine nii kingituse tegemine kui ka kohustus? (Vt 3. osa.) Kuidas väljendame kümnist makstes armastust Issanda vastu? Kuidas võime tunda, et kümnise maksmine pole mitte koorem, vaid suur au?

  • Miks peaks Issandale antud and olema andja jaoks väärtuslik? (Vt 4. osa.) Kuidas saada kümnise maksmisel üle igasugustest takistustest ja vastumeelsusest?

  • Vaadake üle õnnistused, mis president Hunteri sõnul kümnise maksmisega kaasnevad (vt 5. osa). Milliseid õnnistusi on see toonud teie ellu?

Samateemalised pühakirjakohad:

Al 13:15; ÕL 64:23; 104:14–18; 119; 120; vt Märksõna „Kümnis”. – Pühakirjajuht

Abiks uurimisel

Peatüki esmakordsel lugemisel võiksite seda lugeda ülevaatlikult, vaadates peatüki sisuga tutvumiseks esmalt üle alapealkirjad. Seejärel lugege peatükk uuesti läbi põhjalikumalt ja süvenenumalt. Samuti võiksite lugeda iga alalõiku, püüdes sealt leida vastuse mingile küsimusele. Seda tehes võite avastada olulisi mõtteid ja rakendamisvõimalusi.

Viited

  1. Vt Eleanor Knowles. Howard W. Hunter, 1994, lk 80–81.

  2. The Teachings of Howard W. Hunter. Toim Clyde J. Williams, 1997, lk 105; vt ka Conference Report, apr 1964, lk 35.

  3. The Teachings of Howard W. Hunter. Toim Clyde J. Williams, 1997, lk 105.

  4. Conference Report, apr 1964, lk 33–35.

  5. Conference Report, apr 1964, lk 35–36.

  6. The Teachings of Howard W. Hunter. Toim Clyde J. Williams, lk 106; vt ka Conference Report, apr 1964, lk 33.

  7. The Teachings of Howard W. Hunter. Toim Clyde J. Williams, 1997, lk 105.

  8. The Teachings of Howard W. Hunter. Toim Clyde J. Williams, 1997, lk 105.

  9. Dedication of Goteborg Chapel, kõne Rootsis Göteboris, 10. sept 1967, lk 1, Kiriku Ajalooraamatukogu, Salt Lake City.

  10. Howard W. Hunter. That We Might Have Joy. – Ensign, juuli 1994, lk 136–137.

  11. Conference Report, apr 1964, lk 36.