24. peatükk
Jeesuse Kristuse eeskuju järgimine
„Peaksime endalt igal võimalusel küsima: „Mida teeks Jeesus?” ja seejärel võtma julguse kokku, et saadud vastuse ajel tegutseda.”
Howard W. Hunteri elust
President Thomas S. Monson, kes teenis president Hunteri teise nõuandjana, on öelnud, et viimane „elas selle järgi, mida õpetas, võttes eeskuju Päästjast, keda ta teenis.”1
Üks lähedane sõber on täheldanud, et „omadused, mida kehastas Issand ja Päästja Jeesus Kristus, iseloomustasid kaunilt ka president Hunteri imetlusväärset ja isetut elu. Tema sõbraks oli kogu inimkond”.2
Üks töökaaslane, kes tegi president Hunteriga koostööd rohkem kui kolmkümmend aastat, on öelnud: „[Ta] teadis instinktiivselt, milline tee valida. See tee pidi järgima Päästja Jeesuse Kristuse iseloomu.”3
President Hunter julgustas armastavalt kogu teenimistöö jooksul Kiriku liikmeid järgima Päästja eeskuju. Esimeses sõnavõtus Kiriku presidendina ütles ta:
„Kutsun üles kõiki Kiriku liikmeid pöörama veel rohkem tähelepanu Issanda Jeesuse Kristuse elule ja eeskujule, eriti armastusele, lootusele ja kaastundele, mis Ta üles näitas.
Ma palvetan, et võiksime kohelda üksteist suurema lahkuse, alandlikkuse, kannatlikkuse ja viisakusega ning olla üksteise vastu andestavamad. Meil on üksteise suhtes kõrged ootused ja me kõik võime end parandada. Maailm kisendab hoolsama Jumala käskude järgi elamise järele. Ent Issand on prohvet Josephile talvises Liberty vanglas öelnud, et sellele õhutamine peab põhinema „veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel; ‥ ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta” (ÕL 121:41–42).”4
„Kui soovime järgida Kristuse eeskuju ja käia tema jälgedes, peame püüdma teha samu asju nii, nagu ta meile näitas.”
Howard W. Hunteri õpetused
1
Jeesus Kristus seadis meile täiusliku eeskuju.
Olla valgus tähendab olla eeskuju, mida teised saavad järgida. ‥ [Me oleme sõlminud lepingu] järgida Kristust, meie suurt eeskuju. Meil lasub kohustus temalt õppida – õppida sellest, mida ta õpetas, ja sellest, mida ta oma maise teenimistöö ajal tegi. Olles need õppetunnid läbinud, on meid kästud järgida tema eeskuju. Mõned näited eeskuju kohta, mille ta meile seadis, on järgmised:
1. Kristus oli sünnieelses elus kuulekas ja julge. Sel viisil sai talle osaks au tulla surelikkusesse ning saada luust ja lihast keha.
2. Ta sai ristitud viisil, mis avas ukse selestilisse kuningriiki.
3. Ta hoidis preesterlust ja võttis vastu kõik evangeeliumi päästvad talitused.
4. Jeesus teenis umbes kolm aastat, õpetades evangeeliumi, tunnistades tõest ja juhendades, mida tuleb teha, et leida rõõmu ja õnne selles elus ning igavest hiilgust tulevases maailmas.
5. Ta viis läbi talitusi, nagu laste õnnistamine, ristimine, haigete tervendamine ja ka preesterlust puudutavaid talitusi.
6. Ta saatis korda imesid. Tema käsul said pimedad nägijaks, kurdid kuuljaks, jalutud hakkasid käima ja surnud ärkasid ellu.
7. Jeesus elas kooskõlas Isa meele ja tahtega täiuslikku patuta elu ja kujundas välja kõik jumalikud omadused.
8. Ta sai võitu maailmast, mis tähendab, et ta sai jagu igast kirest ja on tõusnud kõrgemale kõigest lihalikust, nii et ta elas ja tegutses vastavalt Püha Vaimu juhatusele.
9. Ta viis ellu lepituse, lunastades inimkonna Aadama langemisel tekkinud [vaimsest ja füüsilisest] surmast.
10. Nüüd on tal ülestõusnu ja hiilgavana kõik vägi nii taevas kui ka maa peal ning ta on saanud üheks Isaga ja osa tema täiusest.
Kui soovime järgida Kristuse eeskuju ja käia tema jälgedes, peame püüdma teha samu asju, nii nagu ta meile näitas.5
On tähtis meeles pidada, et Jeesus oli võimeline patustama, et Ta oleks võinud järele anda, et elu- ja päästmisplaan oleks võinud luhtuda, kuid Ta jäi ustavaks. Kui Ta ei oleks saanud Saatana kiusatustele järele anda, ei oleks see olnud tõeline proovilepanek ega selle tulemuseks ehtne võit. Kui temalt oleks võetud võimalus patustada, oleks ta ilma jäänud ka valikuvabadusest. Kuid oli ju tema see, kes oli tulnud, et inimeste valikuvabadust kaitsta ja alles hoida. Võimalus soovi korral patustada pidi alles jääma.6
Jeesus näitas üles vaimusuurust ja jõudu kuni sureliku elu lõpuni välja. Ta ei muutunud isegi oma elu viimastel tundidel kurbuse ja valu pärast isekalt enesekeskseks. Pigem muretses ta oma armastatud järgijate hetkeliste ja tulevaste vajaduste pärast. Ta teadis, et nende kaitstus üksikisikute ja kirikuna sõltus tingimusteta armastusest üksteise vastu. Kogu ta energia näis olevat suunatud nende vajaduste eest hoolitsemisele, näidates meile sellega eeskuju kõigest, mida ta oli õpetanud. Ta jagas neile lohutus-, hoiatus- ja käsusõnu.7
Issand näitas nii sureliku teenimistöö ajal Püha Maa lambakarja seas kui ka surelikkusele järgneva teenimise jooksul hajutatud lammaste keskel läänepoolkeral oma armastust ja muret üksikisikute pärast.
Ta tunnetas kesk rahva tunglemist puudutust naiselt, kes otsis leevendust haigusele, mis oli teda vaevanud juba kaksteist aastat. (vt Lk 8:43–48.) Teisel puhul nägi ta kaugemale eelarvamustest pimestatud ja hukkamõistvast rahvahulgast ning patust, mille oli toime pannud süüalune naine. Ilmselt tunnetas Kristus naise soovi parandada meelt, sest ta otsustas näha üksikisiku väärtust ja saata ta tagasi lubaduse vastu, et ta enam ei patusta (vt Jh 8:1–11). Kord „võttis [ta] ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest” (3Ne 17:21; rõhutus lisatud).
Kuigi lähenevad Ketsemani ja Kolgata katsumused rõhusid Päästja meeli, leidis ta siiski aega, et märgata lesknaise ohvriandi (vt Mk 12:41–44). Samamoodi jäi ta pilk pidama väiksekasvulisel Sakkeusel, kes Päästja ümber oleva rahvahulga tõttu oli roninud Jumala Poja nägemiseks mooruspuu otsa (vt Lk 19:1–5). Ristilööduna surmaga heideldes nägi ta oma kannatustest kaugemale ja pöördus mure ja hoolega nutva naise poole, kes oli andnud talle elu (vt Jh 19:25–27).
Milline imepärane eeskuju, keda järgida! Isegi kõige suuremas isiklikus kurbuses ja valus sirutas meie Eeskuju käe, et õnnistada teisi. ‥ Tema ei keskendunud asjadele, mida tal polnud. Tema elu keskendus teiste teenimisele.8
2
Järgigem Jumala Poega kõigis eluvaldkondades.
Ühe olulisema küsimuse, mis surelikelt eales küsitud, esitas Jumala Poeg ja maailma Päästja. Ta küsis ühelt Uue Maailma jüngritegrupilt, kes ootasid õhinaga, et ta neid õpetaks ja kes olid veel enam ärevil seetõttu, et ta pidi peagi nende seast lahkuma: „Missugused mehed te peaksite olema?” Seejärel vastas ta sellele kohe ise: „Just nagu mina olen.” (3Ne 27:27.)
Maailm on täis inimesi, kes on nõus meile ütlema: „Tee, nagu ma ütlen.” Neist, kes iga teema kohta nõu tahavad anda, meil puudu ei tule. Kuid meil on nii vähe selliseid, kes on nõus ütlema: „Tee nii, nagu mina teen.” Ja loomulikult on ainult üks Isik, kellel on täielik õigus seda öelda. Ajaloost leiab palju näiteid headest meestest ja naistest, kuid isegi parimatel surelikel on puudusi. Ükski neist ei saa ka parima tahtmise juures olla täiuslikuks ja eksimatuks eeskujuks, mida järgida.
Meie ideaal saab olla vaid Kristus, meie „särav Koidutäht” (Ilm 22:16). Vaid tema võib öelda ilma igasuguste kõhklusteta: „Järgige mind, õppige minust [ja] tehke seda, mida olete näinud mind tegemas. Jooge minu vett ja sööge minu leiba. Mina olen tee ja tõde ja elu. Mina olen seadus ja valgus. Vaadake mind ja te elate. Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (vt Mt 11:29; 16:24; Jh 4:13–14; 6:35, 51; 7:37; 13:34; 14:6; 3Ne 15:9; 27:21.)
Milline selge ja kõlav kutse! Milline kindlus ja eeskuju praegusel ebakindlal ajal, mil meil on vähe eeskujusid. ‥
Kui tänulikud me peaks olema, et Jumal saatis maa peale oma Ainusündinud Poja, et seada eeskuju õigemeelsusest, lahkusest, halastusest, kaastundest; et kogu ülejäänud inimkond võiks teada, kuidas elada, kuidas end parandada ja kuidas saada jumalikumaks.
Järgigem Jumala Poega kõigil teedel ja kõigis eluvaldkondades. Võtkem temalt eeskuju ja järgigem tema juhatust. Peaksime endalt igal võimalusel küsima: „Mida teeks Jeesus?” ja seejärel võtma julguse kokku, et saadud vastuse ajel tegutseda. Peaksime Kristust järgima selle sõna parimas tähenduses. Peaksime tegema tema tööd, nii nagu tema tegi Isa tööd. Peaksime püüdma olla nagu tema. Laulavad ju Algühingu lapsedki: „Püüame!” (Children’s Songbook, lk 55). Peaksime andma enda surelike võimete ulatuses kõik, et saada selliseks nagu Kristus, kes oli ainus täiuslik ja patuta eeskuju, keda see maailm on eales näinud.9
Issand esitas oma sureliku teenimistöö jooksul korduvalt ühtviisi nii üles- kui ka väljakutse. Ta ütles Peetrusele ja tema vennale Andreasele: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” (Mt 4:19.) Rikkale noormehele, kes küsis, mida ta peaks tegema, et saada igavene elu, vastas Jeesus: „Mine müü oma varandus ja anna vaestele ‥ ja tule ning järgi mind” (Mt 19:21). Jeesus ütles igaühele: „Kui keegi mind teenib, see järgigu mind” (Jh 12:26).10
Uurigem Päästja iga õpetust ja pühendagem ennast täielikumalt järgima tema eeskuju. Tema on andnud meile „kõik, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks”. Ta on meid „kutsunud oma au ja vooruslikkusega” ja „meile kin[kinud] kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomust” (2Pt 1:3–4).11
Need, kes järgivad Kristust, püüavad järgida ka tema eeskuju. Tema kannatused meie pattude, puuduste, kurbuse ja haiguste pärast peaksid motiveerima meid sirutama teistele abikäe samasuguse ligimesearmastuse ja kaastundega. ‥
Otsige võimalusi teenida. Ärge olge üleliia mures oma staatuse pärast. Kas teil on meeles Päästja nõuanne neile, kes otsisid „ülemat paika” ja „esimesi istmeid”? „Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija” (Mt 23:6, 11). Hinnatud olla on tähtis. Ometi peaksime keskenduma õigemeelsusele, mitte tunnustusele; teenimisele, mitte staatusele. Ustav külastusõpetaja, kes iga kuu oma ülesannet täidab, on Issanda töös sama tähtis kui need, kel on Kirikus mõni väljapaistev positsioon. Silmapaistvus ei ole väärtus omaette.12
Üks viis, kuidas oma elu Päästja eeskuju järgi seada, on järgida Tema käsku Peetrusele: „Sööda mu tallekesi. ‥ Sööda mu lambaid” (Jh 21:15–17).
3
Meie päästmine sõltub pühendumusest järgida Päästjat.
Issanda kutse teda järgida on isiklik ja mõjus. Me ei saa jääda igavesti kahevahele. Igaüks meist peab kord seisma silmitsi tähtsa küsimusega: „Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?” (Mt 16:15). Meie isiklik pääste sõltub vastusest sellele küsimusele ja pühendumusest sellele vastusele. Peetrusele ilmutatud vastus oli: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!” (Mt 16:16.) Paljud, paljud tunnistajad võivad anda sama väe kaudu täpselt sama vastuse ning sügava alandlikkuse ja tänuga teen mina sama. Kuid see vastus tuleb anda igaühel ise – kui mitte praegu, siis hiljem, sest viimsel päeval nõtkub iga põlv ja tunnistab iga keel, et Jeesus on Kristus. Meie väljakutse on vastata sellele õigesti ja elada vastavalt, enne kui selleks on igavesti liiga hilja. Kuna Jeesus on tõepoolest Kristus, siis mida tuleb meil teha?
Kristuse ülim ohverdus võib kanda meie elus täit vilja ainult siis, kui võtame vastu kutse teda järgida (vt ÕL 100:2). See kutse pole tähtsusetu, ebarealistlik ega võimatu. Kellegi järgimine eeldab selle inimese hoolikat vaatlemist ja kuulamist, tema volituse tunnustamist, tema võtmist enda juhiks, talle kuuletumist, tema mõtete toetamist ja tema eeskujuks võtmist. Selle väljakutse võib võtta vastu meist igaüks. Peetrus on öelnud: „Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes” (1Pt 2:21). Nii nagu õpetused, mis on Kristuse õpetustega vastuolus, on valed, nii liigub ka elu, mis pole Kristuse eeskujuga kooskõlas, vales suunas ega pruugi saavutada selle täit potentsiaali. ‥
Õigemeelsus peab saama alguse meie enda elust. See peab olema kaasatud pereellu. Vanematel lasub kohustus järgida Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtteid ja õpetada neid ka oma lastele (vt ÕL 68:25–28). Usk peab olema kui elustiil. Jeesuse Kristuse evangeelium peab saama motiveerivaks jõuks kõiges, mida teeme. Kui soovime rohkem Päästja-sarnaseks saada, peame veel enam sisemiselt pingutama, et järgida seda suurt eeskuju, mille ta meile jättis. Sellest saab meie suur väljakutse.13
Kui suudame oma elu seada Õpetaja järgi ja võtta tema õpetused ja eeskuju enda elu aluseks, siis ei ole meil raske olla järjepidev ja ustav igas eluvaldkonnas, sest oleme pühendunud ühele pühale käitumis- ja usunormile. Olgu me siis kodus või avalikkuse ees, koolis või ammu selle lõpetanud, üksi või koos teistega – meie suund on selge ja käitumisnormid ühesed. Me oleme otsustanud, prohvet Alma sõnu kasutades, „seis[t]a kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, kuni surmani välja” (Mo 18:9).14
4
Peaksime tegema Kristusele ruumi.
Ühel ööl Petlemmas polnud talle öömajas ruumi, ja see polnud ainuke kord tema 33-aastase sureliku elu jooksul, mil tema jaoks ruumi polnud. Heroodes saatis Petlemma sõdurid, et need lapsed hukkaks. Jeesuse jaoks polnud ruumi Heroodese valitsusalas, nii et ta vanemad pidid minema temaga Egiptusesse. Teenimistöö ajal oli palju neid, kelle juures polnud kohta tema õpetustele – nad ei teinud ruumi evangeeliumile, mida ta õpetas. Polnud ruumi tema imedele, õnnistustele ja jumalikele tõdedele, mida ta õpetas, polnud ruumi tema armastusele ega usule. Ta ütles nende kohta: „Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna” (Mt 8:20).
Isegi meie päevil, kuigi möödunud on kaks aastatuhandet, leidub neid, kes ütlevad täpselt sama, mida öeldi tol ööl Petlemmas. „Pole ruumi, pole ruumi” (vt Lk 2:17). Me teeme ruumi kingitustele, aga mõnikord kingituse tegija enda jaoks meil ruumi pole. Meil on ruumi jõuluaegsele kommertsile ja hingamispäeval toimuvatele lõbustustele, kuid mõnikord pole meil „ruumi”, et kummardada Jumalat. Meie mõtted on hõivatud kõige muuga ja ruumi üle ei jää.15
Kuigi jõulutuled võivad pakkuda kaunist vaatepilti ‥ , on palju tähtsam, et võtaksime vastu maailma valguse, kel on vägi valgustada inimelusid (vt Al 38:9; ÕL 10:70). Peaksime võtma tema oma teejuhiks ja eeskujuks.
Tema sünniõhtul laulsid inglid: „Ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!” (Lk 2:14.) Kui inimesed järgiksid tema eeskuju, valitseks nende seas rahu ja armastus.16
Milline on tänapäeval meie kohustus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmena? Selleks on tagada, et meie elu peegeldaks nii sõnades kui ka tegudes evangeeliumi, mida õpetas meie Issand ja Päästja Jeesuse Kristus. Peaksime kõiges, mida teeme ja ütleme, võtma eeskujuks Issanda Jeesuse Kristuse – ainsa patuta isiku, kes on maa peal elanud.17
Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks
Küsimused
-
Vaadake 1. osast üle need mitmed viisid, kuidas Päästja on meile eeskuju näidanud. Kuidas on Päästja eeskuju mõjutanud teid? Mida võime õppida Tema eeskujust Tema maise elu lõpufaasis?
-
President Hunteri nõuande järgi peaksime endalt küsima: „„Mida teeks Jeesus?” ja seejärel võtma julguse kokku, et saadud vastuse ajel tegutseda” (vt 2. osa). Mõtisklege, kuidas olla Päästja eeskuju järgimisel julgem. Kuidas saame õpetada seda põhimõtet oma peredele?
-
Mida mõistame tänu 3. osa õpetustele paremini Jeesuse Kristuse järgimise kohta? Mil moel oleks teie elu teistsugune, kui teie elus poleks Päästja õpetusi ja eeskuju? Kuidas saame muuta oma usu osaks igapäevaelust?
-
Mõtisklege president Hunteri sõnade üle, et Päästja jaoks polnud ruumi (4. osa). Kuidas võiksime Päästja jaoks oma elus rohkem ruumi teha? Mil moel on teid õnnistatud, kui olete Tema jaoks ruumi teinud?
Samateemalised pühakirjakohad:
Mt 16:24–27; Jh 10:27–28; 14:12–15; 1Pt 2:21–25; 2Ne 31:12–13; 3Ne 12:48; 18:16; 27:20–22; ÕL 19:23–24
Abiks õpetamisel:
Andke igaühele lauluraamat. Paluge osalejatel leida selle peatüki mõne lõiguga sobiv laul ning seda teistega jagada.