Joseph Smith – ajalugu

1 Need paljud kuuldused, mida pahatahtlikud ja kurja sepitsevad isikud on levitanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku sünni ja arengu kohta, mis kõik on nende autorite poolt ette nähtud selleks, et kahjustada selle kui kiriku mainet ja takistada selle edasiliikumist maailmas, on mind ajendanud kirjutama üles selle ajaloo, et parandada avalikkuse teadvuses olevaid väärarusaamu ja teha kõigile tõeotsijatele kättesaadavaks nii minu kui ka Kiriku kohta käivad faktid sellisena, nagu need toimunud on, nii palju, kui mul neid fakte on.

2 Siinses ajaloos esitan ma erinevad sellesse Kirikusse puutuvad sündmused tões ja õigemeelsuses, nii nagu need sündisid või nagu need on praegu kaheksandal aastal pärast mainitud Kiriku asutamist [1838].

3 Ma sündisin meie Issanda ühe tuhande kaheksasaja viiendal aastal detsembrikuu kahekümne kolmandal päeval Vermonti osariigis Windsori maakonnas Sharoni väikelinnas … Minu isa, Joseph Smith vanem, lahkus Vermonti osariigist ja kolis New Yorgi osariiki Ontario (praegune Wayne) maakonda Palmyrasse, kui ma olin ligikaudu kümneaastane. Umbes neli aastat pärast minu isa Palmyrasse saabumist kolis ta koos perega sellessamas Ontario maakonnas asuvasse Manchesteri.

4 Tema perre kuulus üksteist hinge, nimelt minu isa Joseph Smith; minu ema Lucy Smith (kelle nimi oli enne abiellumist Mack, Solomon Macki tütar); minu vennad Alvin (kes suri 19. novembril 1823, 25-aastaselt), Hyrum, mina ise, Samuel Harrison, William, Don Carlos; ja minu õed Sophronia, Catherine ning Lucy.

5 Veidi üle aasta pärast meie kolimist Manchesteri tekkis paigas, kus me elasime, ebaharilik usuline elevus. See algas metodistidest, kuid sai varsti tavaliseks ka ülejäänud usulahkudes selles piirkonnas. Tõesti, kogu ümbruskond näis olevat sellest nakatunud ja suured rahvahulgad ühinesid erinevate usurühmitustega, mis tekitasid rahva seas üsna suurt segadust ja lahknemist. Ühed hüüdsid: „Ennäe, siin!” ja teised „Ennäe, seal!” Ühed võitlesid metodistide usundi, teised presbüteri, kolmandad baptistide usundi eest.

6 Sest hoolimata sellest suurest armastusest, mida nendesse erinevatesse uskudesse pöördujad oma pöördumise ajal väljendasid, ja sellest suurest innukusest, mida näitasid üles vastavate usundite vaimulikkonnad, kes tegutsesid selle ebatavalise usulise tundemängu üleskeerutajate ja propageerijatena, et kõik inimesed usule pöörata, nagu neile meeldis seda nimetada, ühinegu nad mistahes usulahuga, mis neile meeldib; siiski, kui need pöördunud hakkasid lahkuma ühed ühte, teised teise rühmitusse, oli näha, et nii preestrite kui pöördunute pealtnäha head tunded olid rohkem teeseldud kui tõelised; sest sellest sai suure segaduse ja halbade tunnete näitemäng – preester võitles preestri vastu ja pöördunu pöördunu vastu; nõnda et kogu nende hea tahe üksteise suhtes, kui neil eales seda oli, kadus täielikult sõnasõdades ja vaidlustes oma seisukohtade üle.

7 Ma olin sel ajal neljateistkümneaastane. Minu isa perekond oli pöördunud presbüteri usundi poole ning neli neist ühinesid selle kirikuga, nimelt minu ema Lucy, minu vennad Hyrum ja Samuel Harrison ning minu õde Sophronia.

8 See üliärev aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses; kuid kuigi mu tunded olid sügavad ja sageli lausa põletavad, hoidsin ma siiski ennast kõigist neist rühmitustest eemal, kuigi ma külastasin nende erinevaid koosolekuid nii tihti, kui olukord lubas. Mingi aja pärast hakkasin ma eelistama metodistide usundit ja mul tekkis soov sellega ühineda; aga erinevate usulahkude vahel oli nii palju segadust ja vaidlusi, et minusugusel noorel inimesel, kelle teadmised inimestest ja asjadest olid niivõrd vähesed, oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte.

9 Teinekord oli mu meel üsna erutatud, sest kisa ja möll oli niivõrd suur ja lakkamatu. Presbüterlased seisid kõige rohkem vastu baptistidele ja metodistidele ning kasutasid kõiki oma võimeid, et nii arutelude kui targutustega tõestada nende eksiuskumusi või vähemalt panna inimesed mõtlema, et nad eksivad. Teisest küljest olid nii baptistid kui metodistid omakorda võrdselt innukad püüdlustes panna maksma nende omad tõekspidamised ja lükata ümber kõik teised.

10 Keset seda sõnasõda ja eriarvamuste möllu küsisin ma endalt sageli: „Mida ma pean tegema? Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel? Kui mõni neist on õige, siis milline see on, ja kuidas mina seda teada saaksin?”

11 Vaeveldes sellises äärmiselt raskes olukorras, mille olid põhjustanud nende erinevate usulahkude pooldajate omavahelised vaidlused, lugesin ma ühel päeval Jaakobuse kirja esimese peatüki viiendat salmi, mis ütleb: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”

12 Iial ei ole ükski pühakirjakoht tunginud inimsüdamesse suurema jõuga kui tookord see minu omasse. See näis võimsa jõuna valguvat mu südame igasse soppi. Ma mõtlesin sellest ikka ja jälle, teades, et kui keegi vajab tarkust Jumalalt, siis olen see mina, sest ma ei teadnud, mida teha; ning et kuni ma ei saa rohkem tarkust, kui mul siis oli, ei saa ma iialgi seda teadma; sest eri usulahkude õpetajad mõistsid samu pühakirjakohti niivõrd erinevalt, et see hävitas kogu lootuse saada vastust oma küsimusele Piibli abil.

13 Ajapikku jõudsin järeldusele, et ma pean kas jäämagi pimedusse ja segadusse või siis tegema nii, nagu Jaakobus juhatas, see on – paluma Jumalalt. Ma jõudsin lõpuks kindlale otsusele paluda Jumalalt, järeldades, et kui ta annab tarkust nendele, kellel on sellest puudu, ja annab suisa ega tee etteheiteid, siis ma söandaksin üritada.

14 Nõnda siis vastavalt oma otsusele paluda Jumalalt siirdusin ma metsa üksindusse üritama. Tegin seda ühe ilusa selge päeva hommikul tuhande kaheksasaja kahekümnenda aasta varakevadel. Üritasin teha midagi sellist esimest korda elus, sest hoolimata sellest, et minu hinges valitses pidev segadus, polnud ma veel ealeski proovinud palvetada valju häälega.

15 Saabunud juba mõttes varem valmisvalitud kohale ja vaadanud enda ümber ning näinud, et olin üksi, põlvitasin ja hakkasin väljendama Jumalale oma südamesoove. Peaaegu koheselt olin ma haaratud mingist jõust, mis mind üleni vallutas ja millel oli minu üle selline hämmastav võim, et sidus mu keelepaelad, nii et ma ei suutnud rääkida. Pilkane pimedus kogunes minu ümber ja viivuks näis mulle, nagu oleksin ma mõistetud äkilisse hävingusse.

16 Kuid olles koondanud kogu oma jõu, et hüüda appi Jumalat, et ta päästaks mind selle vaenlase käest, kes mind oma võimusesse oli haaranud, ning just sel hetkel, mil olin kaotamas lootust ja valmis loovutama ennast hävingule – ja mitte kujuteldavale hukkumisele, vaid jäämisele mingi tõelise, nähtamatust maailmast pärit olendi võimusesse, kellel oli nii imestusväärne vägi, millist ma polnud kunagi varem tundnud ühegi olendi puhul – just sel suurel hädamomendil nägin otse oma pea kohal valguse sammast, mis oli eredam päikesevalgusest ja laskus tasapisi, kuni langes minu peale.

17 Vaevalt oli see ilmunud, kui ma tundsin end vabastatuna mind ahelais hoidnud vaenlase käest. Kui valgus minu peal oli, nägin ma enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”

18 Olin tulnud Issandalt küsima, missugune neist kõikidest usulahkudest on õige, et ma võiksin teada, millisega liituda. Kui toibusin sedavõrd, et suutsin rääkida, küsisingi Isikutelt, kes seisid minu kohal valguses, et milline kõigist neist usulahkudest on õige (sest tolle ajani polnud mulle kordagi pähe tulnud, et kõik võivad olla eksiteel) ning millisega ma peaksin liituma.

19 Mulle vastati, et ma ei liituks mitte ühegagi nendest, sest nad kõik on eksiteel; ja Isik, kes minuga rääkis, ütles, et kõik nende usutunnistused on tema silmis jäledad, et kõik need usklikud on rikutud, et „nad austavad mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel, nad õpetavad õpetusi, mis on inimeste käskimised, neil on jumalakartuse nägu, aga nad salgavad tema väge.”

20 Ta keelas mul veel kord ühegagi neist liituda ja rääkis mulle palju muid asju, millest ma siinkohal ei saa kirjutada. Kui ma jälle toibusin, leidsin end selili lamades üles taevasse vaatamast. Kui valgus oli lahkunud, olin ma algul täiesti jõuetu; kuid ennast mõnevõrra kogununa läksin varsti koju. Ja kui ma toetusin kaminale, küsis ema, et milles asi. Ma vastasin: „Pole midagi, kõik on hästi – minuga on kõik korras.” Siis ma ütlesin oma emale: „Ma olen enda jaoks teada saanud, et presbüteri usk pole õige.” Näib, et vastane oli juba minu väga varajastest eluaastatest peale teadlik, et minust tuleb tema kuningriigi häirija ja tülitaja, sest miks muidu oleks pimeduse väed ühinenud minu vastu? Miks said peaaegu lapsepõlves minule osaks selline vastuseis ja tagakiusamine?

21 Mõned päevad pärast selle nägemuse nägemist sattusin ma kokku ühe metodisti jutlustajaga, kes oli väga aktiivne tegelane selles eelmainitud usulises elevuses, ning vesteldes temaga usu teemal kasutasin ma juhust ja rääkisin talle sellest nägemusest, mis ma olin näinud. Olin väga üllatunud tema reaktsioonist: ta ei suhtunud minu nägemusse mitte üksnes pealiskaudselt, vaid lausa põlastusega ja ütles, et see kõik oli kuradist, et nüüdsel ajal ei ole enam selliseid asju nagu nägemused ja ilmutused, et kõik sellised asjad kadusid koos apostlitega ja et neid ei ole enam kunagi tulemas.

22 Varsti aga avastasin, et kui ma sellest loost rääkisin, tekitas see usklike hulgas minu suhtes suuri eelarvamusi ja toob mulle kaasa laialdast tagakiusamist, mis üha kasvas; ja kuigi ma olin vaid tundmatu neljateist-viieteistaastane poiss ning minu eluolud sellised, mis tegid minust maailmas täiesti tähtsusetu poisikese, panid kõrgetel positsioonidel olevad isikud mind piisavalt tähele, et pöörata avalikku arvamust minu vastu ja ässitada rahvast üles mind õelalt taga kiusama; ja see sai üleüldiseks kõikide usulahkude seas – kõik ühinesid mind taga kiusama.

23 See pani mind nii siis kui ka sageli hiljem sügavalt mõtlema, kuivõrd veider on, et tundmatu pisut üle neljateistkümne aasta vanune poisike, pealegi selline, kes oli sunnitud palehigis oma igapäevast leivanatukest teenima, osutus piisavalt tähtsaks isikuks, et tõmmata endale tolle aja populaarseimate usulahkude juhtide tähelepanu ja seda sellisel moel, et see tõi neisse õelaima tagakiusamise ja teotamise vaimu. Kuid veider või mitte, nõnda see oli, ja see oli tihti mulle suureks kurvastuseks.

24 Sellest hoolimata oli siiski tõsi, et olin näinud nägemust. Pärast seda olen ma mõelnud, et tundsin paljuski sama, mida Paulus, kui ta end kuningas Agrippase ees kaitses ja jutustas oma nägemusest, milles ta oli näinud valgust ja kuulnud häält; aga siiski uskusid teda vaid üksikud; ühed ütlesid, et ta pole aus, teised ütlesid, et ta on hull; ning teda pilgati ja teotati. Kuid kõik see ei muutnud tema nägemust olematuks. Ta oli näinud nägemust, ta teadis seda; ja kogu tagakiusamine taeva all ei oleks suutnud seda muuta; ja isegi kui teda oleks kiusatud surmani, oleks ta ikkagi teadnud kuni viimse hingetõmbeni, et on näinud valgust ja kuulnud häält temale rääkimas, ja kogu maailm ei oleks saanud teda sundida uskuma või mõtlema teisiti.

25 Samuti oli minuga. Ma olin tõepoolest näinud valgust ja keset seda valgust nägin kahte Isikut, ja nad tõesti kõnelesid minuga. Ja kuigi mind vihati ja kiusati taga, kuna ma ütlesin, et olin näinud nägemust, oli see siiski tõsi. Ja kui mind taga kiusati ja teotati ning räägiti minust valetades kõiksugu kurja, kuna ma nii ütlesin, pani see mind südames endalt küsima: Miks mind tõe rääkimise pärast taga kiusatakse? Ma olen tõepoolest näinud nägemust ja kes olen mina, et võiksin vastu seista Jumalale? Või miks tahab maailm panna mind eitama seda, mida ma olen tegelikult näinud? Sest ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda, ning ma ei saanud ega julgenudki seda eitada; teadsin vähemalt, et seda tehes astuksin ma Jumala vastu ja satuksin süüdimõistmise alla.

26 Ma olin nüüd saanud meelerahu, et mis puutub usulahkudesse, siis minu kohustus pole liituda ühegagi neist, vaid ma pean jätkama nii, nagu ma olen, kuni saan edasisi juhtnööre. Ma olin leidnud, et Jaakobuse tunnistus on tõene – et see, kellel on puudu tarkusest, võib paluda seda Jumalalt ja talle antakse ilma, et tehtaks etteheiteid.

27 Ma jätkasin oma igapäevast elu kuni kahekümne esimese septembrini tuhande kaheksasaja kahekümne kolmandal aastal, kannatades kogu aeg ägeda tagakiusamise all, mis sai mulle osaks kõiksugu inimeste, nii usklike kui ka uskmatute poolt, kuna kinnitasin ikka edasi, et olin näinud nägemust.

28 Ajavahemikul minu nägemusest kuni aastani tuhat kaheksasada kakskümmend kolm – kui mul oli keelatud liituda ühegi tolle aja usulahuga ja ma olin üsna tundlikus eas ning taga kiusatud inimeste poolt, kes oleksid pidanud olema mu sõbrad ning kohtlema mind heatahtlikult, ja kui nad arvasid mind eksiteel olevat, oleksid pidanud kohasel ja armastaval viisil üritama mind tagasi pöörata – oli mind jäetud kõiksugu kiusatuste küüsi ning liikudes kõiksugu seltskondades juhtus sageli, et tegin rumalaid vigu, näidates välja nooruse mõtlematust ja inimloomuse nõrkust; millised eksimused, pean kahjuks ütlema, viisid mind paljudesse kiusatustesse, mis olid Jumala silmis üleastumised. Kuigi ma selle üles tunnistan, ei peaks keegi arvama, et ma olin süüdi üheski suures või tõsises patus. Teha midagi sellist polnud kunagi mu loomuses. Kuid ma olin süüdi kergemeelsuses ning mõnikord käisin läbi lõbujanulise seltskonnaga jne, mis ei ole just kohane sellele, kes on kutsutud Jumala poolt, nagu mina olin. Kuid see ei paista eriti kummalisena kellelegi, kes meenutab minu lapsepõlve ning on tuttav minu loomupärase rõõmsameelsusega.

29 Kõige selle pärast tundsin ma, et sageli süüdistatakse mind minu nõrkuse ja puuduste tõttu; kui varemmainitud kahekümne esimese septembri õhtul pärast voodisse minekut hakkasin palvetama ja paluma Kõikvõimsalt Jumalalt andestust kõikidele oma pattudele ja mõtlematutele tegudele, ja samuti palusin endale ilmutust, et võiksin teada oma kohta ja seisust tema ees; sest ma olin täiesti kindel taevaliku ilmutuse saamises, kuna olin juba varem sellise saanud.

30 Niiviisi Jumala poole hüüdes nägin ma oma tuppa ilmuvat valgust. See muutus üha heledamaks, kuni tuba oli valgem kui keskpäeval. Ja kohe ilmus mu voodi kõrvale üks isik, kes seisis õhus, sest ta jalad ei puudutanud põrandat.

31 Ta kandis oivaliselt valget, avarat rüüd. See oli valgem kui ükski maine asi, mida ma olin kunagi näinud; ka ei usu ma, et midagi maapealset saaks teha nii ääretult valgeks ja hiilgavaks. Ta käed ja käsivarred olid paljad kuni pisut ülespoole randmeid. Ka ta jalalabad ja sääred olid paljad kuni veidi ülespoole pahkluid. Samuti olid katmata tema pea ja kael. Ma märkasin, et ta ei kandnud muud riietust kui see rüü, kuna see oli nii palju avatud, et võisin näha tema rinda.

32 Mitte ainult tema rüü ei olnud äärmiselt valge, vaid kogu tema olemus oli sõnulseletamatult kirgas ja tema pale oli tõepoolest kui välgusähvatus. Terve tuba oli äärmiselt valge, kuid mitte nii ere kui tema vahetu ümbrus. Algul, kui ma teda vaatasin, lõin ma kartma, kuid mu hirm kadus kiirelt.

33 Ta kutsus mind nimepidi ning ütles mulle, et ta on Jumala juurest minule saadetud sõnumitooja ja et tema nimi on Moroni, et Jumalal on minu jaoks töö ja et minu nime hakatakse pidama nii heaks kui halvaks kõikide rahvuste, suguharude ja keelte seas ehk siis minust hakatakse kõnelema nii head kui halba kõikide rahvaste seas.

34 Ta ütles, et maasse on talletatud kuldplaatidele kirjutatud raamat, mis jutustab selle mandri endistest asukatest ja sellest, kust nad pärit on. Veel ütles ta, et see raamat sisaldab igavikulist evangeeliumi oma täiuses, sellisena, nagu Päästja selle neile muistsetele asukatele andis;

35 ja veel teatas ta, et plaatidega koos on peidetud kaks hõberaami kinnitatud kivi ja et need kivid moodustavad rinnakilbile kinnitatuna niinimetatud Uurimi ja Tummimi; ja et muistsel ajal tegi nende kivide oma valduses pidamine ja kasutamine inimesest nägija, ning et Jumal on need varuks pannud selle raamatu tõlkimise tarvis.

36 Pärast nende asjade rääkimist hakkas ta tsiteerima Vana Testamendi prohvetlikke kuulutusi. Kõigepealt tsiteeris ta osa Malakia kolmandast peatükist ja edasi sama prohvetliku kuulutuse lõppu, kuid ta tegi seda meie Piibli sõnastusest pisut erinevalt. Selle asemel, et lausuda üheksateistkümnendat salmi nii, nagu see on meie raamatutes, ütles ta seda nõnda:

37 „Sest vaata, tuleb päev, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, põlevad nagu kõrred; sest need, kes tulevad, põletavad nad, ütleb Vägede Issand, ega jäta neile ei juurt ega oksa!”

38 Ja veel tsiteeris ta kahekümne kolmanda salmi nõnda: „Vaata, ma ilmutan teile preesterluse prohvet Eelija käe läbi, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja kardetav!”

39 Ka järgmise salmi tsiteeris ta teistmoodi: „Ja ta istutab laste südametesse vanematele antud lubadused ja laste südamed pöörduvad nende vanemate poole. Kui see ei oleks nõnda, saaks terve maa tema tulekul sootuks hävitatud.”

40 Lisaks nendele tsiteeris ta Jesaja üheteistkümnendat peatükki, öeldes, et see on varsti täitumas. Ta tsiteeris ka Apostlite tegude kolmandast peatükist salme kakskümmend kaks ja kakskümmend kolm just nii, nagu need on kirjas meie Uues Testamendis. Ta ütles, et see prohvet on Kristus, aga et see päev pole veel kätte jõudnud, mil need, kes ei taha kuulata tema häält, lõigatakse rahva seast ära, kuid see tuleb varsti.

41 Ta tsiteeris veel kolmandat peatükki Joeli raamatust. Ta ütles, et ka see ettekuulutus pole veel täitunud, kuid täitub varsti. Edasi ütles ta, et paganate täius jõuab varsti kätte. Ta tsiteeris veel paljusid teisi pühakirjakohti ja selgitas paljusid asju, mida kõike ei või siinkohal mainida.

42 Veel ütles ta mulle, et kui ma saan need plaadid, millest ta rääkinud oli (sest aeg, mil ma pidin need saama, polnud veel kätte jõudnud), ei tohi ma neid ja samuti rinnakilpi koos Uurimi ja Tummimiga näidata mitte kellelegi peale nende, kellele mul neid näidata kästakse, et kui ma seda teen, siis mind hävitatakse. Kui ta mulle plaatidest rääkis, avati mu vaimusilmad nii, et ma võisin näha kohta, kuhu plaadid olid talletatud, ning seda niivõrd selgelt ja täpselt, et ma tundsin selle koha hiljem seda külastades ära.

43 Pärast seda, kui ta oli mulle nendest asjadest rääkinud, nägin ma, et valgus hakkas toas järjest rohkem kogunema minule kõnelenud isiku ümber, kuni tuba jäi taas pimedaks, välja arvatud tema vahetu ümbrus; ja korraga ma nägin, nagu oleks otse taevasse avanenud koridor, ja ta tõusis üles, kuni kadus minu silmist täiesti ning tuba jäi sama pimedaks, nagu see oli enne selle taevase valguse ilmumist.

44 Ma lamasin, mõeldes selle nähtuse ainulaadsusest ja imestades suuresti selle üle, mida see ebaharilik sõnumitooja mulle oli rääkinud, kui keset oma mõtiskelu avastasin äkki, et mu tuba hakkab taas valgenema, ja tundus, nagu ühe hetkega oli seesama taevane sõnumitooja taas mu voodi kõrval.

45 Ta hakkas kõnelema ja rääkis jälle neidsamu asju, mida oli rääkinud oma esimese külastuse ajal, ilma vähimagi muudatuseta. Pärast seda teatas ta mulle suurtest kohtuotsustest, mis maa peale tulevad ja mis toovad endaga kaasa suurt hävingut nälja, mõõga ja taudide läbi ja et need rängad kohtuotsused tulevad maa peale selles põlvkonnas. Pärast nende asjade rääkimist tõusis ta taas üles nagu varemgi.

46 Selleks ajaks olid mu muljed niivõrd tugevad, et uni oli silmist kadunud ja ma lamasin, olles täiesti hämmeldunud selle üle, mida ma olin nii näinud kui kuulnud. Milline oli aga mu üllatus, kui märkasin sedasama sõnumitoojat taas enda voodi kõrval seismas ja kuulsin teda mulle kordamas või üle rääkimas kõike seda, mida ta oli rääkinud ennegi; ning ta lisas hoiatuse, öeldes mulle, et Saatan üritab (kasutades ära minu isa perekonna vaesust) viia mind kiusatusse võtta need plaadid rikastumise eesmärgil. Ta keelas mul seda teha, öeldes, et mul ei tohi nende plaatide saamiseks olla muud ajendit kui Jumala austamine ja mul ei tohi olla ühtki teist eesmärki peale tema kuningriigi ehitamise, vastasel juhul ma neid ei saa.

47 Pärast seda kolmandat külastust tõusis ta jälle taevasse nagu ennegi ja ma jäin tõsiselt mõtisklema äsja kogetu kummalisuse üle. Peaaegu kohe pärast seda, kui taevane sõnumitooja oli minu juurest kolmandat korda lahkunud, kires kukk ja ma avastasin, et koidab päev, nii et meie vestlused pidid olema kestnud terve selle öö.

48 Veidi aja pärast tõusin ma oma voodist ja läksin nagu tavaliselt tegema vajalikke päevatoimetusi, kuid püüdes töötada nagu harilikult, leidsin end olevat niivõrd kurnatud, et mu jõuvarud olid täiesti otsas. Minu isa, kes koos minuga töötas, märkas, et minuga on midagi korrast ära, ja käskis mul koju minna. Ma hakkasin maja poole minema, kuid üritades ronida üle seda põldu piirava aia, kus me olime, rauges mu jõud täiesti ja ma langesin abituna maha ning olin mõnda aega täiesti oimetu.

49 Esimene asi, mida ma suudan meenutada, oli hääl, mis minuga rääkis, hüüdes mind nimepidi. Ma vaatasin üles ja nägin enda pea kohal seismas sama sõnumitoojat, ümbritsetuna valgusest nagu varemgi. Ta kordas jälle kõike, mida ta mulle eelmise öö jooksul oli öelnud, ja käskis mul minna oma isa juurde ja rääkida temale nägemusest ning käskudest, mida ma olin saanud.

50 Ma kuuletusin – ma läksin tagasi põllule oma isa juurde ja kandsin talle ette kogu loo. Ta vastas mulle, et see on Jumalast, ja käskis mul minna ja teha nii, nagu sõnumitooja oli käskinud. Ma lahkusin põllult ja läksin kohta, kuhu sõnumitooja ütluse järgi olid plaadid hoiule pandud, ning sinna saabudes tundsin ma selle paiga otsekohe ära, kuna nägemus sellest oli olnud niivõrd selge.

51 New Yorgi osariigis Ontario maakonnas Manchesteri küla lähedal on üks üsna suur küngas, selle ümbruskonna kõrgeim. Selle künka läänepoolsel küljel, tipu lähedal, üsna suure kivi all, lebasid kivikasti hoiulepandud plaadid. See kivi oli pealt kumer, keskelt paksem ning äärte suunas õhenev, nii et selle keskmine osa oli maapinnal näha, kuid äär oli ümberringi kaetud mullaga.

52 Eemaldanud mulla, otsisin ma roika, mille asetasin kivi ääre alla ja tõstsin selle väikese jõupingutusega üles. Ma vaatasin sisse ja nägin seal tõesti plaate, Uurimit ja Tummimit ning rinnakilpi, nagu sõnumitooja oli öelnud. Kast, milles need lebasid, oli tehtud mingisuguse tsemendiga ühendatud kividest. Kasti põhjas olid diagonaalselt asetatud kaks kivi ja nendel lebasid plaadid ning teised kaasasolevad esemed.

53 Ma üritasin neid välja võtta, kuid sõnumitooja keelas mind ja teatas mulle jälle, et aeg nende esiletoomiseks ei ole veel saabunud ega tule enne nelja aastat alates sellest hetkest; aga ta ütles mulle, et ma pean tulema sellesse kohta täpselt ühe aasta pärast ja et tema kohtub seal minuga ning et ma pean seda tegema igal aastal, kuni saabub aeg plaatide kättesaamiseks.

54 Saadud käsu kohaselt läksin ma iga aasta möödudes sinna tagasi ja iga kord leidsin ma sealt eest sellesama sõnumitooja ning igal meie vestlusel sain ma temalt juhtnööre ning teadmisi selle kohta, mida Issand teha kavatseb ja kuidas ning mil viisil pidi viimastel päevadel juhitama tema kuningriiki.

55 Kuna mu isa majanduslik olukord oli väga kehv, tuli meil oma kätega vaeva näha kas päevatöölistena või siis mõnel muul viisil, kui selleks võimalus avanes. Mõnikord elasime me kodus, mõnikord võõrsil ning pidevalt vaeva nähes suutsime kindlustada endile rahuldava äraelamise.

56 Aastal 1823 sai mu isa perele osaks ränk katsumus – suri mu vanem vend Alvin. 1825. aasta oktoobrikuus sain ma töökoha ühe vanema härra, Josiah Stoali juures, kes elas New Yorgi osariigis Chenango maakonnas. Tema oli kuulnud midagi vanast hispaanlaste rajatud hõbedakaevandusest Pennsylvania osariigis Susquehanna maakonnas Harmonys ja oli enne minu palkamist teostanud kaevamisi lootuses see üles leida. Pärast seda, kui ma tema juurde elama läksin, pani ta mind koos teiste töölistega seda hõbedakaevandust otsima. Töötasin seal peaaegu terve kuu ilma mingi eduta meie ettevõtmises ja lõpuks veensin vanahärrat kaevamisi lõpetama. Sellest tulid need laialt levinud jutud, et ma olen olnud varanduse jahtija.

57 Sel ajal, kui ma seal töötasin, majutati mind kohaliku härra Isaac Hale’i juurde; ja seal nägin ma esimest korda oma naist (tema tütart) Emma Hale’i. Me abiellusime 18. jaanuaril 1827, kui ma olin ikka veel härra Stoali teenistuses.

58 Et ma jätkasin endiselt kinnitamist, et ma olen näinud nägemust, järgnes mulle üha tagakiusamine ning minu naise isa perekond oli meie abiellumisele väga vastu. Seepärast tuli mul ta mujale viia; nõnda me siis läksime ja abiellusime Tarbilli kohtumajas New Yorgi osariigis Chenango maakonnas South-Bainbridge’is. Kohe pärast abiellumist lahkusin ma härra Stoali juurest ning läksin oma isa juurde ja tegin sel hooajal koos temaga talutöid.

59 Lõpuks saabus aeg plaatide, Uurimi ja Tummimi ning rinnakilbi saamiseks. Septembrikuu kahekümne teisel päeval tuhande kaheksasaja kahekümne seitsmendal aastal läksin ma nagu tavaliselt pärast järjekordse aasta möödumist kohta, kuhu need asjad hoiule olid pandud. Sama taevane sõnumitooja loovutas need minule korraldusega, et ma vastutan nende eest ja kui ma need hooletusest või oma lohakusest kaotan, siis lõigatakse mind ära; aga kui ma teen kõik, mis minu võimuses, et neid säilitada, kuni tema, sõnumitooja, taas nendele järele tuleb, siis on need kaitstud.

60 Peagi sain ma teada põhjuse, miks ma olin saanud sellised ranged korraldused nende plaatide kaitsmiseks ning miks sõnumitooja oli öelnud, et kui ma olen lõpetanud selle, mida minu käest nõutakse, tuleb tema neile järele. Sest niipea, kui saadi teada, et need minul on, hakati tegema kõige pingutustnõudvamaid ponnistusi, et neid minult kätte saada. Sellel eesmärgil võeti abiks iga kavalus, mida vaid välja mõelda suudeti. Tagakiusamine muutus kibedamaks ja ägedamaks kui varem ja rahvajõugud olid pidevas valvelolekus, et neid võimaluse korral minult kätte saada. Kuid Jumala tarkuse abil jäid need ohutult minu kätte, kuni ma olin nende abil teostanud selle, mida minu käest nõuti. Kui sõnumitooja vastavalt kokkuleppele neile järele tuli, loovutasin ma need temale ja need on tema valduses kuni tänaseni, mis on maikuu teine päev tuhande kaheksasaja kolmekümne kaheksandal aastal.

61 Kuid see ärevus siiski jätkus ning kuulujutt levitas oma tuhande keelega pidevalt valesid minu isa perekonna ja minu enda kohta. Kui ma tooksin siin ära kas või ühe tuhandiku neist kõigist, saaks sellest mitu raamatut. Ent tagakiusamine muutus niivõrd väljakannatamatuks, et mul tuli Manchesterist lahkuda ja minna koos oma naisega Susquehanna maakonda Pennsylvania osariigis. Kui me tegime ettevalmistusi lahkumiseks – ja me olime väga vaesed ning meile osakssaanud tagakiusamine oli niivõrd ränk, et polnud võimalustki, et see oleks teisiti – leidsime me keset oma kannatusi endale sõbra Martin Harrise nimelise härrasmehe näol, kes tuli meie juurde ja andis mulle viiskümmend dollarit, et meid meie reisil abistada. Härra Harris elas New Yorgi osariigis Wayne’i maakonnas Palmyra linnas ning oli lugupeetud talunik.

62 Tänu sellele õigeaegsele abile suutsin ma jõuda oma sihtkohta Pennsylvaniasse ning vahetult pärast kohalejõudmist alustasin ma plaatidelt kirjamärkide kopeerimisega. Ma kopeerisin neid üsna suure hulga ning Uurimi ja Tummimi abil tõlkisin neist osa, mida ma tegin ajavahemikul alates sellest, kui ma saabusin oma naise isa majja detsembrikuus, kuni järgneva veebruarini.

63 Mingil ajal selles veebruarikuus tuli meie juurde see eelmainitud härra Martin Harris, võttis kirjamärgid, mis ma olin plaatidelt maha joonistanud, ning asus nendega teele New Yorgi linna. Selle kohta, mis juhtus tema ja kirjamärkidega, toon ma siin ära tema enda jutustuse, nii nagu ta mulle pärast tagasijõudmist rääkis, mis oli nõnda:

64 „Ma läksin New Yorgi linna ja esitasin need tõlgitud kirjamärgid koos tõlkega professor Charles Anthonile, härrasmehele, kes on tunnustatud oma keele- ja kirjandusalaste saavutuste tõttu. Professor Anthon teatas, et tõlge on laitmatu, täpsem kui ükski teine egiptuse keelest tehtud tõlge, mida tema näinud on. Seejärel ma näitasin talle neid, mis ei olnud veel tõlgitud, ja ta ütles, et need on pärit egiptuse, kaldea, assuri ja araabia keelest, ning ta ütles, et need on õiged kirjamärgid. Ta andis mulle tunnistuse, mis kinnitas Palmyra rahvale, et need on õiged kirjamärgid ja et nende kirjamärkide tõlge, mis tõlgitud on, on samuti korrektne. Ma võtsin tunnistuse ja panin selle taskusse ning olin just majast lahkumas, kui härra Anthon mind tagasi kutsus ja minult küsis, et kuidas see noormees teada sai, et need kuldplaadid seal on, kust ta need leidis. Ma vastasin, et seda ilmutas talle Jumala ingel.

65 Siis ta ütles mulle: „Las ma vaatan korra seda tunnistust!” Ma võtsin selle siis taskust välja ja andsin temale, ja ta võttis ja rebis selle tükkideks, öeldes, et sellist asja nagu inglite teenimine pole olemas ja et kui ma toon talle need plaadid, siis tema tõlgib need ära. Ma andsin talle teada, et osa plaatidest on pitseeritud ja et mul on keelatud neid tuua. Ta vastas: „Ma ei saa lugeda pitseeritud raamatut!” Ma lahkusin ta juurest ja läksin dr Mitchelli juurde, kes kinnitas seda, mida professor Anthon oli öelnud nii kirjamärkide kui ka tõlke kohta.”

· · · · · · ·

66 Aprillikuu 5. päeval 1829 tuli minu majja Oliver Cowdery, keda ma polnud enne seda kunagi näinud. Ta ütles mulle, et kuna ta oli olnud õpetaja minu isa elukoha läheduses asuvas koolis ja mu isa oli üks neist, kes oli saatnud oma lapsed sinna kooli, siis oli ta mõnda aega olnud kostil minu isa majas ning tema sealoleku ajal jutustasid kodused talle, kuidas ma olin plaadid saanud, ja seetõttu oli ta tulnud minu juurde selle asja kohta järele uurima.

67 Kaks päeva pärast härra Cowdery saabumist (see on 7. aprillil) alustasin ma Mormoni Raamatu tõlkimist ja tema hakkas mulle kirjutajaks.

· · · · · · ·

68 Me olime ikka jätkamas tõlkimistööd, kui läksime järgmisel kuul (maikuus 1829) ühel päeval metsa palvetama ja Issanda käest küsima ristimise kohta pattude andekssaamiseks, mida oli mainitud plaatide tõlkes. Olles nõnda palvetamas ja Issanda poole hüüdmas, laskus taevast valgusepilve sees sõnumitooja ja pannud käed meie peale, pühitses ta meid preesterlusse, öeldes:

69 „Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni preesterluse, mis kätkeb endas inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid, ja seda ei võeta enam kunagi maa pealt ära, kuni Leevi pojad ohverdavad taas ohvrianni Issandale õigemeelsuses.”

70 Ta ütles, et sellel Aaroni preesterlusel ei ole võimu käte pealepanemiseks, et anda Püha Vaimu andi, kuid see võim antakse meile hiljem, ning ta käskis meil minna ja ristida endid ning juhendas meid, et mina pean ristima Oliver Cowdery ning seejärel peab tema ristima minu.

71 Vastavalt sellele me läksime ja saime ristitud. Kõigepealt ristisin mina teda ning seejärel ristis tema mind – pärast seda panin mina oma käed tema pea peale ja pühitsesin ta Aaroni preesterlusse, ning seejärel pani tema oma käed minu pea peale ja pühitses minu samasse preesterlusse – sest nii meil kästi teha.*

72 Sõnumitooja, kes meid tookord külastas ja kes andis meile selle preesterluse, ütles, et tema nimi on Johannes, et ta on seesama, keda Uues Testamendis kutsutakse Ristija Johanneseks ja et ta tegutses Peetruse, Jaakobuse ja Johannese juhatusel, kelle valduses on Melkisedeki preesterluse võtmed. Ta ütles, et see preesterlus antakse meile omal ajal ja et mind peab siis kutsutama Kiriku esimeseks vanemaks ja teda (Oliver Cowderyt) teiseks. Meie ristimine ja preesterlusse pühitsemine selle sõnumitooja käe all leidis aset maikuu viieteistkümnendal päeval 1829. aastal.

73 Kohe ristimise järel veest tõustes kogesime me suuri ja hiilgavaid õnnistusi meie Taevaselt Isalt. Vaevalt olin ma ristinud Oliver Cowdery, kui Püha Vaim langes tema peale ja ta tõusis püsti ning kuulutas prohvetlikult paljusid asju, mis pidid varsti sündima. Ja taas – pärast seda, kui ta ristis minu, sain ka mina prohvetliku kuulutamise vaimu, ja püsti tõustes kuulutasin prohvetlikult selle Kiriku kasvamist ja palju teisi asju, mis puudutavad Kirikut ning seda inimlaste põlvkonda. Me olime täis Püha Vaimu ja me rõõmustasime oma Jumala üle, kes on meie pääste.

74 Nüüd, kus meie meeled olid valgustatud, hakkasid pühakirjad avanema meie arusaamisele ning ka kõige saladuslikumate pühakirjakohtade tõeline mõte ja tähendus paljastus meile viisil, milleni me poleks varem kunagi küündinud ja millest me polnud isegi osanud mõelda. Vahepeal aga olime sunnitud hoidma saladuses need asjaolud, kuidas me olime saanud preesterluse ja saanud ristitud ning seda kõike tagakiusamise vaimu tõttu, mis oli juba avaldunud ka siinses naabruskonnas.

75 Meid oli aeg-ajalt ähvardatud vägivallaga ning seda ka usukuulutajate poolt. Ja nende vägivaldsed plaanid meie suhtes jäid ära ainult tänu mõjuvõimule, mis oli mu naise isa perekonnal (jumaliku kaitse abil), kes olid muutunud minu vastu eriti sõbralikuks ning seisid vastu ahistavatele rahvajõukudele, soovides, et ma saaksin katkestamatult jätkata tõlketööd, ning seetõttu pakkusid ja lubasid nad meile kaitset kõiksuguse ebaseaduslikkuse vastu niipalju, kui see oli nende võimuses.