Sinu kirjutatud
Mine istu tema kõrvale
Sierra F., 12-aastane, Utah, Ameerika Ühendriigid
Ühel päeval kuulsin koolis, et ühte poissi kiusati. Ma tundsin kurbust. Mitte kedagi ei peaks nii kohtlema.
Hiljem sellel päeval oli meie klassil pidu. Kiusatud poiss tuli peole ja istus üksi. Kui teda nägin, tuli juhtunu mulle meelde. Ma kuulsin häält, mis ütles mulle, et ta kõrvale istuksin. Aga ma ei soovinud olla ainuke, kes tema kõrval istub. Temaga on kõik hästi, mõtlesin. Tal ei ole vaja, et keegi tema kõrval istuks. Ma eirasin tunnet.
Kuulsin häält uuesti, veel kõvemini. Mine istu tema kõrvale.
Ma vaatasin poisi poole. Ta tundus kurb. Olgu, mõtlesin. Kui tema kõrvale istusin, siis tundus, et tal on ebamugav. Ütlesin talle oma nime ja küsisin tema kohta. Alguses oli ta ebalev. Aga kui rääkisime, siis tundsin rahu. Ja ta ei olnud enam üksildane ega kurb.
Kui pidin tagasi tundi minema, siis ütlesin, et räägin temaga hiljem. Ta naeratas natuke ja ütles okei. Mu õpetaja tuli minu juurde ja ütles: „Aitäh, Sierra! See oli sinust väga lahke.” Ma ainult noogutasin oma pead.
Ülejäänud päev möödust kiiresti, kuid rahutunne ei kadunud ära. Ma teadsin, et tegin õigesti. Mõnikord inimesi ei kohelda õigesti, kui nad on erinevad. See ei meeldi mulle, kuid see juhtub.
Me oleme kõik Jumala lapsed. Peaksime teisi kohtlema lahkusega. Kui seda teeme, siis teame, et Jumal õnnistab meid.
Illustreerinud Kristin Korra