Meeskonnad ja anded
Parimad meeskonnad töötavad koos ja aitavad üksteisel paremaks saada.
„Jookse, Jillian, jookse!” hõikas isa. Jilliani isa oli tema jalgpallimeeskonna treener. Nad harjutasid väga intensiivselt, et meistrivõistluste mänguks valmis olla. Päike oli kuum, aga Jillian jätkas jooksmist.
Lõpuks puhus isa vilet. „Olgu, teeme pausi.”
Jillian haaras oma veepudeli ja istus poistega pingile. Ta oli meeskonnas ainuke tüdruk, aga ta ei hoolinud sellest. Nad kõik töötasid koos ja aitasid üksteisel paremaks saada. Kuigi ta oli väsinud ja higine, tundis ta oma meeskonnaga mängimisest rõõmu.
„Isa, kuidas meil täna läks?” küsis ta.
Isa naeratas. „Suurepäraselt! Ma arvan, et meeskond on mänguks valmis.”
Jillian naeratas vastu. Nende raske töö oli seda väärt.
Trennist koju minnes nägi Jillian oma sõpra Meid. Nad olid samas Algühingu klassis. Aga Mei ei olnud pikka aega Algühingus käinud.
Jillian naeratas Meile. „Tere, Mei! Ma tundsin sinust Algühingus puudust. Kas sinuga on kõik korras?”
Mei põrnitses oma jalanõusid. „Mu ema ei taha kirikusse minna.”
„Miks?”
„Ma ei tea.” Mei tõstis pea. „Ma pean nüüd minema.”
Jillian lehvitas ja vaatas, kuidas Mei minema kõndis. Kuidas ma Meid aidata saan? mõtiskles ta.
Kui Jillian koju jõudis, siis mängis ta oma ukulelel Algühingu laule. Siis kutsus ta oma vendasid kaasa laulma. Nad laulsid, kuni ema kutsus nad õhtusöögile.
„Ma lähen homme õde Aureale külla,” ütles ema.
„Õde Aurea on Mei ema, eks?” küsis Jillian. „Kas ma tohin kaasa tulla? Mei ei ole Algühingus käinud. Ja kui ma teda täna nägin, siis ta tundus kurb.”
„Ikka võid tulla,” ütles ema.
„Ma võtan oma ukulele kaasa! Ma võin mängida Algühingu laule. Ma arvan, et ta tunneb nende laulmisest puudust,” ütles Jillian.
Kui nad järgmisel päeval Mei koju läksid, siis Jillian kallistas Meid. Kuni emad rääkisid, läksid tüdrukud õue. Jillian mängis oma ukulelet ja Mei valis laule. Neil oli lõbus koos naerda ja laulda, kuni Jillianil oli aeg koju minna.
„Oli tore sind näha,” ütles Jillian. „Me oleme sinust Algühingus puudust tundnud.”
„Jah, ma soovin, et võiksin tulla. Võibolla ma küsin ema käest uuesti.”
Järgmisel pühapäeval oli Mei kirikus. Jillian istus tema kõrvale. „Mul on nii hea meel, et sa said tulla,” ütles ta.
Mei naeratas. „Minul ka.”
Mõni päev hiljem oli lõpuks tähtsa jalgpallimängu aeg. Jillian palus, et meeskond enne mängu palvetaks. Seejärel oli aeg mängida. Jillian jooksis nii kiiresti, kui suutis. Ta tegi meeskonnaga koostööd, et pall kätte saada ja väravaid lüüa. Tema meeskond võitis mängu!
Sel õhtul voodis lamades mõtles Jillian Meist ja oma jalgpallimeeskonnast. Tal oli hea meel olla osa meeskonnast, just nagu tal oli hea meel olla osa Algühingust. Nad kõik aitasid üksteist. Jillianil oli hea meel, et ta sai aidata oma sõpru nii kirikus kui ka väljakul.
Illustreerinud Marcos Calo