Teerajajad igal maal
Harriet kohtub misjonäridega
Kas ta saab olla jälle Papaga?
Harriet vaatas seinal rippuvat Papa pilti. Tema surmast oli möödunud kaheksa kuud. Ta mõtiskles, kas ta ei näe teda enam kunagi. Ta tundis temast nii väga puudust.
Kop-kop-kop.
Harriet avas nende väikese korteri ukse. Väljas seisid kaks noort meest.
„Guten Tag! Tere! Me oleme misjonärid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Me tahaksime rääkida sinu perele Jeesusest Kristusest.”
Harriet naeratas. Midagi nende öeldus tekitas ta sees hea tunde. „Ma küsin Mutti (ema) käest.”
Harriet otsis Mutti üles. „Misjonärid on ukse taga,” ütles ta. „Nad tahavad rääkida Jeesusest.”
Mutti kortsutas kulmu. „Ütle neile, et meil pole aega.”
„Aga nad tunduvad nii head,” ütles Harriet. „Neil ei lähe kaua.”
Mutti vaatas kella. „Olgu. Paar minutit.”
Misjonärid tulid sisse ja rääkisid Mutti, Harrieti ja Harrieti noorema õe Carmeniga. Nad rääkisid neile Jeesusest ja raamatust, mille nimi oli das Buch Mormon, Mormoni Raamat. Seejärel andsid nad Harrieti perele ühe eksemplari lugemiseks.
„Eks me saa paar lehekülge lugeda,” ütles Mutti raamatut avades. Järgnevate päevade jooksul Mutti luges ja luges. Ta luges mõned kohad Harrietile ja Carmenile ette.
Ma tahaksin, et Papa võiks seda lugeda. Talle meeldiks see väga, mõtles Harriet.
Kui misjonärid naasid, siis õpetasid nad Jumala plaanist. „Me elasime enne sündi koos Jumalaga. Me tulime maa peale, et õppida ja saada Tema-sarnaseks. Kui me sureme, saame jälle Temaga koos olla.”
Aga Papa? Harriet mõtiskles.
Misjonärid vaatasid Harrieti. „Kuna Jeesus suri ja elas jälle, saame me koos perega igavesti olla. Isegi nende lähedastega, kes on surnud.”
Harrietis tärkas lootusekiir. Ta saab olla jälle Papaga! Ka Muttil oli üle pika aja suur naeratus näol.
Harriet, Mutti ja Carmen jätkasid misjonäridelt õppimist. Nad läksid kirikusse. Harriet sai sõbraks Dieteri-nimelise toreda poisiga.
Nüüd tundus, nagu Harrieti korteris oleks igas toas päike. Peatselt otsustasid Harriet ja tema pere saada ristitud.
Ristimiseelsel õhtul põlvitas Harriet koos Mutti ja Carmeniga, et palvetada. Harriet ütles: „Taevane Isa, oleme nii tänulikud misjonäride, evangeeliumi ja meie pere eest. Me ei jõua ristimist ära oodata.”
Kui Harriet avas silmad, siis vaatas ta Papa pilti ja naeratas. Ta ei suutnud ära oodata, et teda ühel päeval jälle näeks.