„Kas ma olin väärilne?” Sulle, Noor!, juuli 2021, lk 22–23.
Kas ma olin väärilne?
Olen kannatanud väärkohtlemise all nii kaua, kui mäletan. Kas see mõjutas seda, kuidas Issand mind nägi?
Illustreerinud Trent Gudmundsen
Pealtnäha oli mu lapsepõlv väga normaalne.
Käisime kirikus ja osalesime kõigil oma kiriku koosolekutel ja üritustel. Käisin koolis ja mängisin sõpradega. Teismelisena tegin kõiki asju, mida tavalised teismelised teevad. Veetsin aega sõpradega ja osalesin kooris ja näiteringis. Käisin kooli tantsupeol. Kuid selle õnneliku ja normaalse välisilme all oli väga sünge saladus.
Alates ajast, mil olin umbes kaheaastane, kuritarvitasid minu kaks vanemat venda mind seksuaalselt. Nad kuritarvitasid ka minu õdesid. Olime liiga väikesed, et toimuvast aru saada, kuid vanemaks saades hakkasin sellest pisut taipama. Alati, kui olin koos oma vendadega, tundsin end sünge ja räpasena.
Minu segadus kasvas
Pärast Noorte Naiste tundi, kus õpetati moraalsusest, mõistsin vooruse ja kombekuse tähendust. Kuulasin, kuidas minu juhid palusid minul ja teistel minu klassi liikmetel moraalselt puhtana püsida.
Mõtlesin: „Kuidas ma saan olla moraalselt puhas?” Nii kaua, kui suutsin mäletada, olin olnud seksuaalse väärkohtlemise ohver. Ma kartsin mõelda, mida Issand minust arvata võis. Kas ma olin vooruslik noor naine? Kas ma olin väärilne, et käia kohtamas oma koguduse ja kooli õigemeelsete noormeestega? Kas mulle osaks saanud väärkohtlemine muutis mind mitte vääriliseks templis abielluma?
Ma mõtlesin sellest palju. Ma ei suutnud mõista, miks peetakse mind väärituks, kui minuga juhtunu polnud minu valik. Miks ei võiks ma end vooruslikuna tunda? Kas ma väärisin Issanda armastust? Kas ma pidin meelt parandama?
Ma püüdsin lihtsalt unustada
Ausalt öeldes ei teadnud ma vastust neile küsimustele. Tundsin, et ma pole selles süüdi, kuid samaaegselt tundsin end räpase ja alandatuna. Ma ei leidnud julgust, et rääkida oma vanematele või kellelegi teisele. Püüdsin seda korduvalt, kuid tundsin piinlikkust ega osanud leida õigeid sõnu. Püüdsin toimuvat lihtsalt unustada.
Kui ma olin 15-aastane, leidsid minu väikesed õed julguse, millest minul puudu jäi. Nad rääkisid koolinõustajaga. Veidi aega hiljem vahistati üks minu vendadest ja mõisteti kolmeks aastaks vangi. Kuid veel aastaid hiljem kannatasin ma samade hirmude käes, et ma polnud vooruslik ega vääriline.
Leidsin julguse abi otsida
Lõpuks leidsin ühel päeval julguse minna piiskopi jutule. Ta selgitas, et Issand ei pea mind vastutavaks kõigi nende seksuaalsete tegevuste eest, mis mulle lapse ja noore naisena peale sunniti. Ta kinnitas mulle, et see pole minu süü. Ma olen Issanda silmis süüta. Olin endiselt vooruslik!
Professionaalsete nõustajate ja piiskopi abiga olen suutnud väärkohtlemise – ning selle põhjustatud valu ja kannatused – selja taha jätta. Nüüd on mul tõesti õnnelik ja normaalne elu. Abiellusin templis õigemeelse mehega ja me kasvatame oma õnnelikku perekonda.
Mõnikord tungib minevik siiski minu mõtetesse ja ma mäletan ängi, mida tundsin oma väärilisuses kaheldes.
Ma ei tea, kui palju teisi noori maailmas on sarnases olukorras, nagu mina olin, tundes häbi ja alandust, kaheldes oma vooruslikkuses ja selles, kuidas nad Jumala plaani sobivad.
Nendele noortele tahan öelda, et Issand armastab teid.
Tema süda valutab teie pärast.
Ta teab, et teie pole süüdi.
Ta teab, et teie olete tõeliselt vooruslikud.
Ta aitab teil leida julgust ja jõudu, et oma elu õnnelikult elada.