Tõeliseks jüngriks saamine
Vanem Daniel L. Johnson
Seitsmekümnest
Kui me peame Tema käske ja teenime oma ligimesi, saavad meist paremad Jeesuse Kristuse jüngrid.
Need meie seast, kes on astunud ristimisvetesse ja saanud Püha Vaimu anni, on sõlminud lepingu, et võtta enda peale Jeesuse Kristuse nimi, teisisõnu kuulutada ennast Issanda jüngriks. Me uuendame seda lepingut iga nädal sakramenti võttes ja jüngriks olemine peegeldub meie eluviisist. Sellist jüngriks olemist oli hästi näha hiljutiste sündmuste ajal Mehhikos.
Põhja-Mehhiko puuviljakasvatajate kevad oli olnud kaunis. Viljapuud õitsesid ja suure saagi ootus oli suur. Juba tehti plaane võlgade tagasimaksmiseks, vajalike tööriistade ja vananevate viljapuude väljavahetamiseks ja isiklike rahaliste kohustuste, nagu pereliikme õppemaks, tasumiseks. Plaane tehti isegi perepuhkusteks. Inimesed olid optimistlikud. Siis, ühel märtsi lõpu esmaspäeva pärastlõunal tekkisid taeva kohale lumepilved ja hakkas sadama lund. Lumesadu jätkus kuni kella kolmeni öösel. Pilvede hajudes langes ka õhutemperatuur järsult. Kogu öö ja varahommiku püüti teha kõik võimalik, et päästa vähemalt osa saagist. Kõik püüdlused olid asjata. Õhk oli väljas liiga külm, mistõttu hävis kogu saak. Sel aastal polnud inimestel midagi korjata ega müüa. Teisipäev koitis kõikide eelneva päeva imeliste plaanide, ootuste ja unelmate ahastava ja heidutava kaotusega.
Ma sain e-kirja selle kohutava teisipäeva hommiku kohta Colonia Juárez Chihuahua tolleaegse templi presidentkonnas teeniva esimese nõuandja John Hatchi naiselt Sandra Hatch’ilt. Ma tsiteerin lõike sellest kirjast: „John ärkas vara − umbes pool seitse, et joosta templisse ja vaadata, kas tal on võimalik hommikune istung ära jätta. Ta tuli tagasi ja ütles, et parkimisplats ja teed on lumest puhtad, mispärast otsustasime istungi mitte ära jätta. Me arvasime, et ehk tulevad kohale mõned templitöötajad, kellel puuviljaistandust pole, ja me võime kõik templitöötajad istungi ajal kaasata. … Oli väga innustav näha mehi ükshaaval saabumas. Seal nad kõik olid magamata ja teadsid, et nende saak on hukas. … Ma jälgisin neid meie ettevalmistuskoosoleku ajal – neil oli raskusi ärkvel püsimisega. Aga selle asemel et kasutada seda vabandusena, et mitte kohale tulla, olid nad kõik siiski kohal. Ja istungil oli 38 inimest (täisistung)! See oli meie jaoks innustav hommik ja me tänasime Taevast Isa heade inimeste eest, kes täidavad oma kohust vaatamata raskustele. Sel hommikul tundsin ma erilist vaimu. Ma olen kindel, et Tal oli hea meel näha, et me armastame Tema koda, ning tundsin, et see oli hea koht, kus viibida sellisel raskel hommikul.”
Lugu ei lõppe siin ja kestab tegelikult veel praegugi.
Enamikul saagi kaotanud inimestest oli tükike maad, kuhu nad olid istutanud teisi põllusaadusi, nagu tšillikaunad ja oad. Need viljad pidid tooma piisavalt sisse, et järgmise aasta viljapuude saagini vastu pidada. Kuid ühel noore perekonnaga heal vennal ei olnud lisamaad teiste põllusaadustega ning seetõttu oli vastamisi olukorraga, kus tal puudus järgneval aastal sissetulek. Kogukonna inimesed märkasid venna rasket olukorda ning omal soovil ja enda vahendeid kasutades leidsid nad mehele maalapi, kasutasid oma tehnikat maa kündmiseks ja andsid istutamiseks tšilliistikuid.
Ma tunnen neid mehi, kellest ma teile jutustasin. Kuna ma tunnen neid, siis ei üllatanud mind nende käitumine. Aga inimestel, kes neid ei tunne, võib tekkida kaks küsimust. Mõlemad neist algavad sõnaga miks. Miks läksid need vennad templisse oma kohust täitma ja teenima, kui olid terve öö üleval olnud, mõistes, et suurem osa nende aastasaagist on hävinud? Miks võtsid nad allesjäänud haruldased ja kallihinnalised ressursid ja jagasid teise inimesega, kes neid meeleheitlikult vajas, kui nad ise olid suures rahalises hädas?
Kui te teate, mida tähendab olla Jeesuse Kristuse jünger, siis teate vastust nendele kahele küsimusele.
Lepingu sõlmimine, et olla Kristuse jünger, on eluaegse protsessi algus ja see teekond ei ole alati kerge. Kui me parandame meelt ja püüame teha seda, mida Tema soovib, et me teeksime, ja teenime oma ligimesi nagu Tema neid teeniks, muutume vältimatult rohkem Tema sarnaseks. Tema sarnaseks ja Temaga üheks saamine on meie lõplik eesmärk ja jüngriks olemise põhiolemus.
Päästja küsis oma jüngritelt, kui Ta Ameerika mandrit külastas: „Seepärast, missugused mehed te peaksite olema?” Ja seejärel vastates iseenda küsimusele, ütles Ta: „Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen” (3Ne 27:27).
Päästja sarnaseks saamine ei ole kerge ülesanne, eriti maailmas, kus me elame. Me seisame silmitsi takistuste ja katsumustega peaaegu iga päev. Sellel on oma põhjus, mis on sureliku elu üheks peamiseks eesmärgiks. Nagu võime lugeda Aabrahami 3:25: „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”
Selliseid katsumusi ja proovilepanekuid on loomult ja intensiivsuselt erinevaid. Kuid keegi ei lahku surelikust elust ilma neid kogemata. Tavaliselt näeme neid katsumusi saagi või töö kaotamises, armsama surmas, haiguses, vaimses või füüsilises puudes, vaesuses või sõprade kaotuses. Kuid isegi väärt eesmärkide poole pürgimine võib endaga kaasa tuua ohte, nagu uhkus, kui me püüdleme rohkem inimeste austuse, mitte taeva heakskiidu poole. Need võivad olla maine populaarsus, avalikkuse heakskiit, füüsiline vaprus, kunstilised või atleetlikud oskused, heaolu ja rikkused. Nende viimaste katsumuste puhul võivad paljud meie hulgast tunda ennast nagu Tevye muusikalis „Viiuldaja katusel”: „Kui rikkus on needus, siis needku Jumal mind sellega ja ärgu ma sellest iial üle saagu.”1
Kuid need viimast tüüpi katsumused võivad osutuda isegi hirmuäratavamateks ja ohtlikumateks kui ülejäänud. Meie jüngriks olemine areneb ja saab tõestust mitte ainult selle kaudu, millise katsumusega me silmitsi seisame, vaid kuidas me nendes vastu peame. Nagu õpetas president Henry B. Eyring: „Elu suur proovilepanek on näha, kas me kuulame Jumala käske ja kuuletume neile elu tormide ajal. See ei ole mitte tormide üleelamine, vaid õigete valikute tegemine tormide korral. Elu tragöödiaks on proovilepanekute ajal läbi kukkuda ja kaotada võimalus pöörduda hiilguses tagasi meie taevasesse koju (Spiritual Preparedness: Start Early and Be Steady. – Liahona, nov 2005, lk 38).
Ma olen 23 lapselapse vanaisa. Nad ei lakka mind iial üllatamast oma teadmistega igavikulistest tõdedest isegi oma väga noores ja õrnas eas. Kui ma selleks kõneks valmistusin, palusin ma neil kõigil saata mulle lühike seletus, mida tähendab nende jaoks olla Jeesuse Kristuse järgija või jünger. Ma sain suurepäraseid vastuseid neilt kõigilt. Kuid sooviksin teiega jagada vastust, mille saatis kaheksaaastane Benjamin: „Olla Kristuse jünger tähendab olla teistele eeskujuks. See tähendab olla misjonär ja valmistuda misjonäriks saama. See tähendab teisi teenida. See tähendab lugeda pühakirju ja palvetada. See tähendab pidada hingamispäeva pühana. See tähendab kuulata Püha Vaimu õhutusi. See tähendab kirikus ja templis käimist.”
Ma nõustun Benjaminiga. Jüngriks olemine on tegutsemine ja muutumine. Kui me peame Tema käske ja teenime oma ligimesi, saavad meist paremad Jeesuse Kristuse jüngrid. Tema tahtele kuuletumine ja allumine toob meile Püha Vaimu kaasluse koos rahu, rõõmu ja turvalisuse õnnistustega, mis Jumaluse kolmanda liikmega alati kaasas käivad. Muul viisil me neid õnnistusi ei saa. Lõppkokkuvõttes saame Päästja sarnaseks ainult siis, kui oma tahte täielikult Tema tahtele allutame. Saada Tema sarnaseks ja Temaga üheks on meie lõplik eesmärk ja tõelise jüngriks olemise põhiolemus.
Colonia Juárezi templis ja selle ümbruse väljadel nägin ma jüngriks olemist, kui vennad ja õed taaskinnitasid usus oma pühendumust Jumalale ja üksteisele vaatamata ängistavatele katsumustele.
Ma tunnistan, et kui me kuuletume Tema käskudele, teenime üksteist ja allutame oma tahte Tema tahtele, saame tõepoolest Tema tõelisteks jüngriteks. Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.