Mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?
Vanem Robert C. Gay
Seitsmekümnest
Me peame loobuma kõikidest pattudest, olgu väikestest või suurtest, et pälvida Isalt igavene elu.
Päästja küsis kord oma jüngritelt: „Mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?”1
Sama küsimuse üle õpetas mu isa mind aastate eest hoolikalt järele mõtlema. Kui ma poisike olin, lasid vanemad mul teha kodutöid ja andsid selle eest mulle taskuraha. Tihtipeale kasutasin seda raha, mis oli umbes 50 senti nädalas, et kinno minna. Tol ajal maksis 11-aastase poisi kinopilet 25 senti. 25 senti jäi maiustuste ostmiseks. Need maksid umbes 5 senti tükk. Film viie maiustusega! Mida sa, hing, veel ihkad!
Kõik oli hästi kuni selle hetkeni, mil ma sain 12-aastaseks. Ühel pärastlõunal piletijärjekorras seistes märkasin, et 12-aastastele maksis kinopilet juba 35 senti. See tähendas, et sain osta kaks maiustust vähem. Ma ei olnud selliseks ohverduseks valmis ja mõtlesin: „Ma näen välja sama vana kui nädal tagasi.” Astusin kassaluugi ette ja küsisin 25-sendist piletit. Kassapidaja ei märganud midagi ja mina ostsin nagu tavaliselt viis maiustust, selle asemel et leppida kolmega.
Elevil oma suurest saavutusest, ruttasin koju, et rääkida sellest isale. Kui ma kõik üksikasjalikult ära olin rääkinud, jäi isa vait. Kui olin lõpetanud, vaatas ta mulle otsa ja sõnas: „Poeg, kas sa tahad oma hinge mõne sendi eest maha müüa?” Tema sõnad läksid sügavale 12-aastase poisi südamesse. Seda õppetundi ei unusta ma iial.
Aastaid hiljem esitasin sama küsimuse ühele vähemaktiivsele Melkisedeki preesterluse hoidjale. Ta oli tore mees, kes armastas oma perekonda, kuid ta ei olnud juba aastaid kirikus käinud. Tal oli andekas poeg, kes mängis ühes eliitliiga meeskonnas ning tegi trenni ja osales mängudel ka pühapäeviti. Meeskond oli võitnud mitu olulist meistrivõistlust. Selle mehega kohtudes tuletasin talle meelde, et talle kui preesterluse hoidjale on lubatud, et kui ta oma tõotusest ja lepingust kinni peab, saab talle osaks „kõik, mis on [meie] Isal”2. Seejärel ma küsisin temalt: „Kas rahvuslik meistritiitel on väärt rohkem kui kõik, mis on meie Isal?” Ta möönis vaikselt „Ma saan aru, mida sa mõtled” ja leppis kokku kohtumise oma piiskopiga.
Tänapäeva käratsevas maailmas on kerge eesmärk silmist kaotada – isegi kui meil on head kavatsused. Maailm püüab meie tähelepanu kõrvale juhtida ja panna meid märgist mööda vaatama.3 Keegi küsis minult hiljuti: „Üks naps ees või taga – on’s sel üldse tähtsust?” Kas panite tähele, et see ongi vastase küsimus? Kain küsis „Kes on Issand, et ma peaksin teda tundma?”4 ja kaotas seejärel oma hinge. Kui hakkame väikseid patte õigustama, on Saatan oma eesmärgi saavutanud. Esmasünniõigusi on ära antud ja pärandustest loobutud vaid pudeli piima5, valesti kirjutatud nime6 ja läätseleeme7 eest.
Kui me kaalume, mida on meie elus väärt mõni sent või rahvuslik meistritiitel, siis on meie valik, kas oma tegusid õigustada nagu Kain või püüda kuuletuda Jumala tahtele. Küsimus ei seisne niivõrd selles, kas teeme midagi, mida peaksime teisiti tegema, sest selliseid asju leidub alati. Pigem tuleks küsida, kas me püüame kibedast karikast kõrvale hiilida või joome selle lõpuni, tehes seda, mida meie Taevane Isa meilt ootab?8
Issand armastab meid meie õigemeelsuse eest, kuid palub meil pidevalt meelt parandada ja Talle alluda. Piiblis kõneldakse rikkast noormehest. Ta peab kinni käskudest. Ühel päeval põlvitab ta Päästja ette ja küsib, mida ta peaks tegema, et saada igavene elu. Ta lahkub seejärel okas hinges, sest Päästja ütles talle: „Üht asja on sulle vaja. Mine ja müü ära kõik, mis sul on.”9
Kuid oli üks teinegi rikas mees, nimelt laamanlaste kuningas – Lamooni isa. Ka tema küsis igavese elu kohta: „Mida ma peaksin tegema, et saada seda igavest elu, millest sa oled rääkinud? Jah, mida ma pean tegema, et olla Jumalast sündinud, et see paheline vaim mu rinnast välja juuritaks ning ma saaksin tema Vaimu? ... Ma loobun oma kuningriigist, et ma võiksin saada selle suure rõõmu osaliseks.”10
Kas mäletate, mida Issand oma teenija Aaroni kaudu talle vastas? „Kui sa seda soovid, kui sa kummardad maani Jumala ees; jah, kui sa parandad meelt kõigist oma pattudest ja kummardad maani Jumala ees ning hüüad usus tema nime, uskudes, et sa saad, siis saad sa selle lootuse, mida sa soovid.“11
Kui kuningas mõistis, mida tal tuleb selle nimel ohverdada, alandas ta ennast, heitis pikali ja palvetas: „Oo Jumal, … ma loobun kõikidest oma pattudest, et sind tunda.”12
Just seda Päästja meilt vastutasuks palubki: me peame loobuma kõikidest pattudest, olgu väikestest või suurtest, et pälvida Isalt igavene elu. Me peame lõpetama enese õigustamise, väljavabandamise, põhjenduste otsimise, ettekäänete toomise, edasilükkamise, teiste üle kohtu mõistmise, lahti saama enesepettusest, uhkusest ja kangekaelsusest. Me peame lahutama end kõigest maisest ja muutma enda palge Jumala oma sarnaseks.13
Vennad ja õed! Pidage meeles, et see kohustus ei seisne ainult halbade tegude vältimises. Kuna meie vaenlane on pidevalt jalgel, siis ei tohi ka meie „mõtlematus tardumuses”14 istuda. Enda palge Jumala oma sarnaseks muutmine tähendab üksteise teenimist. Patustada saab nii midagi tehes kui ka midagi olulist tegemata jättes ning me peaksime mõlemat laadi pattudest vabaks saama.
Ma teenisin misjonijuhatajana Aafrikas, kui sain olulise õppetunni, mida ma kunagi ei unusta. Ma olin teel ühele koosolekule, kui nägin väikest poissi tee ääres hüsteeriliselt nutmas. Mu sisetunne käskis mul peatuda ja poissi aidata. Kuid samal hetkel hakkasin ma ettekäändeid otsima, et seda mitte teha: „Sa ei saa peatuda. Sa jääd hiljaks. Sa oled koosoleku eesistuja ega tohi hilineda.”
Kui ma kogudusehoonesse jõudsin, käskis mu sisetunne mind taas poissi aitama minna. Ma andsin autovõtmed ühele Afasi nimelisele Kiriku liikmest mehele ja palusin tal poiss minu juurde tuua. Umbes 20 minuti pärast koputati mulle õlale. Väike poiss ootas väljas.
Ta oli umbes 10-aastane. Me saime teada, et ta isa oli surnud ja ema vanglas. Poiss elas Accra agulis koos oma hooldajaga, kes teda toitis ja talle peavarju andis. Toidu ja ulualuse eest müüs poiss tänavatel kuivatatud kala. Kuid pärast pikka kaubitsemispäeva sirutas ta käe taskusse ja leidis sellest augu. Ta oli kogu oma rahast ilma jäänud. Afasi ja mina mõistsime kohe, et kui ta ilma rahata koju läheb, peetakse teda valetajaks ning tõenäoliselt antakse talle peksa ja aetakse tänavale. Kui temaga esimest korda kohtusime, oli ta endast väljas. Kuid me rahustasime teda, andsime talle puuduva summa ning viisime ta koju hooldaja juurde.
Sel õhtul koduteel mõistsin kahte olulist tõde. Esiteks teadsin kindlamini kui kunagi varem, et Jumal tunneb meist igaühte ning ei jäta meid iial hätta. Teiseks mõistsin, et me peame alati kuuletuma Vaimu häälele meie sees ja minema kohe15 sinna, kuhu iganes see meid viib, vaatamata oma hirmudele või ebamugavustele, mida see võib tekitada.
Ühel päeval tulid jüngrid Päästja juurde küsima, kes on suurim taevariigis. Ta käskis neil olla usule truud, alandlikud ja alistuvad just nagu väikesed lapsed. Seejärel sõnas Ta: „Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut.”16 Ühe lausega pani Ta paika ka meie missiooni. Me peame minema ja päästma need, kes on kadunud, viimased ja vähimad. Patust hoidumisest üksi ei piisa. Me peame “kan[dma] tema risti”17 ja „olema õhinaga kinni“18, aidates teistel pöörduda. Kaastunde ja armastusega embame kadunud poega19, vastame meeleheitel orbudele, hüüdele pimeduses ja meeleheitel olijate palvetele20 ja abi vajavate pereliikmete palvele. „Saatan ei peagi kõiki Kaini või Juuda sarnaseks muutma,” ütles vanem Neal A. Maxwell. „Piisab sellest, kui ta suudab nad muuta neutraalseteks haritlasteks.”21
Pärast üht hiljutist vaiakonverentsi tuli teismeline poiss minu juurde ja küsis: „Kas Jumal armastab mind?” Loodan, et meie teeniv eluviis kinnitab alati, et Jumal ei hülga kedagi.
Tuleme tagasi esialgse küsimuse juurde „Mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?”. Saatanale oleks vägagi meelepärane, kui me oma elu maiustuse või meistritiitli eest maha müüksime. Päästja aga pakub meile võimalust pattudest midagi vastu andmata vabaks saada ja muuta oma pale Tema oma sarnaseks ning palub meil kutsuda ka teisi meie ümber sedasama tegema. Nii võime saada kõik, mis Jumalal on, ja nagu meile on öeldud, ületab see kogu maise varanduse väärtuse.22 Kas suudate seda üldse ettegi kujutada?
Hiljutisel reisil Nicaraguasse märkasin ühe vaese perekonna, keda me külastasime, koduuksel tahvlikest. Sellel seisis: „Mu tunnistus on mu kõige kallim vara.” See kehtib ka minu puhul. Mu tunnistus on minu hinge aare ning ma tunnistan teile kogu südamest, et see Kirik on õige Jumala Kirik ja et meie Päästja juhib seda oma valitud prohveti kaudu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.