Tean seda. Elan selle järgi. Armastan seda.
Ann M. Dibb
Teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses
Me järgime oma Päästjat Jeesust Kristust. See veendumus ja enesekindlus on usinate ja sihikindlate jõupingutuste tulemus. See on individuaalne. See on eluaegne protsess.
Mind inspireerib õigemeelsete Kiriku liikmete, sealhulgas meie toredate noorte eeskuju. Teie pilk on suunatud vapralt Päästja poole. Te olete ustavad, kuulekad ja puhtad. Õnnistused, mida te oma hingesoojuse eest saate, puudutavad sügaval, kuid sageli tundmatul viisil mitte üksnes teie, vaid ka minu ja loendamatute teiste elusid.
Mõned aastad tagasi seisin ma kohalikus kaupluses ostujärjekorras. Minu ees seisis umbes 15-aastane noor naine. Ta paistis nii enesekindel ja õnnelik. Märkasin ta T-särki ja pidin kohe temaga rääkima. „Sa ei ole siit osariigist, ega ju?” alustasin.
Minu küsimus üllatas teda ja ta vastas: „Ei, ma olen Coloradost. Kust te teate?”
„Su T-särgi järgi,” ütlesin selgituseks. Olin oletanud õigesti, kui märkasin tema särgil kirja „Mina olen mormoon. Aga sina?”.
„Pean ütlema, et sinu julgus teistest erineda ja sellist kirgast avaldust kanda on muljetavaldav,” jätkasin ma. „Näen, et erined teistest, ja soovin, et iga noor naine, iga Kiriku liige oleks niisama veendunud ja enesekindel.” Tegime oma sisseostud, ütlesime head aega ja läksime lahku.
Ja ometi pärast juhuslikku kohtumist avastasin ma end päevi ja nädalaid mõtlemas selle kokkusaamise peale. Mõtlesin, kuidas oli see noor Colorado tüdruk jõudnud nii kindlale veendumusele seoses kuulumisega Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Mõtlesin, millise tähendusrikka lause laseksin mina piltlikult öeldes oma T-särgile trükkida, et see minu usku ja tunnistust kajastaks. Kaalusin mõttes paljusid võimalikke variante. Lõpuks jõudsin täiusliku avalduse juurde, mida uhkusega kanda: „Olen mormoon. Tean seda. Elan selle järgi. Armastan seda.”
Täna tahan ma oma kõnes keskenduda sellele julgele paljutõotavale avaldusele.
Avalduse algusosa on enesekindel ja kõhklematu sõnum: „Olen mormoon.” Nii nagu see noor naine kaupluses ei kartnud maailmale teada anda, et ta on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, nõnda loodan ma, et meiegi ei karda ega kõhkle kunagi tunnistada „Olen mormoon”. Me peaksime olema sama kindlad nagu apostel Paulus, kui ta kuulutas: „Sest ma ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub.”1 Me oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed, me järgime oma Päästjat Jeesust Kristust. Selline veendumus ja enesekindlus on usinate ja sihikindlate jõupingutuste tulemus. See on individuaalne. See on eluaegne protsess.
Järgmine osa avaldusest kinnitab: „Tean seda.” Tänapäeva maailmas on lugematul arvul tegevusi, teemasid ja huvisid, mis minut minuti järel võistlevad meie tähelepanu pärast. Kas meil jagub nii paljude segajate puhul jõudu, distsipliini ja pühendumust keskenduda järjepanu sellele, mis on kõige tähtsam? Kas oleme evangeeliumi tõdedes niisama kodus kui oma õpingutes, ametiasjades, hobides, spordis, sõnumite saatmises ja suhtlusvõrgustikes? Kas oleme innukad leidma vastuseid oma küsimustele, toitudes rõõmuga pühakirjadest ja prohvetite õpetustest? Kas otsime Vaimult kinnitust?
Teadmised on olulised – neid hangitakse igavesti. Prohvet Joseph Smith „armastas teadmisi nende õigemeelse väe tõttu”2. Ta ütles: „Teadmised on olulised eluks ja jumalikkuseks. … Kuulge, kõik vennad, seda suur võtit: teadmised on Jumala vägi õndsakssaamiseks.”3
Tõde ja teadmised on tähtsad, kuid pidevate segavate asjaolude pärast meie igapäevaelus tuleb meil eriti suurt tähelepanu pöörata evangeeliumi paremale tundmisele, et oskaksime evangeeliumi põhimõtteid ellu rakendada.4 Kui meie teadmised evangeeliumist suurenevad, muutub meie tunnistus järjest kindlamaks ja me suudame öelda „Tean seda”.
Järgmisena tuleb avaldus „Elan selle järgi”. Pühakirjades õpetatakse, et peame olema „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad.”5 Me elame evangeeliumi järgi ja meist saavad „sõna tegijad”, kui rakendame usku, oleme kuulekad, teenime armastavalt teisi ja järgime oma Päästja eeskuju. Me oleme ausameelsed ja teeme, mida peame õigeks „igal ajal ja kõiges ja kõikjal”6, ükskõik kas keegi seda näeb või mitte.
Surelikena pole keegi meist täiuslik. Isegi kui püüame erilise hoolega evangeeliumi järgi elada, teeme ikka vigu ja ka patustame. Kui trööstiv on teada, et tänu meie Päästja lunastusohvrile võime andeks saada ja taas puhtad olla. Tõelise meeleparanduse ja andestuse protsess tugevdab meie tunnistust ja otsust kuuletuda Issanda käskudele ja elada evangeeliumi standardite järgi.
Mõeldes lausele „Elan selle järgi”, meenub mulle üks minu tuttav noor naine. Tema nimi on Karigan. Ta kirjutas: „Olen olnud Kiriku liige veidi üle aasta. … Kui ma Kirikuga tutvusin, mõistsin, et see on õige, kuna olin leidnud lõpuks kiriku, kus õpetatakse siivsust ja käitumisnorme. Olen näinud oma silmaga, mis juhtub inimestega, kui nad eiravad käske ja valivad vale teeraja. Otsustasin juba ammu elada kõlbeliste käitumisnormide järgi. … Tunnen end nii õnnistatuna, et olen leidnud tõe ja mind on ristitud. Olen nii õnnelik.”7
Viimane lause minu avalduses on „Armastan seda”. Jeesuse Kristuse evangeeliumi tundmine ja evangeeliumi põhimõtete hoolas järgimine igapäevaelus paneb Kiriku liikmed innukalt hõiskama: „Armastan evangeeliumi!”
Selline tunne tekib siis, kui tunneme, kuidas Püha Vaim meile tunnistab, et oleme Taevase Isa lapsed, et Ta hoolib meist ja et oleme õigel teel. Meie armastus evangeeliumi vastu kasvab, kui kogeme Taevaisa armastust ja Päästja lubatud rahu, näidates Talle, et tahame Talle kuuletuda ja Teda järgida.
Olgu me äsja usule pöördunud või eluaegsed liikmed, võib elus ette tulla aegu, mil meie ind kahaneb. Vahel leiab see aset siis, kui ajad on rasked ja peame olema kannatlikud. Vahel juhtub see siis, kui meil läheb väga hästi ja millestki pole puudus. Sellise tunde tekkides tean alati, et pean taas keskenduma evangeeliumile ja elama kõrvalekaldumatult evangeeliumi põhimõtete järgi.
Üks mõjusamaid evangeeliumi põhimõtteid, mida vahel on küll raske rakendada, on alandlikkus ja allumine Jumala tahtele. Ketsemani aias ütles Kristus palves Isale: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”8 Selline peaks olema ka meie palve. Sageli tunneme vaiksetel palvemeelsetel hetkedel enda ümber Taevase Isa armastust ja saame taas osa rõõmuküllastest armastavatest tunnetest.
Oregoni osariigis Eugene’is toimunud Noorte Naiste juhtkonna koosolekul sain ma tuttavaks ja ajasin juttu õde Cammy Wilbergeriga. Lugu, mille õde Wilberger mulle jutustas, andis tunnistust väest ja õnnistustest, mis kaasnevad, kui noor naine teab ja armastab evangeeliumi ning elab selle järgi.
Õde Wilbergeri 19-aastane tütar Brooke hukkus traagiliselt mõned aastad tagasi suvevaheajal pärast ülikooli esimest kursust. Õde Wilberger meenutas: „See aeg oli meie pere jaoks raske ja sünge. Kuid Brooke oli teinud meile suure kingituse. Me ei pööranud sellele tema kasvades tähelepanu, kuid igal aastal ja hetkel oma lühikese elu jooksul tegi Brooke meile suurima kingituse, mida üks tütar saab oma vanematele anda. Brooke oli õigemeelne Jumala tütar. … Tänu sellele kingitusele ja eriti lepituse tuge andvale väele olen saanud jõudu, tröösti ja rahu, mida lubas Päästja. Mul pole kahtlustki, kus Brooke praegu viibib, ja ootan kannatamatult meie armastust täis taaskohtumist.”9
Mul on tunnistus meie Taevase Isa suurest igavese õnne plaanist. Tean, et ta tunneb ja armastab meid. Tean, et Ta on valmistanud ette prohveti, president Thomas S. Monsoni meid julgustama ja meid Tema juurde tagasi juhatama. Palvetan, et igaüks meist saaks enesekindlalt kuulutada: „Olen mormoon. Tean seda. Elan selle järgi. Armastan seda.” Ütlen seda alandlikult Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.
NB! Täiendava uurimise huvides soovitan lugeda Al 32 ja vanem Dallin H. Oaksi kõnet „The Challenge to Become” (Liahona, jaan 2001, lk 40−43).