Kahetsusest ja otsustest
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Mida rohkem pühendume õnnele ja pühadusele, seda väiksema tõenäosusega tuleb meil hiljem kahetseda.
Kahetsusest
President Monson, me armastame sind. Suur tänu Sulle selle inspireeritud ja ajaloolise tähtsusega teadaande eest, mis puutub templite ehitamisse ja misjonitöösse. Olen kindel, et tänu neile muudatustele saavad meile ja tulevastele põlvedele osaks suured õnnistused.
Mu kallid vennad ja õed, kallid sõbrad! Me oleme kõik surelikud. Ma loodan, et see kellelegi üllatusena ei tule.
Keegi meist ei ela maa peal kaua. Meile on antud kindel arv aastaid, mis igavikulisest vaatevinklist on kui silmapilk.
Seejärel me lahkume. Meie vaimud „võetakse koju selle Jumala juurde, kes andis [meile] elu”1. Eksistentsi järgmisesse etappi liikudes jätame me maha oma keha ja kõik selle maailma asjad.
Noorena näib meile, et elame igavesti. Meile tundub, et silmapiiril on meid ootamas lõputu arv päiksetõuse ning tulevik on igavesti kulgev tee.
Kuid mida vanemaks me saame, seda enam vaatame tagasi ning imestame, kui lühike see tee õigupoolest on olnud. Imestame, kuidas said küll aastad nii kiirelt mööduda. Seejärel hakkame mõtlema valikutele, mida oleme teinud, ja tegudele, mida oleme korda saatnud. Meile meenuvad paljud helged hetked, mis soojendavad südant ja rõõmustavad hinge. Kuid meile meenub ka kahetsus – asjad, mida tagasi vaadates sooviksime muuta.
Medõde, kes põetab parandamatult haigeid, esitab neile surivoodil sageli lihtsa küsimuse
„Kas te kahetsete midagi?”2.
Elupäevade lõpul inimese mõtted selginevad. Nähakse elu teisest vaatevinklist ja tehakse järeldusi. Kui neilt inimestelt kahetsuse kohta küsiti, siis avasid nad oma südame. Nad arutlesid, mida nad teeksid teisiti, kui saaksid aja tagasi keerata.
Kui ma nende vastuste üle järele mõtlesin, taipasin, kuidas Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtted võivad meie elu paremaks teha, kui me neid põhimõtteid rakendaksime.
Evangeeliumi põhimõtetes pole midagi müstilist. Me oleme õppinud neid pühakirjadest, arutanud neid pühapäevakooli tundides ning kuulnud neist kõnepuldis räägitavat. Need jumalikud põhimõtted ja väärtused on otsesõnalised ja selged. Need on kaunid, sügavamõttelised ja võimsad. Need aitavad meid tulevikus päris kindlasti kahetsusest säästa.
Ma soovin, et oleksin veetnud rohkem aega nendega, keda armastan
Vahest kõige rohkem kahetsesid parandamatult haiged seda, et nad polnud veetnud rohkem aega neile armsate inimeste seltsis.
Eriti just mehed kurdavad, et „kahetsevad, et suur osa elust on kulunud igapäevasele käsikivi keerutamisele”3. Paljud soovivad, et neil oleks rohkem häid mälestusi pere ja sõpradega veedetud ajast. Nad kahetsesid, et olid lasknud mööda võimaluse luua sügavamaid suhteid neile oluliste inimestega.
Kas pole me mõnikord liiga hõivatud? Paraku suhtume me teinekord oma hõivatusse kui mingisse auasja, justkui oleks hõivatus iseenesest saavutus või märk paremat sorti elust.
On see siis nii?
Ma mõtlen meie Issandale ja eeskujule Jeesusele Kristusele ja Tema lühikesele elule Galilea rahva seas Jeruusalemmas. Olen püüdnud Teda ette kujutada koosolekute vahet jooksmas või erinevaid ülesandeid kiiruga täitmas, et pakiliste toimetuste nimekiri otsa saaks.
Ma ei suuda seda ette kujutada.
Selle asemel näen ma osavõtlikku ja hoolivat Jumala Poega igat oma päeva eesmärgipäraselt elamas. Kui Ta inimestega suhtles, tundsid nad, et neist peetakse lugu, et neid armastatakse. Ta teadis nende inimeste väärtust, kellega kohtus. Ta õnnistas ja teenis neid ja tervendas neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ta pühendas neile kogu oma väärtusliku aja.
Tänapäeval on lihtne väita, et veedame teistega aega. Vaid hiireklõpsuga võime tuhandete „sõpradega” nii-öelda ühenduses olla, ilma et peaksime ühelegi neist otsagi vaatama. Tehnika on tore asi, eriti siis, kui me ei saa oma kallite lähedal viibida. Me elame abikaasaga oma pereliikmetest kaugel – me teame, mis tunne see on. Kuid ma usun, et meie kui üksikisikud, meie kui ühiskond ei liigu õiges suunas, kui meie põhiline suhtlemine pereliikmete või sõpradega toimub pilapilte jagades, mõttetusi edastades või oma armsamaid erinevatele netilehtedele suunates. Ilmselt peab ka sedalaadi tegevusel oma koht olema, aga kui palju me oma ajast sellele oleme valmis kulutama? Kui me ei suuda anda neile, kes on meile tõeliselt olulised, jäägitult aega ega jätta endast paremat muljet, siis ühel päeval me veel kahetseme seda.
Osakem hinnata neid, keda me armastame, veetkem nendega tähendusrikkalt aega, tehkem midagi koos ja loogem nendega koos väärtuslikke mälestusi.
Ma soovin, et oleksin elanud vastavalt oma võimetele
Teine asi, mida need inimesed kahetsesid, oli see, et nad polnud saanud selleks, kelleks tundsid, et oleksid võinud või pidanud saama. Kui nad oma elule tagasi vaatasid, mõistsid nad, et polnud elanud võimete kohaselt ja et liiga palju asju on jäänud tegemata.
Ma ei räägi karjääriredelil ülespoole pürgimisest. See redel, olgugi maise elu seisukohast ambitsioonikas, pole eelseisva igavese rännaku vaatepunktist lähtudes võrreldav isegi mitte üheainsa sammuga.
Ma räägin hoopis sellest, kuidas saada selliseks inimeseks, kellena Jumal, meie Taevane Isa, meid näha tahab.
Ühe luuletaja sõnul astume siia maailma surelikkusele eelneva elu „hiilguspilve servalt”4.
Taevane Isa näeb meie tõelisi võimeid. Ta teab meie kohta nii mõndagi sellist, mida me ise endi kohta ei tea. Ta innustab meid täitma selle elu jooksul meile loomisel määratud ülesandeid, elama head elu ja naasma Tema juurde.
Miks me raiskame nii palju aega ja energiat asjadele, mis on tühised, tähtsusetud ja pealiskaudsed? Kas me keeldume nägemast, kui rumal on ajada taga tühisust ja mööduvat?
Kas poleks mõistlikum „kogu[da] endile varandust taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta“5?
Kuidas seda teha? Järgides Päästja eeskuju, rakendades Tema õpetused oma ellu ja armastades siiralt Jumalat ja teisi inimesi.
Seda ei saa teha jalgu järele lohistades, silmanurgast kella vaadates ja lakkamatult nurisedes.
Evangeeliumi järgi elades ei tohiks me olla nagu poiss, kes kastis varba vette ja teatas siis, et käis ujumas. Taevase Isa poegade ja tütardena oleme suutelised palju rohkemaks. Ainuüksi headest kavatsustest jääb väheks. Me peame tegutsema. Mis veelgi tähtsam – me peame saama selliseks nagu Taevane Isa meilt ootab.
Evangeeliumist tunnistamine on hea, aga taastatud evangeeliumi elavaks eeskujuks olla on veelgi parem. Soov lepingutest ustavamalt kinni pidada on hea, aga tegelik ustavus pühadele lepingutele, sealhulgas voorusliku elu elamine, kümnise ja paastuannetuse maksmine, Tarkuse Sõna pidamine ning puudusekannatajate teenimine, on palju parem. Kuulutamine, et hakkame perepalvele, pühakirjade uurimisele ja tervislikule peretegevusele rohkem tähelepanu pöörama, on hea, aga kui me neid asju ka päriselt järjepidevalt teeksime, tulvaks meie ellu taevaseid õnnistusi.
Olla jünger tähendab püüelda õnne ja pühaduse poole. See on tee parema ja õnnelikuma mina poole.
Järgigem Päästjat ja tehkem usinasti tööd, et saada selliseks inimeseks, kelleks me saama peaksime. Kuulakem ja järgigem Püha Vaimu õhutusi. Sellega ilmutab Taevane Isa meile asju, mida me enda kohta varem ei teadnud. Ta valgustab meie teed ning avab meie silmad, et võiksime näha oma senitundmatuid andeid, mille olemasolust meil ehk aimugi polnud.
Mida rohkem pühendume õnnele ja pühadusele, seda väiksema tõenäosusega tuleb meil hiljem kahetseda. Mida rohkem me Päästja armule toetume, seda enam tunneme, et meie elu kulgeb mööda Taevase Isa sillutatud teed.
Ma soovin, et oleksin lasknud endal õnnelikum olla
Veel üks asi, mida surivoodil kahetseti, võib olla mõnevõrra üllatav. Inimesed soovisid, et oleksid lasknud endal õnnelikum olla.
Tihtipeale laseme enda üle võimust võtta illusioonil, et õnn peitub milleski kättesaamatus – paremas perekondlikus või rahalises olukorras või raske katsumuse lõppemises.
Mida vanemaks me saame, seda enam mõistame, et välised asjaolud ei määra meie õnne.
Seda teeme meie ise.Meie ise määrame oma õnne
ja vastutame selle eest.
Meile Harrietiga meeldib rattaga sõita. Nii tore on õue minna ja looduse ilu nautida. Meil on oma kindlad rajad, mida mööda meile meeldib sõita, kuid me ei pööra erilist tähelepanu sellele, kui kaugele või kui kiiresti me võrreldes teiste ratturitega sõidame.
Kuigi mõnikord ma mõtlen, et äkki peaksime siiski natuke võistlema. Ma arvan, et me võiksime sõita parema aja või suurema kiirusega, kui end vaid pisut rohkem tagant utsitaksime. Mõnikord ma isegi olen teinud selle suure vea ja maininud seda mõtet oma imelisele naisele.
Tavaliselt vastab ta minu uitmõttele naeratades ja väga lahkelt, kuid väga otsekoheselt: „Dieter, see pole võidusõit. Naudi hetke.”
Tal on õigus.
Mõnikord oleme elus nii hõivatud finišist, et ei suuda teekonnast endast rõõmu tunda. Ma ei lähe oma naisega rattasõitu tegema, mõeldes selle lõpu peale. Ma teen seda, sest meil on koos vahva olla.
Kas pole tobe rikkuda armsaid ja toredaid kogemusi seetõttu, et ootame pikisilmi hetke, mil see kõik läbi saab?
Kas me kuulame kaunist muusikat ootuses, et viimane noot juba kõlaks, et saaksime seda siis tõeliselt nautima hakata? Ei. Me kuulame selleks, et tunnetada meloodia, rütmi variatsioone ja kogu kompositsiooni harmooniat.
Kas palvetame, endal juba „aamen” mõtteis? Loomulikult mitte! Me palvetame, et olla Taevase Isa lähedal, et vastu võtta Tema Vaimu ja tunda Tema armastust.
Me ei peaks selleks, et olla õnnelik, ootama mõnda tuleviku hetke, avastades selle saabudes, et õnn oli kogu see aeg meie käeulatuses. Elu ei ole mõeldud selleks, et ainult tagantjärele sellest rõõmu tunda. „See on päev, mille Issand on teinud … ,” ütleb Laulude raamatu autor, „ilutsegem ja rõõmutsegem temast!”6
Vennad ja õed, hoolimata olukorrast, väljakutsetest või katsumustest on igas päevas midagi toredat ja hinnalist. Igas päevas on midagi, mille eest tänulik ja rõõmus olla, kui me vaid suudame seda märgata ja hinnata.
Võib-olla peaksime silmade asemel rohkem südamega vaatama? Mulle meeldib ütlus: „Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”7
Meil on kästud „lakkamatult palvetada ja tänada kõige eest”8. Kas pole parem näha silmade ja südamega kas või väikesi asju, mille eest saame tänulikud olla, selle asemel et võimendada meie olukorra negatiivseid külgi?
Issand on lubanud: „Ja see, kes võtab kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks ja selle maa asjad lisatakse temale, isegi sajakordselt.”9
Vennad ja õed! „Kas meil ei ole põhjust rõõmustada”10, kui meil on külluslikud õnnistused Taevaselt Isalt, Tema helde päästmisplaan, taastatud evangeeliumi taevased tõed ja sureliku teekonna ilu?
Olgem õnnelikud vaatamata oma olukorrale!
Otsustest
Ühel päeval tuleb meil paratamatult astuda surelikkusest järgmisesse eluetappi. Ühel päeval vaatame tagasi oma elule ja mõtiskleme, kas oleksime saanud olla paremad, teha paremaid otsuseid või kasutada oma aega arukamalt.
Selleks et vältida mõnd elu kõige sügavamat kahetsust, oleks arukas, kui langetaksime mõned otsused juba täna. Seega:
-
Veedame rohkem aega inimestega, keda armastame!
-
Püüame innukamalt saada selliseks inimeseks, nagu Jumal meilt ootab!
-
Saagem õnnelikuks olukorrast hoolimata.
Ma tunnistan, et suure osa homsest kibedast kahetsusest saab ära hoida, kui järgime täna Päästjat. Kui oleme patustanud või vigu teinud – kui oleme teinud valikuid, mida nüüd kahetseme –, siis leiame Kristuse hinnalise lepituse anni kaudu andestuse. Me ei saa küll ajas tagasi minna ja minevikku muuta, kuid me saame meelt parandada. Päästja saab meie kahetsusepisarad ära pühkida11 ja meie patukoorma ära võtta.12 Tema lepitus võimaldab meil mineviku selja taha jätta ja liikuda edasi puhaste käte ja puhta südame13 ning kindla otsusega paremini tegutseda ja − mis veelgi olulisem – parem olla.
Jah, elu möödub linnutiivul. Päevad muudkui kaovad ja surm tundub teinekord hirmuäratavana. Kuid meie vaim elab edasi ja ühineb kord meie ülestõusnud kehaga ja saab surematu hiilguse. Ma tunnistan pühalikult, et tänu Kristuse armule elame me kõik ükskord igavesti. Tänu meie Päästjale ja Lunastajale mõistame ühel päeval täielikult, mida tähendab, et „surma astel on alla neelatud Kristuses”14.
Tee, mida mööda me Jumala poegade ja tütardena oma jumaliku saatuse poole astume, on igavene. Mu kallid vennad ja õed, kallid sõbrad! Me peame seda igavest teekonda alustama täna. Me ei saa ühtegi päeva iseenesestmõistetavana võtta. Ma palvetan selle eest, et me ei mõistaks alles surres, kuidas oleksime pidanud elama. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.