Kas te tunnete niimoodi nüüd?
Vanem Quentin L. Cook
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Mõned Kiriku liikmed ei usu, et võiksid vastata Alma küsimusele selgel kõlaval häälel „jah”. Neil puudub praegu see tunne.
President Monson, me armastame, austame ja toetame sind! See ajalooliselt tähtis teadaanne seoses misjonitööga on inspireeriv. Mäletan 1960. aasta elevust kui noorte meeste teenimisvanus langes 20. eluaastalt 19. eluaastale. Ma saabusin Briti misjonile kui äsja kutsutud 20-aastane. Esimene 19-aastane meie misjonil oli vanem Jeffrey R. Holland, uskumatu lisa meie misjonile. Ta sai vaid paari kuu pärast 20. Järgmise aasta jooksul saabus meie misjonile palju teisi 19-aastaseid. Nad olid sõnakuulelikud ja ustavad misjonärid ja töö edenes. Olen kindel, et nüüd saavutatakse isegi suurem saak, kui pühendunud misjonärid täidavad Päästja käsku kuulutada Tema evangeeliumi.
Minu arvates on kasvav põlvkond paremini ette valmistatud kui ükski varasem põlvkond. Teie teadmised pühakirjadest on eriti muljetavaldavad. Kuid väljakutsed, millega teie põlvkond silmitsi seisab, on sarnased neile, millega seisavad silmitsi kõik Kiriku liikmed. Me teame, et kultuur suures osas maailmas ei soodusta vaimset pühendumist. Läbi aegade on Kiriku juhid inimesi hoiatanud ja õpetanud meeleparandust. Mormoni Raamatus oli Alma noorem sedavõrd mures ülekohtu pärast ja pühendumise puudumise pärast, et astus tagasi ülemkohtuniku ja Nefi rahva juhi ametist, et pühenduda prohveti kutsele.1
Ühes pühakirjade kõige sügavamõttelisemas salmis kuulutab Alma: „Kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”2
Üle kogu maailma konstateerivad juhid, et kui vaadelda Kirikut ühtse tervikuna, siis pole Kiriku liikmed, eriti meie noored, iial olnud tugevamad kui praegu. Kaks asja on neil aga peaaegu alati südame peal. Esiteks üha kasvav ülekohus maailmas ja teiseks mõnede liikmete ükskõiksus ja pühendumise puudumine. Nad küsivad nõu, kuidas aidata liikmetel järgida Päästjat ja saavutada sügav ja kestev pöördumine.
Küsimus „Kas te tunnete niimoodi nüüd?” on kõlanud sajandeid. Pidades silmas kõike, mida me oleme sellel evangeeliumi ajajärgul saanud – Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamise, vaimsed annid, vaieldamatud taeva õnnistused –, ei ole Alma küsimus kunagi olnud tähtsam kui praegu.
Peagi pärast Ezra Taft Bensoni apostliks kutsumist 1943. aastal ütles juhataja George Albert Smith3 talle: „Teie missioon [on] … inimesi hoiatada … nii lahkel viisil kui võimalik, et meeleparandus on ainus imerohi selle maailma pahede raviks.”4 Selle avalduse tegemise ajal oli käimas Teine maailmasõda.
Moraalne allakäik kiireneb järjest. Üks tuntud kirjanik on hiljuti öelnud: „Kõik teavad, et kultuur on mürgine ja keegi ei looda, et see millalgi muutuks.”5 Ilmlõpmatu vägivald ja moraalitus, mis vohab meie igapäeva kultuuris – muusikas ja meelelahutuses, kunstis ja muudes massimeedia valdkondades – on enneolematu. Seda kirjeldas dramaatiliselt üks kõrgesti austatud baptisti teoloog, kui ta ütles: „Terve tsivilisatsiooni immuunsussüsteem on rikutud.”6
Pole ime, et mõned Kiriku liikmed ei usu, et võiksid vastata Alma küsimusele selgel kõlaval häälel „jah”. Neil puudub praegu see tunne. Nad tunnevad, et kannatavad vaimse põua käes. Teised on vihased, haiget saanud või pettunud. Kui tunnete, et see käib ka teie kohta,7 siis on tähtis järele mõelda, miks te ei tunne enam nii nagu varem.
Paljud, kes kannatavad vaimse põua käes ja kellel on raskusi pühendumisega, ei ole sellepärast veel korda saatnud suuri patte või üleastumisi, vaid nad on teinud halbu valikuid. Mõned võtavad pühade lepingute pidamist liiga kergekäeliselt. Teised pühendavad suurema osa ajast ebaolulistele asjadele. Mõned lasevad kultuurilistel või poliitilistel vaadetel nõrgestada oma truudust Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Mõnesid paeluvad Internetis levivad materjalid, kus võimendatakse Kiriku algusaastate juhtide vigu või tekitatakse neid koguni juurde. Seejärel teevad nad valesid järeldusi, mis võivad mõjutada nende tunnistust. Kõik, kes on teinud selliseid valikuid, võivad meelt parandada ja leida vaimset värskendust.
Vaimutoidu saamiseks on oluline süveneda pühakirjadesse.8 Jumala sõna innustab pühenduma ja tegutsema kui palsam, mis ravib haavatud tundeid, viha ja pettekujutelmi.9 Kui meie pühendumus on mingil põhjusel nõrgenenud, siis üks lahendus on kindlasti meeleparandus.10 Pühendumus ja meeleparandus on omavahel tihedalt seotud.
Tunnustatud kirjanik C. S. Lewis, kristlane ja pragmaatik, võttis selle probleemi tabavalt kokku. Ta väitis, et kristlus käsib inimestel meelt parandada ja lubab neile andestust, aga senikaua, kui inimesed ei tea ega tunne, et nad vajavad andestust, ei paku kristlus neile huvi. Ta tähendas: „Alles siis, kui jääme haigeks, hakkame täitma arsti korraldusi.”11
Prohvet Joseph Smith tähendas, et „enne ristimist võidakse hea ja halva suhtes erapooletu olla. Aga selle Kirikuga liitudes lubame me teenida Jumalat. Sellega lahkume me erapooletuse pinnalt ega või sinna enam kunagi tagasi pöörduda.” Ta õpetas, et me ei tohi iial Õpetajat hüljata,12.
Alma rõhutab, et läbi Jeesuse Kristuse lepituse on „halastuse käed sirutatud nende poole, kes meelt parandavad”.13 Seejärel esitab ta ülima tingimusteta küsimuse: Kas me oleme valmis kohtuma Jumalaga? Kas me hoiame endid süüst puhtana? Me peaksime kõik mõtisklema nende küsimuste üle. Alma enda kogemus sellest, kuidas ta ei järginud oma ustavat Isa ja tuli seejärel arusaamisele, kui väga ta vajas andestust ning mida tähendas laulda laulu lunastavast armastusest, on vägev ja mõjus.
Kuigi kõigega, mis nõrgestab meie pühendumust, käivad kaasas ka tagajärjed, toon välja kaks laialt levinud ja tähelepanu väärivat probleemi. Esimene neist on tõredus, vägivald, sealhulgas perevägivald. Teine on kombelõtvus ja siivutud mõtted. Need kaasnevad tihti vähesele pühendumisele ja on seepärast probleemide allikaks.
See, kuidas me kohtleme oma kõige lähedasemaid inimesi, on otsustava tähtsusega. Vägivald, väärkohtlemine, taktitus ja lugupidamatus kodus on vastuvõetamatud nii täiskasvanute kui laste puhul. Minu isa ei olnud Kirikus aktiivne, kuid ta oli imetlusväärselt hea eeskuju, eriti selles, kuidas ta kohtles minu ema. Tal oli tavaks öelda: „Jumal nõuab meestelt vastust iga pisara eest, mida nad oma naise silma toovad.” Sama põhimõtet rõhutatakse ka trükises „Perekond: Läkitus maailmale”. Selles on kirjas: „[Neil], kes kohtlevad halvasti oma abikaasasid või järglasi, … tuleb ühel päeval anda vastust Jumala ees.”14 Olenemata sellest, kuidas meid endid kasvatati, kas meie vanemad väärkohtlesid meid või mitte, ei tohi meie kedagi teist füüsiliselt, emtsionaalselt ega sõnadega väärkohelda.15
Mitte kunagi varem pole ühiskonnas olnud suuremat vajadust heade kommete järele. Lahkus ja viisakus saavad alguse kodust. Pole midagi üllatavat selles, et meie käitumine on koos perekonna lagunemisega kõvasti alla käinud. Perekond on armastuse ja kestva vaimsuse põhialus. Perekond loob õhkkonna, kus usk võiks õitseda. Tõepoolest on „ümberringi kaunis kõik, kui on kodus arm”.16
Kombelõtvus ja siivutud mõtted on vastuolus Päästja seatud käitumisnormidega.17 Meid hoiatati selle ajajärgu alguses, et kombelõtvusest saab meie kõige suurem väljakutse.18 Selline käitumine ja soovimatus meelt parandada viib vaimse põua ja pühendumuse kadumiseni. See, mida meile pakuvad filmid, televisioon ja internet, on tihtilugu häbiväärne. Olime koos president Dieter F. Uchdorfiga hiljuti Amazonase džunglikülas, kus märkasime sateliiditaldrikuid isegi päris pisikeste majahüttide küljes. Me rõõmustasime selle üle, et informatsioon võib ka sellises kauges paigas kättesaadav olla. Samas olime sunnitud nentima, et tõenäoliselt pole maailmas enam ühtegi paika, kuhu ei jõuaks labane, moraalilage ja siivutu telepilt. See on üks põhjusi, miks pornograafiast on saanud tänapäeva katk.
Mul oli hiljuti tählepanuväärne jutuajamine ühe 15-aastase Aaroni preesterluse hoidjaga. Ta aitas mul mõista, kui kerge on noortel inimestel internetiajastul peaaegu tahtmatult räpaste, isegi pornograafiliste materjalide otsa komistada. Ta nentis, et enamiku põhimõtete puhul, mida Kirik õpetab, tunnistatakse ühiskonnas vähemalt teatud määral, et nende põhimõtete rikkumine võib kahjustada tervist ja üldist heaolu. Ta nimetas noorte seas levinud suitsetamist ning narkootikumide ja alkoholi tarbimist. Kuid ta nentis, et pornograafia ja moraalitus erilist pahameelt inimestes ei tekita ning nende eest hoiatama ei kiputa.
Armsad vennad ja õed, selle noore mehe tähelepanekud on õiged. Kus on lahendus? Aastaid on prohvetid ja apostlid õpetanud, kui tähtis on kodudes usku tugevdada.19
Lapsevanemad, see aeg, mil piisas Kirikus käimisest ja programmides osalemisest, et õpetada lapsed vooruslikult ja väärikalt ning Issanda ees õigemeelselt elama, on ammu möödas.President Monsoni tänahommikuse teate valguses on eriti tähtis, et see eesmärk tuleb saavutada oma kodus, pelgupaigas, kus valitseb südamlikkus, andestus, tõde ja õigemeelsus. Vanematel peab olema julgust piirata või jälgida interneti kasutamist, teleri ja filmide vaatamist, muusika kuulamist. Vanematel peab olema julgust öelda „ei”, seista tõe eest ja jagada vägevat tunnistust. Teie lapsed peavad teadma, et teil on usku Päästjasse, et te armastate oma Taevaisa ja toetate Kiriku juhte. Meie kodud peavad looma aluse vaimsele küpsusele. Ma loodan, et keegi ei lahku sellelt konverentsilt ilma, et mõistaks, et meie aja moraaliprobleemidest tuleb rääkida pereringis. Piiskopid, preesterluse ja abiorganisatsioonide juhid peavad peresid toetama ja veenduma, et kodudes õpetatakse vaimseid põhimõtteid. Kodu- ja külastusõpetajad võivad olla abiks eriti nendele lastele, kellel on vaid üks vanem.
Noormees, kellest ma rääkisin, küsis tõemeeli, kas apostlid teavad, kui vanalt peaks hakkama lapsi õpetama ja kaitsma pornograafia ja sündsusetute mõtete eest. Tema seisukoht oli, et mõnel pool peaks sellega algust tegema veel enne, kui lapsed Algühingust välja arvatakse.
Noored, kes on väga varases eas kokku puutunud moraalitusega, tunnevad hirmu, et äkki pole nad enam väärilised misjonile minema ja pühasid lepinguid sõlmima. Selle tagajärjel võib nende usk tugevasti kannatada. Ma tahan kinnitada teile, noored, et nii nagu Alma on õpetatud, võite te meeleparanduse läbi saada osa kõikidest taeva õnnistustest.20 Selle nimel tegi meie Päästja lepituse. Rääkige oma vanematega või usaldusväärse nõuandjaga, pidage nõu oma piiskopiga.
Mis puudutab moraali, siis usuvad mõned täiskasvanud, et osaledes mõnes suurejoonelises humanitaarabi projektis, ei tarvitse neil enam Päästja õpetusi kuulata. Nende meelest on seksuaalne üleastumine „väike asi, … [kui ma olen] … lahke ja head tegev inimene.”21 Selline mõtteviis on suur enesepettus. Mõned noored deklareerivad, et meie praeguses kultuuris ei ole pop mõnede asjadega liiga palju vaeva näha, näiteks rangelt õigemeelsete põhimõtete järgi elada.22 Ärge langege sellesse lõksu!
Ristimisel lubame võtta enda peale „[Jeesus] Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni”.23 Selline leping nõuab julgust, pühendumust ja ausameelsust, kui me tahame jätkuvalt laulda laulu lunastavast armastusest ja jääda ustavaks.
Toon näite ajaloost, kuidas olla igas vanuses kindel ja vankumatu. See näide räägib Briti olümpialasest, kes osales 1924. aasta olümpiamängudel Pariisis.
Eric Liddell oli Hiinas teeniva Šoti misjonäri poeg ja sügavalt usklik mees. Ta ajas kogu Briti olümpiadelegatsiooni marru, kui keeldus osalemast pühapäeval toimuval 100 meetri jooksu eelvõistlusel. Lõppkokkuvõttes tuli ta aga võitjaks 400 meetri jooksus. Liddelli eeskuju, kui ta keeldus pühapäeval jooksmast, oli eriliselt innustav.
Tema auks püstitatud kujutised ja mälestusmärgid on viidanud Jesaja inspireerivatele sõnadele: „Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”24
Liddelli imetlusväärne käitumine mängis suurt rolli meie noorima poja otsuses mitte osaleda pühapäevastes spordimängudes ja mis veelgi tähtsam – mitte osaleda kõlvatutes ja ajalikes ettevõtmistes. Ta tsiteeris Jesajat koguni oma kooli aastaraamatus. Eric Liddell jättis endast maha vägeva eeskuju otsusekindlusest ja pühendumisest.
Kui meie noored järgivad President Monsoni nõuannet ennast misjonitööks ette valmistada ja kui elame Päästja õpetatud põhimõtete järgi ja valmistume kohtuma Jumalaga,25 võidame veelgi tähtsama võidujooksu.26 Püha Vaim juhatab meile kätte vaimse tee. Kõik need, kes tunnevad, et nende elus pole kõik korras, pidage meeles, et kunagi pole liiga hilja teha Päästja lepitusest oma usu ja elu alustala.27
Jesaja sõnade kohaselt: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!”28
Minu siiras palve on, et igaüks meist teeks, mis tarvis, et tunda Vaimu praegu, et me võiksime kogu südamest laulda lunastava armastuse laulu. Ma tunnistan Päästja lepituse väest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.