Näe teisi sellisena, milliseks nad võivad saada
President Thomas S. Monson
Me peame arendama võimet näha inimesi mitte sellisena, nagu nad on praegu, vaid sellisena, milliseks nad võivad saada.
Kallid vennad! Kahel korral aastas, kui koguneme kuulama inspireeritud sõnumeid, on see imeline konverentsikeskus pilgeni täis Jumala preesterluse hoidjaid. Kiriku preesterluse üldkoosolekul valitseb imepärane vaim. See vaim ei piirdu ainult konverentsikeskusega, vaid võtab maad igas hoones, kuhu Jumala pojad kogunevad. Kindlasti oleme seda vaimu ka täna tundnud.
Mõni aasta tagasi, veel enne kui see kaunis konverentsikeskus ehitati, osales üks mees Salt Lake City templiväljakul Tabernaaklis üldkonverentsil. Ta kuulas vendade kõnesid. Ta pööras tähelepanu palvetele. Ta kuulis Tabernaakli koori esituses kaunist muusikat. Ta imetles Tabernaakli oreli suursugusust. Koosoleku lõppedes kuuldi teda ütlemas: „Ma annaksin ükskõik mida, et saada teada, kas need kõnelejad rääkisid täna tõtt.“ Sisuliselt tahtis ta öelda: „Ma soovin, et mul oleks tunnistus evangeeliumist.“
Maailmas pole midagi muud sellist, mis tooks ellu rohkem lohutust ja õnne kui tunnistus tõest. Ma usun, et kõigil meestel ja noortel meestel, kes siin täna viibivad, on tunnistus – kellel rohkem, kellel vähem. Kui tunnete, et teil ei ole veel sellist kindlat tunnistust, nagu te sooviksite, kutsun ma teid üles nägema vaeva, et selline tunnistus saada. Kui see juba on tugev, siis nähke vaeva, et seda sellisena hoida. Kui õnnistatud me oleme, et meil on teadmine tõest!
Vennad! Ma tahan rääkida sellest, et väga paljudel inimestel on praegu nõrk tunnistus või pole sedagi. Aga nad võiksid selle saada, kui meie ennast kokku võtaksime ja enda tunnistust nendega jagaksime ning neil seeläbi muutuda aitaksime. Mõnel juhul võime olla just meie need, kes selliseks muutuseks tõuke annavad. Räägin kõigepealt neist, kes on küll liikmed, kuid kes ei ole praegusel hetkel evangeeliumile täielikult pühendunud.
Aastaid tagasi kuulsin ühel piirkonna konverentsil Helsingi linnas Soomes üht vägevat, meeldejäävat ja motiveerivat sõnumit, millest räägiti emade ja tütarde istungi ajal. Mul on see sõnum veel siiani meeles, kuigi vahepeal on möödunud 40 aastat. Muuhulgas rääkis kõneleja, et naisele peab ütlema, et ta on ilus. Tal on vaja teada, et teda hinnatakse. Talle peab ütlema, et ta on väärtuslik.
Vennad, ma tean, et mehed on selles osas naistega sarnased. Meiegi peame kuulma, et meid hinnatakse, et me oleme võimekad ja väärtuslikud. Meile peab andma võimaluse teenida. Nende liikmete puhul, kes on jäänud vähemaktiivseks või hoiavad end täielikust pühendumisest tagasi, võime palvemeelselt püüda leida moodusi, kuidas nendeni jõuda. Neil teenida palumine võib olla just õige ajend, mis neil on vaja, et taas täiel määral aktiivseks saada. Kuid juhid, kes sellele kaasa võiksid aidata, on mõnikord selle suhtes tõrksad. Me peame meeles pidama, et inimesed suudavad muutuda. Nad on võimelised halbu harjumusi seljatama. Nad suudavad üleastumistest meelt parandada. Nad võivad vääriliselt preesterlust hoida. Ja nad suudavad Issandat usinalt teenida. Lubage mul tuua mõningaid näiteid.
Kui ma esimest korda Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeks sain, avanes mul võimalus koos president N. Eldon Tanneriga, president David O. McKay nõuandjaga, Albertas Kanadas vaiakonverentsil osaleda. Koosoleku jooksul luges vaiajuhataja ette nelja venna nimed, kes olid väärilised saama vanema ametisse pühitsetud. President Tanner tundis neid mehi, kuna oli ise kunagi selles piirkonnas elanud. Kuid president Tanner mäletas neid sellistena, nagu nad olid varem olnud, ega teadnud nende elus aset leidnud kannapöördest, tänu millele nad nüüd vanema ametit väärisid.
Vaiajuhataja kutsus esimest meest nimepidi ja palus tal püsti tõusta. President Tanner sosistas mulle: „Sa vaata vaid! Ma poleks uskunud, et ta sellega hakkama saab.” Vaiajuhataja nimetas teise mehe nime ja ta tõusis. President Tanner nügis mind taas ja väljendas oma hämmastust. Ja nii jätkus kõigi nelja venna puhul.
Pärast koosolekut oli president Tanneril ja minul võimalus neid nelja venda õnnitleda. Nad olid tõestanud, et inimene võib muutuda.
1940ndatel ja 50ndatel aastatel elas Ameerikas vangivalvur Clinton Duffy, kes oli kuulus võime poolest vangis olevaid mehi ümber kasvatada. Kord ütles üks kriitik talle: „Kas sa siis ei tea, et leopardid ei suuda oma täppe muuta?”
Warden Duffy vastas: „Sulle teadmiseks, et ma ei tööta leopardidega. Ma töötan meestega ja mehed muutuvad iga päev.”1
Aastaid tagasi oli ka minul endal võimalus Kanadas misjonijuhatajana teenida. Ühes sealses koguduses oli väga vähe preesterluse hoidjaid. Kogudust juhatas seal alati misjonär. Ma tundsin selgesti, et meil on vaja kogudust juhatama panna keegi liige.
Koguduses oli üks täiskasvanud Aaroni preesterluse diakon, kuid ta ei käinud piisavalt kohal, et talle oleks saanud kõrgemat preesterlust anda. Ma tundsin innustust just tema koguduse juhatajaks kutsuda. Mulle jääb alatiseks meelde päev, mil temaga vestlesin. Ütlesin talle, et Issand on andnud mulle teada, et ma pean ta kutsuma koguduse juhatajaks. Pärast seda, kui ta oli tükk aega puigelnud ja tema naine teda tublisti julgustanud, nõustuski ta teenima. Ma asetasin ta preestri ametisse.
Selle mehe jaoks tähendas see uut algust. Tema elu sai kiiresti korda ning ta kinnitas mulle, et elab käskude järgi nii, nagu temalt oodatakse. Paari kuu pärast asetati ta vanemaks. Lõpuks sai ta oma naise ja lastega templis pitseeritud. Tema lapsed teenisid misjonil ja abiellusid Issanda kojas.
Mõnikord võib vendadele kinnitamine, et nad on vajalikud ja hinnatud, aidata neil astuda vajalik samm pühendumise ja täieliku aktiivsuse teele. See kehtib igas eas preesterluse hoidjate puhul. Meie kohus on anda neile võimalusi elada nii, nagu nad seda tegema peaksid. Me võime aidata neil küündimatusest üle saada. Selleks peame arendama võimet näha neid mitte sellisena, nagu nad on praegu, vaid sellisena, milliseks nad võivad saada, kui tunnistuse Kristuse evangeeliumist vastu võtavad.
Kord osalesin ühel koosolekul Leadville’is Colorado osariigis. Leadville asub merepinnast 3000 meetri kõrgusel. Mul on see konkreetne koosolek meeles osalt kõrguse tõttu, kuid mäletan ka seda, mis tol õhtul aset leidis. Kohal oli vaid käputäis preesterluse hoidjaid. Nagu Kanada misjoni koguduse puhul juhatas ka seda kogudust misjonär ja nii oli see alati olnud.
Sel õhtul oli meil hea koosolek, kuid lõpulaulu lauldes tundsin, et sealset kogudust peaks juhatama keegi kohalik. Ma pöördusin misjonijuhataja poole ja küsisin: „Kas siin on kedagi, kes võiks kogudust juhatada – keegi kohalikest?”
Ta vastas: „Minu teada küll mitte.”
Lauldes vaatasin hoolega esiridades istuvaid mehi. Mu tähelepanu näis koonduvat ühele vendadest. Ma küsisin misjonijuhataja käest: „Kas tema võiks koguduse juhatajana teenida?”
Ta vastas: „Ma ei tea. Võib-olla tõesti.”
Ma teatasin: „Juhataja, ma lähen temaga teise ruumi vestlema. Sina kõnele pärast lõpulaulu seni, kuni me tagasi tuleme.”
Kui meie kaks taas kogudusesaali sisenesime, lõpetas misjonijuhataja oma tunnistuse. Ma tutvustasin seda venda kui uut koguduse juhatajat. Sellest päevast peale oli Colorados Leadville’i linnas kohalik liige kogudust juhatamas.
Sama põhimõte kehtib ka nende puhul, kes ei ole veel liikmed. Me peaksime arendama endas võimet näha inimesi mitte nii, nagu nad on, vaid sellistena, kelleks nad võivad Kiriku liikmetena saada, kui neil on tunnistus evangeeliumist ning nende elu on kooskõlas selle õpetustega.
1961. aastal toimus ülemaailmne konverents misjonijuhatajatele. Kõik Kiriku misjonijuhatajad kogunesid Salt Lake Citysse seal toimuvatele koosolekutele. Mina läksin sinna oma Toronto misjonilt Kanadast.
Ühel koosolekul osales N. Eldon Tanner, Kaheteistkümne Kvoorumi assistent, kes oli just naasnud Suurbritannia ja Lääne-Euroopa misjonit juhatamast, mis oli ühtlasi tema esimene kogemus misjonijuhatajana. Ta rääkis ühest noormehest, kes oli kõige edukam misjonär, kellega ta kõikide vestluste jooksul tutvunud oli. Ta küsis sellelt misjonärilt vestluse käigus: „Ilmselt oled sa kõik need inimesed, kelle sa Kirikusse ristinud oled, leidnud liikmete soovituste kaudu?”
Noormees vastas: „Ei, ma olen nad kõik ise leidnud.”
Vend Tanner küsis temalt, mis oli tema lähenemises teistmoodi, mis tegi ta nii erakordselt edukaks, samas kui teised seda polnud. Noormees vastas, et ta püüdis ristida kõiki, kellega kohtus. Kui ta uksele koputas ja talle avas suitsu tõmbav ja kulunud riietes mees, kes ei tundunud millegi vastu huvi tundvat – saati veel usu vastu –, siis püüdis see misjonär ette kujutada, milline ta teistsuguses olukorras välja näeks. Ta kujutles teda aetud habeme ning valge särgi ja pükstega. Ja ta nägi ennast seda meest ristimisvette saatmas. Ta sõnas: „Kui ma kellestki sellise pildi manan, suudan ma jagada temaga tunnistust nii, et see puudutab tema südant.”
Meil on kohustus oma sõpru, tuttavaid ja naabreid sel moel näha. Ehk siis meil on kohustus näha inimesi mitte nii, nagu nad on, vaid sellisena, milliseks nad võivad saada. Ma palun, et te mõtleksite nendest sel moel.
Vennad, Issand rääkis meile, kui tähtis on preesterlus, mida hoiame. Ta ütles, et me saame selle tõotuse ja lepingu kaudu. Ta andis meile juhised olla ustav ja truu kõiges, mis meile antakse, ning et meil on kohustus sellest lepingust kuni lõpuni kinni pidada. Ja seejärel antakse meile kõik, mis Isal on.2
Julgus on sõna, mida peaksime kuulma ja südame ligi hoidma – julgus pöörata selg kiusatusele, julgus tunnistada kõigile, kellega kohtume, pidades meeles, et kõigil peab olema võimalus sõnumit kuulda. Enamiku jaoks pole see sugugi lihtne. Kuid meil tuleks uskuda Pauluse sõnu Timoteosele:
„Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.
Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest.”3
1974. aastal olin ma koos vend John H. Grobergiga Tonga saartel. Meil oli võimalus Tonga kuningaga ametlikul visiidil kohtuda. Me vahetasime temaga kombekohaseid viisakusavaldusi, kuid enne lahkumist ütles John Groberg midagi üllatavat. Ta teatas: „Teie Kõrgeausus, nii teie ise kui ka teie alluvad peaksite tõepoolest mormooniks hakkama, sest siis leiaksid kõik teie probleemid suuremalt jaolt lahenduse.”
Kuningas naeratas avalalt ning vastas: „John Groberg, võib-olla on teil õigus.”
Mulle tuletas see meelde apostel Paulust Agrippa ees ning kuninga vastust Pauluse tunnistusele: „Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!”4 Vend Grobergil oli julgust kuningale tunnistada.
Täna on meiega mitmed tuhanded, kes teenivad Issandat põhimisjonäridena. Nad vastasid kutsele, jätsid maha kodu, perekonna, sõbrad ja kooli ning läksid teenima. Need, kes seda ei mõista, küsigu endalt: „Miks on nad nii varmad ja valmis endast kõik andma?
Meie misjonärid võiksid vastata samamoodi nagu ammusel ajal elanud vägev misjonär Paulus: „Sest kui ma evangeeliumi kuulutan, ei saa ma sellega kiidelda, kuna see kohustus on pandud mu peale, ja häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!”5
Pühakirjades ei leidu teist nii asjakohast üleskutset, siduvat kohustust ega otsekohest juhist kui see, mille ülestõusnud Issand Galileasse ilmudes oma üheteistkümnele jüngrile andis. Ta ütles:
„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!“6
See jumalik käsk ühes hiilgava lubadusega oli juhtmõte aegade keskpaigas ja on seda ka tänapäeval. Misjonitöö on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku peamine iseloomustaja. Nii on see olnud ja nii see ka jääb. Prohvet Joseph Smith õpetas: „Kõige muu kõrval on suurim ja tähtsaim kohustus jutlustada evangeeliumi.”7
Kahe lühikese aasta jooksul lõpetavad kõik praegused Jumala kuninglikus armees teenivad põhimisjonärid oma täisajalise töö ja naasevad koju kallite inimeste juurde. Nende asemele tulevad tänased Kiriku Aaroni preesterluse hoidjad. Noored mehed, kas olete selleks valmis? Kas olete valmis tööle asuma? Kas olete teenimiseks ette valmistunud?
President John Taylor võttis selleks vajalikud nõuded kokku: „Meestel, kelle me tahame evangeeliumi sõnumit jagama saata, on usk Jumalasse ja enda usundisse, nad austavad preesterlust, … nad on täis Püha Vaimu ja Jumala väge, nad on auväärsed, ausameelsed, vooruslikud ja puhtad.”8
Vennad! Igaühel meist lasub vastutus Kristuse evangeeliumi jagada. Kui meie elu peegeldab Jumala nõudeid, siis meid ümbritsevad inimesed ei pea kunagi kurtma: „Lõikusaeg on lõppenud, suvi on läbi – ja minu hing ei ole päästetud.”9
Täiuslik hingede Karjane, misjonär, kes lunastas inimkonna, andis meile jumaliku lubaduse:
„Ja kui on nii, et te näete vaeva kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!
Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde minu Isa kuningriiki, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!”10
Ma tunnistan Temast, kelle sõnad need on. Tema on Jumala Poeg, meie Lunastaja, meie Päästja.
Ma palvetan, et meil oleks julgust sirutada sõbrakäsi, püsivust, et uuesti ja uuesti proovida, ning vajalikku alandlikkust, et otsida evangeeliumi jagamise vastutust täites Isa nõu. See vastutus lasub meil, vennad. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.