Esimene ja suur käsk

Vanem Jeffrey R. Holland

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Me peame elama jüngerlusele pühendatud elu, et näidata oma armastust Issanda vastu.

Ajaloos pole olnud kedagi teist, kelle vastu oleksin tundnud suuremat osavõtlikkust kui pärast maailma Päästja surma järele jäänud üksteist apostlit. Mulle tundub, et mõnikord me unustame, kui kogenematud ja Jeesusest sõltuvad nad olid. Jeesus ütles neile: „Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tunnud …?”¹

Apostlite arvates polnud Ta nendega olnud piisavalt kaua. Kolm aastat pole pikk aeg, et moodustada käputäiest äsja pöördunutest Kaheteistkümne Apostli Kvoorum, eemaldada vanade tavadega kaasnevad vead, õpetada neile Jeesuse Kristuse evangeeliumi imesid ja panna nad jätkama oma tööd, kuni ka nemad tapetakse. Üpriski ehmatav väljavaade äsja ametisse pühitsetud vanematele!

Eriti kui mõelda, et nad jäeti üksi. Jeesus püüdis neile korduvalt selgeks teha, et Tema füüsiline keha ei jää nende juurde, kuid nad kas ei suutnud või ei tahtnud sellist keerukat mõtteavaldust mõista. Markus kirjutas:

Jeesus „õpetas oma jüngreid ja ütles neile: „Inimese Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud, tõuseb ta kolmandal päeval üles!“

Aga nemad ei saanud aru sellest sõnast ja kartsid temalt küsida.”²

Pärast lühikest õpiaega ja veelgi lühemat ettevalmistusaega toimus midagi uskumatut. Midagi võimatut sai teoks! Nende Issand ja Õpetaja, nende Nõuandja ja Kuningas oli löödud risti. Tema maine teenimine oli lõppenud ja Tema rajatud väike kirik tundus olevat põlguse pärast raskustes ning määratud väljasuremisele ja hukule. Tema apostlid olid küll tunnistajaks Tema ülestõusmisele, kuid see üksnes suurendas nende mõistmatust. Kahtlemata pidid need mehed küsima: „Mida me nüüd teeme?“ Vastuse saamiseks pöördusid nad peaapostel Peetruse poole.

Siinkohal palun teilt vabandust, et võtan endale vabaduse arutleda nendel teemadel pühakirjadele tuginemata. Peetrus võis öelda oma kaaslastele midagi sarnast: „Vennad, need kolm aastat on olnud suurepärased. Veel mõned kuud tagasi poleks keegi meist osanud ette kujutada imesid, mida oleme näinud, ja jumalikkust, mida oleme nautinud. Me oleme rääkinud, palvetanud ja töötanud koos Jumala Poja endaga. Me oleme Temaga koos kõndinud, koos nutnud. Sellel kohutaval lõpu ööl ei nutnud keegi kibedamalt kui mina. Aga see on möödas! Ta on oma töö lõpetanud ja hauast üles tõusnud. Ta on teinud teoks enda ja meie pääste. Nüüd te küsite: „Mida me edasi teeme?“ Ma ei oska teile öelda muud, kui et pöörduge rõõmuga tagasi oma igapäevase elu juurde. Mina kavatsen kalale minna.“ Ja vähemasti kuus kümnest teda kuulanud apostlist nõustusid temaga: „Ka meie tuleme sinuga!“ Johannes, kes oli üks nendest, kirjutas: „Nad läksid välja ja astusid varsti paati.“³

Paraku ei läinud kalalkäik kuigi hästi. Esimesel ööl, kui nad taas järvel olid, ei püüdnud nad ühtegi kala. Esimeste koidukiirte saabudes sõudsid nad pettunult kalda poole, kui nägid eemal üht kuju, kes pöördus nende poole ja küsis: „Lapsed, kas püüdsite midagi?“ Tusaselt pigistasid taas kalameheks hakanud apostlid endast välja sõnad, mida ükski kalamees ei taha öelda: „Me ei saanud midagi!“ Lisaks sellele olid nad solvunud, et neid kutsuti lasteks.⁴

Võõras hõikas: „Heitke võrk välja paremale poole paati, siis te leiate.“⁵ Neid lihtsaid sõnu kuuldes hakkasid nad aduma, kellega on tegu. Vaid kolm aastat tagasi olid samad mehed samal järvel kalastanud. Pühakirjas seisab, et ka tol korral olid nad „kogu öö rühelnud ega [olnud] ühtki saanud“⁶. Kuid üks kaldal seisnud mees, samuti galilealane, soovitas neil heita võrgud välja ja nad „said … suure hulga kalu”⁷, nii palju, et võrgud hakkasid rebenema. Saak täitis kaks paati lausa servini, nii et need hakkasid vajuma.

Nüüd juhtus seesama. Need „lapsed“, nagu neid õigesti kutsuti, heitsid innukalt võrgu välja „ega suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast”⁸. Johannes oli veendunud: „See on Issand!“⁹ Ja talitsematu Peetrus hüppas paadist välja.

Pärast rõõmsat taaskohtumist ülestõusnud Jeesusega oli Peetrusel Päästjaga vestlus, mida ma pean otsustavaks pöördepunktiks kogu apostellikus teenimises ja kahtlemata Peetruse jaoks isiklikult. See suur mehemürakas pühendas oma elu väärikale teenimisele ja juhatamisele. Vaadates nende päevinäinud pisikesi paate, viledaks kulunud võrke ja hämmastavalt suurt kalakogust – 153 kala! –, küsis Jeesus oma peaapostlilt: „Peetrus, kas sa armastad mind rohkem kui kõike seda siin?“ Peetrus vastas: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!“¹⁰

Päästja lausub selle peale midagi, kuid küsib siis taas, vaadates oma jüngrile otse silma: „Peetrus, kas sa armastad mind?“ Olles veidi üllatunud küsimuse kordamisest, vastab suur kalamees kõhklematult teist korda: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!“¹¹

Päästja vastas lühidalt ning küsis siis kolmandat korda: „Peetrus, kas sa armastad mind?“ Peetrus tundis end seejärel juba tõesti ebamugavalt. Ehk meenus talle, et kõigest mõni päev tagasi, kui talle esitati kolm korda üks teine küsimus, vastas ta sama kindlalt, kuid eitavalt. Ehk hakkas ta kahtlema, kas on saanud meisterõpetaja küsimusest ikka õigesti aru. Ehk otsis ta oma südames ausat kinnitust vastusele, mille andmiseks ta oli nii valmis, et see tuli peaaegu automaatselt. Mida ta ka poleks tundnud, ütles ta veel kolmaski kord: „Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!“¹²

Jeesus vastas seepeale ehk midagi sellist (ja siinkohal kordan ma, et ma ei tugine pühakirjadele): „Peetrus, miks sa siis siin oled? Miks me seisame taas selsamal kaldal samade võrkude juures ja räägime sedasama juttu? Kas polnud see juba siis selge, nii nagu on selge praegu, et kui mina kala tahan, siis ma kala ka saan? Aga ma vajan, Peetrus, hoopis jüngreid ja ma vajan neid igaveseks ajaks. Ma vajan kedagi, kes toidaks mu lambaid ja päästaks mu talled. Ma vajan kedagi, kes kuulutaks minu evangeeliumi ja kaitseks minu usku. Ma vajan kedagi, kes mind armastaks, tõeliselt armastaks, ja kes armastaks tõeliselt seda, mida meie Taevaisa on volitanud mind tegema. See ei ole pelk sõnum. See ei ole lühiajaline ülesanne. See ei ole haletsusväärne. See ei ole lootusetu. See ei kuulu ajaloo prügihunnikusse. See on Kõigeväelise Jumala töö ja muudab kogu maailma! Niisiis, Peetrus, teist ja eeldatavasti viimast korda palun ma sul jätta see kõik maha, et minna ning ustavalt õpetada ja tunnistada, tööd teha ja teenida, kuni päevani, mil nad teevad sinuga täpselt sedasama, mida tegid minuga.“

Seejärel ütles Ta kõigi apostlite poole pöördudes ehk järgmist: „Kas teie olete niisama tuisupäised kui kirjatundjad, variserid? Kui Heroodes ja Pilaatus? Kas te arvasite nagu nemad, et seda tööd saab peatada pelgalt minult elu võtmisega? Kas te arvasite nagu nemad, et rist, naelad ja haud on kõige lõpp ja igaüks võib õndsalt tagasi pöörduda selle juurde, mida oli teinud varem? Lapsed, kas minu elu ja minu armastus ei puudutanud teie südant veidigi sügavamalt?”

Mu kallid vennad ja õed! Ma ei tea täpselt, millised saavad olema meie kogemused kohtupäeval, kuid ma oleksin väga üllatunud, kui selle jutuajamise käigus ei küsiks Jumal meilt mingil hetkel samamoodi nagu Kristus küsis Peetruselt: „Kas sa armastasid mind?“ Ma arvan, et Ta tahab teada, kas me oma läbinisti surelikes, väga puudulikes ja mõnikord lapsikuteski eelistustes mõistsime vähemalt ühte käsku, esimest ja suurimat käsku neist kõigist: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest.”¹³ Ja kui me sel hetkel suudame vaevu öelda „Issand, sina tead, et sa oled mulle armas“, võib Ta meile meelde tuletada, et armastuse krooniks on alati ustavus.

Jeesus ütles: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!”¹⁴ Meil on naabrid, keda õnnistada, lapsed, kelle eest seista, vaesed, keda aidata, ja tõde, mida kaitsta. Meil tuleb parandada vead, jagada tõde ja teha head. Lühidalt, me peame elama jüngerlusele pühendatud elu, et näidata oma armastust Issanda vastu. Me ei saa loobuda ega tagasi pöörduda. Pärast elava Jumala elava Pojaga kohtumist pole miski enam nii nagu varem. Jeesuse Kristuse ristilöömine, lepitus ja ülestõusmine tähistavad kristliku elu algust, mitte selle lõppu. See tõde ning tegelikkus võimaldasid käputäiel Galilea kalameestest taas apostliks pöördunud meestel heita oma kalavõrgud teist korda kõrvale ja jätkata ilma ühegi sünagoogi või mõõgata¹⁵ selle maailma ajaloo kujundamist, milles me tänapäeval elame.

Ma tunnistan kogu südamest ja kogu hingest kõigile, kes minu häält kuulevad, et need apostellikud võtmed on maa peale taastatud ja need on olemas Viimase Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Me ütleme neile, kes ei tee meiega viimsetel aegadel Kristuse suurt tööd: „Palun tulge!“ Neile, kes olid kunagi meiega, kuid kes on tagasi tõmbunud, valides ülestõusmise rikkaliku laua asemel ilmaliku eelroa, ning loobudes ülejäänud pidusöögist, ütlen ma: „Ma kardan, et teid ootab ees palju pikale venivaid õhtuid ja tühje võrke.“ Teid kutsutakse tagasi jääma ustavaks, armastama Jumalat ja käsi külge lööma. Ma kutsun vankumatule ustavusele kõiki koju naasnud põhimisjonäre, kes on seisnud ristimisbasseinis, käsi üles tõstetud, ja lausunud: „Saanud volituse Jeesuselt Kristuselt.“¹⁶ See volitus pidi muutma seda pöördunut igaveseks, kuid see pidi igaveseks muutma ka teid. Kiriku noortele, kes kasvavad üles, et minna misjonile ja templisse ning abielluda, ütlen ma: „Armastage Jumalat ja jääge puhtaks selle põlvkonna verest ja pattudest! Teid ootab ees suur ja tähtis töö, nagu eile hommikul rõhutas president Thomas S. Monson. Teie Taevane Isa ootab, et oleksite ustavad ja armastavad kogu oma elu.“

Kõigile, kes minu hääleulatuses, kõlab läbi aegade Kristuse hääl, mis küsib igaühelt meist, kuni veel on aega: „Kas sa armastad mind?“ Ma vastan meist igaühe eest kogu hingest: „Jah, Issand, me tõesti armastame sind!“ Ja haaranud adrakured pihku¹⁷, ei vaata me iial tagasi enne, kui see töö on tehtud ning maailmas valitseb tõeline Jumala ja ligimesearmastus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.