Kodu on elukool

Vanem Enrique R. Falabella

Seitsmekümnest

Õppetunde saadakse kodus – kohas, mis võib olla kui tükike taevast maa peal.

Mõned lapsevanemad vabandavad oma kodus tehtud vigu sellega, et pole ju sellist kooli, kus õpetataks lapsevanemaks olemist.

Tegelikult on sedasorti kool täiesti olemas ja see võib olla parimatest parim. Seda kooli nimetatakse koduks.

Mälestustes ajas tagasi minnes meenuvad mulle hinnalised hetked, mida olen koos oma naisega kogenud. Teiega mälestusi heietades võib ka teile üht-teist meenuda – nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki. Õppida võime neist kõigist.

1. Tempel on õige koht

Misjonilt naastes kohtasin kaunist noort neidu pikkade, vööniulatuvate mustade juustega. Tal olid ilusad meekarva silmad ning nakatav naeratus. Ta vallutas mu südame selsamal silmapilgul, mil teda esimest korda nägin.

Mu naine oli seadnud eesmärgi abielluda templis, kuigi toona pidi lähimasse templisse jõudmiseks sõitma maha 6400 kilomeetrit.

Meie tsiviilabielu tseremoonia oli ühest küljest rõõmus, aga teisalt jälle kurb, kuna meie abielu piiras nn säilivustähtaeg. Ametnik teatas: „Ma kuulutan teid meheks ja naiseks,” kuid lisas seejärel, „kuni surm teid lahutab.”

Seetõttu ostsime suure ohverduse hinnaga ühe otsa pileti Mesa Arizona templisse.

Templis, kui me altari ette põlvitasime, kuulutas volitatud teenija meid meheks ja naiseks ajaks ning kogu igavikuks – need olid sõnad, mida ma kuulda olin igatsenud.

Üks sõber viis meid pühapäevakooli. Koosoleku ajal tõusis ta püsti ja tutvustas meid klassile. Koosoleku järel tuli üks vend mu juurde, surus kätt ning poetas sinna 20-dollarilise rahatähe. Peagi tuli veel teinegi vend ning temagi pistis mulle kätt surudes rahatähe pihku. Ma vaatasin kiiresti oma naise poole ning hõikasin talle: „Blanquy, suru kõigiga kätt!”

Peagi olime kogunud piisavalt raha, et tagasi Guatemalasse sõita.

„Selestilises hiilguses on kolm taevast või astet;

ja et pääseda kõrgeimasse, peab inimene astuma sellesse preesterluse korda.”¹

2. Vaidlemiseks on vaja kahte inimest

Üks mu abikaasa motodest on olnud „Selleks et vaielda, peab olema kaks inimest ning mina ei kavatse kunagi olla üks nendest”.

Issand on selgesõnaliselt kirjeldanud, millised omadused peaksid meil suhetes teiste inimestega valitsema. Nendeks on veenmine, pikameelsus, lahkus, tasadus ning teesklematu armastus.²

Füüsiline väärkohtlemine peredes on miski, mida kohtab mõnedes ühiskondades järjest vähem ning see valmistab meile suurt rõõmu. Kuid emotsionaalse väärkohtlemise osas on meil veel kõvasti arenguruumi. Sedalaadi väärkohtlemise tagajärjel tekkinud kahju jääb meid mälestustes painama, see haavab isiksust, külvab viha südamesse, alandab enesehinnangut ning täidab hirmuga.

Selestilise abielu tseremoonias osalemisest ainuüksi ei piisa. Meil tuleb ka elada selestilist elu.

3. Laps, kes laulab, on õnnelik

See on mu naise järjekordne moto, mida ta tihti mainib.

Päästja mõistis püha muusika tähtsust. Pärast seda, kui Ta oli koos jüngritega paasapüha kombetalitusi järginud, loeme pühakirjadest: „Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.”³

Ning Joseph Smithi kaudu kõneldes ütles Ta: „Sest minu hing rõõmustab laulust, mis tuleb südamest; jah, õigemeelsete laul on minule nagu palve ja sellele vastatakse õnnistusega nende peade peale.”⁴

Nii südantliigutav on kuulata väikest last, keda vanemad on õpetanud laulma laulu „Olen Jumala laps”.⁵

4. Ma vajan su kallistusi

Sõnad „ma armastan sind”, „aitäh” ja „palun vabandust” on hingele kui palsam. Need muudavad pisarad rõõmuks. Need lohutavad vaevatud hinge ja kinnitavad südamest tulevaid õrnu tundeid. Just nagu taim, mis närtsib elutähtsa vee puudumisel, tuhmub ka armastus ning lõpuks kustub, kui jätame armastavad sõnad lausumata ja armastusest ajendatud teod tegemata.

Ma mäletan veel aegu, mil me saatsime armastuskirju tavalise postiga või kuidas me kogusime münte, et telefoniputkast armsamale helistada, või kuidas joonistasime pilte ja kirjutasime luuletusi armastusest täiesti tavalisele paberile.

Tänapäeval võib selliseid asju näha vist ainult muuseumis!

Kaasaegne tehnoloogia võimaldab meil teha imesid. Nii lihtne on saata lühisõnum, et väljendada armastust või tänada! Noored teevad seda kogu aeg. Huvitav, kas sellised armsad kombed jätkuvad ka siis, kui kodu on juba rajatud. Üks hiljutine sõnum, mille ma oma naiselt sain, on järgmine: „Kallistus ja musi kui päike ja kuu. Päev sul olgu tore! Sind armastan ju!”

Selline sõnum paneb mind tundma, nagu ma oleksingi juba taevas.

Meie Taevane Isa on täiuslik näide armastuse väljendamisest. Oma Poega tutvustades kasutas Ta sõnu: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”⁶

5. Ma armastan Mormoni Raamatut ja oma Päästjat Jeesust Kristust

Nii südantliigutav on näha, kuidas mu naine iga päev Mormoni Raamatut loeb. Seda tehes tunnetan tema tunnistust juba ainuüksi sellest, kui vaatan ta rõõmsat palet sel ajal, kui ta Päästja missioonist tunnistavaid kirjasalme loeb.

Päästja on öelnud targasti: „Uuri[ge] pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.”⁷

Sellest innustust saanuna küsisin oma lapselapse Raqueli käest, kes oli hiljuti lugema õppinud: „Mis sa arvad, kui seaks eesmärgi lugeda Mormoni Raamatut?”

Ta vastas: „Aga vanaisa, see on nii raske. See on ju suur raamat.”

Seejärel palusin ma tal ühe lehekülje lugeda. Ma võtsin välja stopperi ning võtsin sellega aega. Ma ütlesin talle: „See võttis sul aega ainult kolm minutit. Hispaaniakeelses Mormoni Raamatus on 642 lehekülge ja see teeb kokku 1926 minutit.”

Kuna see oleks võinud teda veel rohkem hirmutada, jagasin ma saadud numbri kuuekümnega ning teatasin talle, et lugemiseks kulub vaid 32 tundi. Vähem kui poolteist päeva!

Seejärel vastas ta: „See on ju lihtne, vanaisa.”

Lõpuks läks Raquelil ja tema vennal Estebanil ja meie teistel lapselastel selleks ettenähtust palju rohkem aega, kuna seda raamatut tuleb lugeda palvemeelselt ja mõtiskledes.

Aja jooksul, kui õpime pühakirjadest rõõmu tundma, võime hõisata koos Laulude raamatu autoriga: „Kui mahe on su ütlus mu suulaele, enam kui mesi mu suule.”⁸

6. Pühakirjade tundmisest üksi ei piisa – me peame nende järgi ka elama

Ma mäletan, et kojunaasnud misjonärina, olles usinalt pühakirju uurinud, arvasin, et tean neist kõike. Meie kohtamaskäimise ajal lugesime ka Blanquyga koos pühakirju. Ma kasutasin rohkelt märkmeid ja viiteid, et temaga oma evangeeliumialaseid teadmisi jagada. Pärast abiellumist koitis mulle miski, mida temalt olin õppinud: mina võisin püüda talle evangeeliumi õpetada, aga tema õpetas mind selle järgi elama.

Päästja andis Mäejutluse lõpus head nõu: „Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja teeb nende järele, on võrreldav mõistliku mehega, kes ehitas oma koja kaljule.”⁹

Need, kes elavad pühakirjades olevate selestiliste põhimõtete järgi, trööstivad kannatajaid. Nad toovad rõõmu rõhututele, suunavad neid, kes on kadunud, toovad rahu vaevatutele ja on kindlaks toeks tõeotsijatele.

Kokkuvõtteks:

Tempel on õige koht.
Vaidlemiseks on vaja kahte inimest ning mina ei kavatse kunagi olla üks nendest.
Laps, kes laulab, on õnnelik.
Ma vajan su kallistusi.
Ma armastan Mormoni Raamatut ja oma Päästjat Jeesust Kristust.
Pühakirjade tundmisest üksi ei piisa – me peame nende järgi ka elama.

Neid ja paljusid teisi õppetunde saadakse kodus – kohas, mis võib olla kui tükike taevast maa peal.¹⁰ Ma tunnistan, et Jeesuse Kristuse evangeelium ja meie Taevase Isa plaan näitavad meile selles elus kätte õige suuna ning nende kaudu lubatakse meile igavest elu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.