Valige valgus
Vanem Vern P. Stanfill
Seitsmekümnest
Me peame võtma kuulda prohvetlikku nõu, tundma ära vaimsed õhutused ja nende ajel tegutsema ning olema kuulekad Jumala käskudele ja otsima isiklikku ilmutust.
Mõnda aega tagasi mõtlesime naisega, et peaksime minema avastama üht kaunist piirkonda oma kodu lähedal Kirde-Montanas. Otsustasime asuda jalgratastel teele Hiawatha matkarajalt, mis oli enne olnud raudtee ning mis kulges mööda kauneid Kaljumägesid Montana ja Idaho osariigi vahel. Eeldasime, et meid ootab ees tore päev koos sõpradega ja et saame nautida piirkonna imelist loodust.
Teadsime, et sel 24-kilomeetrisel retkel tuleb meil ette raudteesildu, mis ulatuvad üle sügavate kanjonite, ja pikki tunneleid, mis tungivad läbi mägede. Valmistasime end ette, kinnitades kiivrite ja jalgrataste külge lambid.
Need, kes olid sel rajal käinud enne meid, hoiatasid, et tunnelid on pimedad ja et lambid peavad olema väga võimsad. Kui olime massiivse Tafti tunneli kivist avause ette kogunenud, selgitas giid ohtusid, mis võivad meid teel ees oodata, nimelt teeäärsed kraavid, järsud seinad ja täielik pimedus. Rühkisime kannatamatult tunnelisse. Pärast paari minutit sõitmist neelas meid endasse täielik pimedus. Lambid, mis olin kaasa võtnud, osutusid liiga nõrgaks ja peagi ei olnud neist enam suurt kasu. Äkitselt hakkasin tundma ärevust, segadust ja kaotasin suunataju.
Tundsin piinlikkust ega tahtnud oma ärevust sõpradele ja pereliikmetele tunnistada. Kuigi olin kogenud rattur, tundsin nüüd, nagu poleks ma kunagi varem rattaga sõitnud. Segaduse suurenedes oli mul raske sõita otse. Viimaks, kui olin teistele oma ebamugavust tunnistanud, võisin sõita lähemale ühele sõbrale, kelle lambituli oli tugevam. Õigupoolest kogunes ajapikku kogu grupp tihedalt tema ümber. Tema lähedal püsides ja tema ning grupi ühisele valgusele toetudes rühkisime pimedas tunnelis aina edasi.
Näis, et möödunud oli mitu tundi, kui nägime lõpuks nõelapeasuurust valgustäppi. Tundsin peaaegu otsekohe kergendust, et kõik läheb hästi. Väntasin edasi, toetudes nii oma sõprade valgusele kui ka järjest kasvavale valgustäpile. Valgustäpi kasvades ja eredamaks muutudes naasis mu kindlustunne. Juba ammu enne tunneli lõppu ei vajanud ma enam sõprade abi. Kiirelt valguse poole vändates hajus kogu endine ärevus. Tundsin rahu ja kindlust juba enne seda, kui meid võttis vastu soe ja hiilgav hommik.
Me elame maailmas, kus meie usk pannakse proovile. Võime olla kindlad, et oleme nendeks proovilepanekuteks valmis, kuid avastada siis, et ettevalmistus pole olnud piisav. Nii nagu mu sõber hoiatas mind pimeduse eest, hoiatatakse meid ka tänapäeval. Apostlite hääled innustavad meid valmistama end ette vaimse jõu vägeva valgusega.
Ka meie võime tunda usuprooviga silmitsi seistes piinlikkust, ebamugavust või vaimset segadust. Üldjuhul sõltub nende tunnete tugevus ja kestus sellest, kuidas me neile reageerime. Kui me midagi ei tee, võivad kahtlused, uhkus ja viimaks ka usust taganemine meid valgusest eemale juhtida.
Õppisin tunnelis saadud kogemusest üht-teist olulist. Jagan mõnda õppetundi ka teiega.
Esiteks, olgu meie pimedad kahtlused kui suured tahes, meie ise otsustame, kui kaua ja mil määral laseme neil end mõjutada. Peame meeles pidama, kui väga Taevane Isa ja Tema Poeg meid armastavad. Nad ei hülga meid ja kui otsime nende abi, ei lase nad meil katsumuste alla mattuda. Tuletage meelde Peetruse kogemust Galilea järve raevukate lainetega. Kui Peetrus tundis enda ümber külma pimedust, mõistis ta kohe, mis teda ees ootab, ning otsustas selsamal hetkel paluda abi. Ta ei hakanud Päästja võimeid kahtluse alla seadma, vaid hüüdis lihtsalt: „Issand, päästa mind!”1
Meie elus võib Päästja väljasirutatud käsi jõuda meieni usaldatud sõbra, juhi või armastava lapsevanema näol. Pimedusega heideldes pole midagi halba, kui toetume ajutiselt nende valgusele, kes meid armastavad ja kes meie heaolust hoolivad.
Kui hoolikalt järele mõelda, siis miks peaksime kuulama oma aja suure ja ruumika hoone anonüümseid küünilisi hääli ja eirama nende palveid, kes meid siiralt armastavad? Need alatised pessimistid eelistavad pigem lammutada kui ehitada, pigem halvustada kui ülendada. Nende pilked võivad tungida meie ellu, tihtipeale juhtub see mõnest elektroonilisest seadmest nähtud väärastunud vaimusünnitise kaudu, mis meie usku sihilikult hävitada püüab. Kas on arukas usaldada oma igavene heaolu võõraste kätte? Kas oleks arukas nõuda vaimuvalgust neilt, kel pole mingit valgust, mida jagada, ja kellel võivad olla meie eest varjatud eesmärgid? Need anonüümsed isikud, kui neid meile täies ulatuses näidataks – ei vääriks hetkegi meie ajast, ent kuna nad kasutavad ära sotsiaalmeediat, mille sisu keegi ei kontrolli, pälvivad nad teenimatult palju tähelepanu.
Otsus kuulata neid, kes pilkavad pühasid asju, viib meid Päästja vabastavast ja eluandvast valgusest üha kaugemale. Johannes on pannud kirja: „Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!””2 Pidage meeles, et need, kes meid tõeliselt armastavad, võivad aidata meil oma usku kasvatada.
Nii nagu mina tundsin piinlikkust tunnelis, võime me abi paludes ebamugavust tunda ka siis, kui meil on kahtlusi. Võib-olla oleme meie olnud need, kellelt teised on tuge otsinud, ja nüüd vajame ise abi. Kui mõistame, et valgus ja lohutus, mida Päästja võib meile anda, on liiga hinnalised, et seda uhkuse ohvriks tuua, siis võivad inspireeritud Kiriku juhid, vanemad ja usaldusväärsed sõbrad meid aidata. Nad on valmis aitama meil saada vaimset kinnitust, mis meid usukatsumuste vastu kaitseb.
Teiseks, me peame usaldama Issandat, et kasvatada omaenda vaimset jõudu. Me ei saa igavesti lootma jääda teiste valgusele. Ma teadsin, et tunnelis valitsev pimedus ei kesta lõpmatult, kui vaid oma sõbra kõrval ja turvaliselt grupiga koos edasi väntan. Ent ma teadsin, et kui juba kord valgust näen, võin edasi sõita ise. Issand õpetab meid: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse.”3 Me peame tegutsema, eeldades, et Issand täidab oma lubaduse ja juhib meid pimedusest välja, kui me Tema lähedust otsime. Vastane püüab meid aga veenda, et me pole Vaimu mõju kunagi tundnudki ja et meil oleks kergem loobuda.
President Dieter F. Uchtdorf on andnud nõu: „Kahelge esmalt oma kahtlustes, enne kui oma usus kahtlema lööte.”4 Minu kodukoguduses ütles hiljuti üks noormees: „Olen tundnud asju, mida ei saa selgitada muudmoodi, kui et need on tulnud Jumalalt.” See on vaimne ausameelsus.
Kui seisame silmitsi küsimustega või kui meid vaevab kahtluse kiusatus, peaksime pidama meeles vaimseid õnnistusi ja tundeid, mis on varem meie südant ja elu läbistanud, ning koondama oma usu Taevasele Isale ja Tema Pojale Jeesusele Kristusele. Mulle meenub ühe tuttava kirikulaulu värsirida: „Ei kahtlust, et Issanda headus läinud aegadest saadab meid.”5 Kunagiste vaimsete kogemuste eiramine või kahandamine viib meid Jumalast kaugemale.
Meie valgusotsingud muutuvad edukamaks, kui soovime märgata, millal valgus meie elus särama lööb. Tänapäeva pühakirjad defineerivad valguse ja annavad lubaduse neile, kes selle vastu võtavad: „See, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust ning see valgus kasvab üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev.”6 Just nagu siis, kui jätkasime valguse poole väntamist – mida paremini me vastu peame, seda eredamaks Tema mõju meie elus muutub. Nagu valgus tunneli lõpus, toob Tema mõju meile enesekindlust, otsustavust, lohutust ja, mis kõige tähtsam, väe teada, et Ta elab.
Kolmandaks, pole olemas pimedust, mis oleks nii suur, vaenulik või ületamatu, et valgus sellest võitu ei saaks. Vanem Neil L. Andersen õpetas hiljuti: „Kui maailma tuleb juurde kurjust, siis tasakaalustab seda õigemeelsete jaoks vaimne valgus. Kui maailm ütleb lahti vaimsetest tõekspidamistest, valmistab Issand neile, kes Teda otsivad, tee ning pakub neile suuremat kindlustunnet ja otsustavust sel vaimsel teel käia. Püha Vaimu annist saab loojangu eel ere valgus.”7
Vennad ja õed! Meid ei ole jäetud üksi maailma muutlike tujude lükata-tõmmata, vaid meil on võime valida, kas uskuda või kahelda. Selleks et pääseda ligi sellele lubatud tasakaaluks olevale vaimsele väele, peame võtma kuulda prohvetlikku nõu, tundma ära vaimsed õhutused ja nende ajel tegutsema ning olema kuulekad Jumala käskudele ja otsima isiklikku ilmutust. Valik on meie. Valigem Päästja valgus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.