Läbi Jumala silmade
Vanem Dale G. Renlund
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Teiste tõhusaks teenimiseks peame neid nägema lapsevanema – Taevase Isa – silme läbi.
Mu kallid vennad ja õed! Ma tänan teid, et te mind eile Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena toetasite. Mul on raske sõnadega väljendada, kui palju see minu jaoks tähendab. Olin eriti tänulik kahe minu jaoks erakordse naise, oma abikaasa Ruthi ja meie kalli, kalli, kalli tütre Ashley toetuse eest.
Minu kutsumine kinnitab nende Issanda sõnade tõesust, mis ta selle ajajärgu alguses ütles: „Et minu evangeeliumi täius saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maailma äärteni.”1 Mina olen üks sellistest – nõrk ja lihtne. Kui mind aastakümnete eest ühe Ameerika Ühendriikide idaosa koguduse piiskopiks kutsuti, helistas mulle mu pisut vanem ja palju targem vend ja ütles: „Pea meeles, et Issand ei ole sind kutsunud sellepärast, et oled midagi suurt ära teinud. Sinu puhul kutsuti sind ilmselt pigem hoolimata sellest, mida oled teinud. Issand on sind kutsunud selleks, et teha midagi sinu kaudu, ja see saab toimuda ainult siis, kui teed seda Tema viisil.” Saan aru, et see vanema venna tarkusetera on veel eriti asjakohane praegu.
Kui misjonitööd tehes mõistetakse, et see kutse ei keskendu mitte kutsutule, vaid Issandale, Tema tööle ja Taevase Isa lastele, siis leiab aset midagi imelist. Tunnen, et sama kehtib ka apostliks olemise puhul. Selle kutse keskmeks ei ole mina, vaid Issand, Tema töö ja Taevase Isa lapsed. Olgu ülesanne või kutse Kirikus milline tahes, selleks, et teenida võimekalt, tuleb teenida teadmisega, et igaüks, keda teenime, „on taevaste vanemate armastatud vaimupoeg või -tütar ‥ [, kel on] jumalik loomus ja saatus”.2
Varem töötasin ma kardioloogina ja olin spetsialiseerunud südamepuudulikkusele ja -siirdamistele, paljud patsiendid olid väga haiged. Mu naine on naljaga pooleks öelnud, et juba minu patsiendiks saamine oli märk halvast prognoosist. Kuid tõsiselt rääkides ma nägin paljusid inimesi suremas ja selle tõttu kujunes minus välja emotsionaalne distants juhtudeks, kui asjad läksid halvasti. Sel moel sain kurbust ja pettumust vaos hoida.
1986. aastal oli südamerike ühel noomehel nimega Chad ning talle sooritati südame siirdamine. Oma viisteist aastat läks tal väga hästi. Chad tegi endast kõik, et püsida terve ja elada nii normaalset elu kui võimalik. Ta teenis misjonil, tegi tööd ja oli oma vanematele pühendunud poeg. Ent viimased aastad tema elust olid rasked ja ta oli tihti haiglas.
Ühel õhtul toodi ta haigla erakorralise meditsiini osakonda, kuna ta süda oli täielikult seiskunud. Mu kolleegid nägid palju vaeva, et tema vereringet taastada. Lõpuks oli ilmne, et Chadi ei õnnestu elustada. Me lõpetasime oma kasutu tegevuse ja kuulutasime ta surnuks. Kuigi olin kurb ja pettunud, säilitasin professionaalse hoiaku ja mõtlesin endamisi: „Chadi eest on hästi hoolitsetud. Ta sai elada palju pikemalt, kui tal muidu oleks olnud võimalik.” Ent see emotsionaalne distants kadus kohe, kui palatisse astusid tema vanemad ja nägid oma poega kanderaamil lamamas. Sel hetkel nägin Chadi tema ema ja isa pilguga. Nägin nende suuri ootusi ja lootusi, mis neil tema suhtes olid olnud, ja suurt soovi, et ta veel natuke kauem ja veel natuke paremini elada saaks. Seda mõistes puhkesin nutma. Kummalisel kombel meie rollid vahetusid ja Chadi vanemad, kelle lahkust ma kunagi ei unusta, lohutasid mind.
Mõistan nüüd, et Kirikus teiste tõhusaks teenimiseks peame neid nägema lapsevanema – Taevase Isa – silme läbi. Ainult siis võime mõista hinge tõelist väärtust. Ainult siis mõistame armastust, mida Taevane Isa kõigi oma laste vastu tunneb. Ainult siis tunnetame, kui väga Päästja neist hoolib. Me ei saa täielikult pidada kinni oma lepingust leinata koos nendega, kes leinavad, ja trööstida neid, kes vajavad tröösti, kui ei näe neid nii, nagu näeb Jumal.3 See avardunud mõistmine avab meie südame teiste pettumusele, hirmule ja südamevalule. Kuid Taevane Isa aitab ja lohutab meid samamoodi, nagu aastate eest mind lohutasid Chadi vanemad. Selleks et teha päästmistööd, millest president Thomas S. Monson nii sageli kõneleb, vajame silmi, mis näevad, kõrvu, mis kuulevad, ja südant, mis teab ja tunneb.4
Vaid siis, kui näeme Taevase Isa silmadega, võime täituda Kristuse puhta armastusega.5 Peaksime anuma Jumalalt seda armastust iga päev. Mormon on manitsenud: „Mispärast, mu armsad vennad, paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad.”6
Soovin kogu südamest, et võiksin olla Jeesuse Kristuse tõeline järgija.7 Ma armastan Teda! Ma imetlen Teda. Ma tunnistan, et Ta elab. Ma tunnistan, et Tema on Võitud Messias. Ma olen tunnistajaks Tema võrreldamatust halastusest, kaastundest ja armastusest. Ma tunnistan ühes apostlitega, kes kuulutasid 2000. aastal, et „Jeesus on Elav Kristus, Jumala surematu Poeg. ‥ Tema on maailma valgus, elu ja lootus.”8
Ma tunnistan, et ülestõusnud Issand ilmus koos Jumala, meie Taevase Isaga tol 1820. aasta päeval metsasalus New Yorgi osariigi põhjaosas prohvet Joseph Smithile, just nii nagu Joseph Smith on öelnud. Tänapäeval on maa peal preesterluse võtmed, mis võimaldavad viia läbi päästvaid ja ülendavaid talitusi. Ma tean seda. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.