Te pole selles töös üksinda
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kui te ühest preesterluse teenistusest teise juurde liigute, siis näete, et Issand on selles töös koos teiega.
Vennad! Me oleme tänulikud, et Issand on kutsunud vanem Ronald A. Rasbandi, vanem Gary E. Stevensoni ja vanem Dale G. Renlundi Issanda apostliteks. Meie süda, palved ja usk toetavad neid.
Me teame nende suuri võimeid. Sellegipoolest vajavad nad oma kutses kinnitust, nagu me kõik, et Issand on oma töös nendega. Seda kinnitust vajab uue kutse saamisel nii uus diakon kui ka kõige kogenum ülempreester.
Kindlustunne kasvab, kui te mõistate, et oma teenijate kaudu kutsus teid Issand. Mina julgustaksin teid paremini mõistma, et kui te teete oma osa, siis lisab Issand teie püüdlustele oma väe.
Iga kutse, mille me Issanda kuningriigis saame nõuab enamat kui meie inimmõistus ja isiklik jõud. Need kutsed nõuavad Issanda abi, mida me ka saame. Isegi uus diakon saab teada, et see on tõsi, mida enam ta aastate jooksul õpib.
Üks minu pojapoeg on täna siin oma esimesel preesterluse istungil. Kuus päeva tagasi pühitseti ta diakoniks. Ta võib oodata, et tema esimeseks preesterluse kohuse täitmiseks on järgmisel pühapäeval sakramendi jagamine. Ma palvetan, et ta märkaks selle hetke tähendusrikkust.
Ta võib arvata, et tema ülesanne Issanda ees on viia kandik iga sakramendikoosolekul istuva inimeseni. Kuid Issanda eesmärgiks pole lihtsalt igale inimesele leiva ja vee pakkumine. Issanda eesmärk on, et nad peaksid kinni lepingutest, mis aitavad neil edeneda teel igavese elu suunas. Ja selleks, et see võiks sündida, peab Issand andma vaimse kogemuse igale inimesele, kellele diakon kandiku ulatab.
Ma nägin kord, kuidas selline asi juhtus hooldekodus, kui diakon kummardus ettepoole, et ulatada kandik ühele hallipäisele naisele. Naine vaatas leiba, nagu oleks see midagi kallihinnalist. Ma ei ole kunagi unustanud tema naeratust, kui ta leiba võttis ja seejärel diakonit pea peale patsutades kõva häälega tänas.
See diakon täitis vaid oma preesterluse kohust. Kuid Issand suurendas tema pingutusi. Oli selgelt näha, et see õde pidas meeles Päästjat, kui ta diakoni teenimise eest siirast tänu väljendas. Ta sai kinnitust, kui noormees talle sakramenti jagas, et Vaim saab olla koos temaga. Ta ei olnud tol päeval hooldekodus üksinda. Ka diakon polnud teda üksinda tagasihoidlikult teenimas.
Noor Aaroni preesterlust hoidev diakon ei pruugi üht peret õpetama minnes tunnetada, et Issand on Tema töös koos temaga. Ma mäletan ikka veel ühe noore koduõpetuskaaslase lihtsat tunnistust, kes meie koju tuli. Vaim kinnitas tema sõnu mulle ja minu perele. Tema ise ei pruugi seda päeva mäletada, aga mina mäletan.
Issand suurendab noore mehe jõupingutusi taas, kui teda kutsutakse preestriks. Esimene ristimine, mille ta sooritab, võib olla näiteks lapse ristimine, keda ta ei tunne. Ta võib muretseda, kas ta ütleb õigeid sõnu ja viib talituse õigesti läbi.
Kuid Issand, keda ta teenib, suurendab tema kutset. Isik, keda ta ristib, on teinud valiku edeneda teel igavesse ellu. Issand täidab ka enda suurema osa. Ta tegi seda kord minu heaks, kui poiss, keda ma ristisin, mulle pisarsilmi kõrva sosistas: „Ma olen puhas. Ma olen puhas.”
Kui te ühest preesterluse teenistusest teise juurde liigute, siis näete, et Issand on selles töös koos teiega. Ma õppisin seda, kohtudes aastate eest vaiakonverentsil ühe vanemate kvoorumi juhatajaga. Sel konverentsil esitati üle 40 mehe nimed, kes pidid saama Melkisedeki preesterluse.
Vaiajuhataja kummardus minu poole ja sosistas: „Need mehed olid kõik ebaaktiivsed potentsiaalsed vanemad.” Üllatunult küsisin ma vaiajuhatajalt, millise programmi abil ta neid mehi päästis.
Ta osutas ühele noorele mehele saali tagaosas. Ta ütles: „Seal ta on. Enamik neid mehi on toodud tagasi tänu sellele vanemate kvoorumi juhatajale.” See juhataja istus saali tagareas, lihtsates riietes, jalad välja sirutatud ja kulunud saapad ristamisi tema ees.
Palusin vaiajuhatajal pärast koosolekut mind temaga tutvustada. Kui me kohtusime, ütlesin noormehele, et olen tema tehtu üle üllatunud, ja küsisin, kuidas ta seda tegi. Ta kehitas õlgu. Ilmselgelt ei arvanud ta, et väärib mingit au.
Siis ütles ta vaikselt: „Ma tean kõiki ebaaktiivseid mehi siin linnas. Enamik neist sõidab pikapiga. Mina sõidan ka pikapiga. Ja ma pesen seda samas kohas, kus nemad enda autosid pesevad. Aja jooksul saime sõpradeks.
Siis ma ootan, kuni midagi nende elus viltu läheb. Midagi läheb alati viltu. Nad räägivad sellest mulle. Ma kuulan ega tee etteheiteid. Nad ütlevad: „Minu elus on miskit valesti. Peab olema midagi paremat kui see.” Siis räägin ma neile, mis nende elus puudu on ja kust nad seda leida võivad. Mõnikord nad usuvad mind ja kui nad usuvad, toon ma nad endaga kaasa.”
Te näete, miks ta nii tagasihoidlik oli. Sellepärast, et ta teadis, et oli teinud oma väikese osa ja Issand tegi ülejäänu. Issand oli puudutanud nende meeste südant nende murede keskel. Issand oli andnud neile tunde, et nende jaoks on varuks midagi paremat, ja lootust, et nad võivad seda leida.
Noormees, kes – nagu teiegi – oli Issanda teenija, uskus lihtsalt, et kui tema teeb oma väikese osa, siis aitab Issand neid mehi teekonnal õnneni, mida vaid Tema neile anda suudab. See mees teadis samuti, et Issand kutsus teda vanemate kvoorumi juhiks, kuna ta oli valmis tegema oma osa.
Teie teenimisajal võib olla aegu, kui teid ei saada selle noore vanemate kvoorumi juhataja imetlusväärne ja nähtav edu. See on aeg, mil peate olema kindlad, et Issand kutsus teid oma volitatud teenijate kaudu, teades, et te teete oma osa Tema töös. Issanda teenijatelt saadud kutsesse uskumisel oli oluline osa minu vanavanaisa Henry Eyringi misjoniteenistuses.
Ta sai ristitud 11. märtsil 1855 Missouri osariigis St Louises. Erastus Snow pühitses ta peatselt pärast seda preestri ametisse. St. Louise vaiajuhataja John H. Hart kutsus ta teenima misjonile tšerokii rahva sekka 6. oktoobril. Ta pühitseti vanemaks 11. oktoobril. 24. oktoobril ratsutas ta hobusega tšerokii misjonile. Ta oli 20-aastane ja olnud ainult seitse kuud kiriku liige.
Kui ühelgi preesterluse hoidjal oli põhjust ennast ebakindlana või ettevalmistamata tunda, siis oli selleks Henry Eyring. Ainus põhjus, miks tal oli küllalt julgust misjonile minna, oli usk tema südames, et Jumal kutsus teda oma volitatud teenijate kaudu. See oli tema julguse allikas. See peab olema vastupidamiseks vajaliku julguse allikaks, olgu meie preesterluse kutse milline tahes.
Pärast seda, kui Vanem Eyring oli kolm rasket aastat teeninud, nimetati ta pärast tema misjonijuhataja surma misjonijuhatajaks ning toetati selles kutses 6. oktoobril 1858. a toimunud koosolekul. Ta oli sama üllatunud ja vapustatud, kui oleks üks vastkutsutud diakon. Ta kirjutas: „Kutse sellesse vastutusrikkasse ametisse tuli mulle päris ootamatult, kuid kuna see oli vendade tahe, võtsin ma selle rõõmuga vastu, tundes samas enda suurt nõrkust ja kogenematust.”1
Nüüdseks juba juhataja Eyring rändas 1859. aastal tšerokii, muskogee ja tšokto rahvaste juurde. Tema jõupingutuste kaudu tõi Issand Henry sõnade kohaselt „mitmeid Kirikusse”. Ta organiseeris kaks kogudust, kuid märkis, et „väga vähesed on hingega asja juures”.2
Aasta hiljem seisis Henry silmitsi raske tõsiasjaga, et selle rahva, keda ta teenis, poliitilised juhid ei lubanud viimse ja pühadest misjonäridel enam töötada. Mõtiskledes, mida teha, meenus talle eelmiselt misjonijuhatajalt saadud nõu, et ta peaks „pikendama oma misjonit kuni 1859. aastani”.3
Selle aasta oktoobris kirjutas Henry president Brigham Youngile, et saada juhiseid, kuid ei saanud oma küsimusele vastust. Henry kirjutas: „Kiriku juhtkonnalt vastust saamata pöördusin ma palves Jumala poole, paludes Tal ilmutada mulle oma tahe ja meel – kas peaksin jääma siia kauemaks või minema Siionisse.”
Ta jätkas: „Vastusena minu palvele anti mulle unenägu. Ma nägin unes, et olin saabunud [Salt Lake] Citysse ja läksin kohe [president Brigham] Youngi kontorisse, kust ma ta leidsin. Ma ütlesin talle: „[President] Young, ma lahkusin oma misjonilt ja tulin omal algatusel siia, kuid kui see tegu oli vale, olen ma valmis naasma ja oma misjoni lõpule viima.” [Unenäos vastas prohvet]: „Sa oled seal olnud küllalt kaua, kõik on hästi.”
Henry kirjutas oma päevikus: „Olnud ka varem näinud unenägusid, mis on sõna-sõnalt täitunud, oli mul usku, et täitub ka see, ja hakkasin kohe lahkumiseks valmistuma.”
Ta saabus Salt Lake Citysse 29. augustil 1860, olles enamuse teest jalgsi läbinud. Kaks päeva hiljem läks ta president Brigham Youngi kontorisse.
Henry kirjeldas seda kogemust järgmiste sõnadega: „Ma külastasin [president] Youngi, kes mu väga lahkelt vastu võttis. Ma ütlesin talle: „[President] Young, ma olen tulnud, ilma et mind oleks kutsustud, kui ma olen valesti käitunud, olen valmis naasma ja oma misjoni lõpuni viima.” [Brigham Young] vastas: „Kõik on korras, me oleme sind otsinud.”
Henry kirjeldas oma rõõmu, öeldes: „Sellega läks mu unenägu sõna-sõnalt täide.”4
Tema rõõm tuli kinnitusest, et Issand oli temaga töötanud ja tema üle valvanud. Ta sai teada seda, mida me kõik võime teada – et Issanda teenijad saavad inspiratsiooni Issanda tahte kohta. Ja Henry Eyring sai kinnituse sellest, mida ka mina tean, et prohvet saab preesterluse juhina Jumalalt inspiratsiooni, et Issanda teenijate üle valvata ja nende eest hoolitseda ning neid teenima kutsuda.
Milline teie kutse preesterluses ka poleks, olete ehk mõnikord tundnud, et Taevane Isa ei ole teist teadlik. Te võite palvetada, et teada Tema tahet, ja kui teil on aus soov teha, mis tahes Ta teil teha palub, siis saate ka vastuse.
Taevane Isa laseb teil tunda, et Ta tunneb teid, et Ta hindab teie teenistust ja et te olete saamas vääriliseks, et kuulda Issandalt seda tervitust, mida te nii väga kuulda soovite: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse.”5
Minu palve on, et iga preesterluse hoidja sirutaks usus abikäed, et päästa iga hing, kelle eest ta vastutab. Jumal lisab oma väe oma teenija jõupingutustele. Inimeste südameid puudutatakse, et nad teeksid valikuid, mis toovad nad evangeeliumi rajal lähemale õnnele ja viivad eemale kurbusest.
Mu palve on, et iga preesterluse hoidja tunneks oma preesterluse kutses Taevase Isa, Päästja ja Jumala prohveti armastust ja hoolt.
Ma jagan teiega oma erilist tunnistust, et me oleme ülestõusnud Issanda Jeesuse Kristuse teenistuses. Ma tunnistan, et Tema on kutsunud teid ja mind oma teenistusse, teades meie võimeid ja millist abi me vajame. Kui anname Teda teenides endast kõik, õnnistab Ta meie jõupingutusi rohkem, kui oskame ette kujutada. Ma tunnistan, et Jumala prohvet, kes on kogu maapealse preesterluse juht, saab inspiratsiooni Jumalalt.
Ma olen tänulik ustavate preesterluse hoidjate eeskuju eest kõikjal. Taevane Isa ja Päästja on tänulikud, et te teete oma osa. Nad tunnevad teid, nad vaatavad teie üle ja armastavad teid. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.