Jumala meeldiv sõna

Vanem Francisco J. Viñas

Seitsmekümnest

Jumala meeldiv sõna näitab meile meie elus vajadust järjepideva meeleparanduse järele, et võiksime hoida Püha Vaimu mõju.

Paljud meie seast, kes sel konverentsil osalevad, on tulnud, et „kuulata Jumala meeldivat sõna, jah, sõna, mis parandab haavatud hinge” (Jb 2:8). Selle sõna leiab pühakirjadest ja meie juhtide sõnumitest ning see toob meile pimeduses ja katsumustes lootust ja lohutust.

Me õpime selles elus, et maailmas ei saa me tunda täielikku rõõmu, kuid meie rõõm on täielik Jeesuses Kristuses (vt ÕL 101:36). Tema annab meile jõudu, et me ei peaks taluma mingisuguseid kannatusi, muidu kui et need poleks neelatud rõõmust Temas (vt Al 31:38).

Võime tunda suurt südamevalu, kui näeme lähedast inimest raske haiguse tõttu kannatamas.

Armsa inimese surm võib jätta meie hinge laiutama tühimiku.

Kui mõni meie laps evangeeliumi rajalt kõrvale kaldub, võime tunda süüd ja ebakindlust tema igavikulise tuleviku pärast.

Aja möödudes võib lootus igavesele abielule ja pere loomisele selles elus hääbuma hakata.

Meie hinge võib jätta valusa jälje see, kui keegi, kes meid peaks armastama, meid väärkohtleb.

Abikaasa truudusetus võib hävitada suhte, mis pidi olema meie lootuste kohaselt igavene.

Need ja paljud teised sellele prooviseisundile omased kannatused panevad meid mõnikord endalt küsima sama, mida küsis prohvet Joseph Smith: „Oo Jumal, kus sa oled?” (ÕL 121:1).

Neil elu rasketel hetkedel lohutab meie südant ja meelt Jumala meeldiv sõna, mis parandab haavatud hinge:

„Rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;

ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele” (ÕL 121:7–8).

Jumala meeldiv sõna täidab meid lootusega kuna me teame, et need, kes on katsumustes ustavad, saavad taevases kuningriigis seda suurema tasu, ning et „pärast rohket viletsust tulevad õnnistused” (vt ÕL 58:3–4).

Prohvetite kaudu kõneldud Jumala meeldiv sõna annab meile kindlust, et meie igavene pitseerimine, mida hoiab alal meie ustavus oma jumalikele lubadustele, mis anti meile tänu tõe eest vapralt seismisele, õnnistab nii meid kui ka meie järelpõlve (vt Orson F. Whitney. Conference Report, apr 1929, lk 110).

See annab meile ka kindlust, et kui oleme elanud ustavalt, ei jää me ilma ühestki õnnistusest seetõttu, et pole teinud teatud asju, mille tegemiseks pole meile kunagi võimalust antud. Kui elame ustavalt kuni surmani, siis saame „samasugused õnnistused, ülenduse ja hiilguse nagu mehed ja naised, kellel need võimalused olid” (vt Kiriku presidentide õpetused: Lorenzo Snow, 2012, lk 119).

Oluline on mõista, et mõned kannatused ja viletsus võivad meid tabada ka siis, kui me oma pattudest tõeliselt meelt ei paranda. President Marion G. Romney on õpetanud: „Enamik kannatusi ja muret, mida siin maa peal kogetakse, tuleneb pattudest, millest pole meelt parandatud ja mida pole maha jäetud ‥ Nii nagu patuga käivad kaasas kannatused ja kurbus, nii kaasneb pattudest andekssaamisega õnn ja rõõm” (Conference Report, apr 1959, lk 11).

Miks põhjustab meeleparanduse tegemata jätmine kannatusi ja valu?

Üks võimalik vastus on see, et „määratud karistus ja antud õiglane seadus ‥ [toob] inimesele süümepiina” (vt Al 42:18; vt ka salm 16). Prohvet Joseph Smith on õpetanud, et me ise oleme need, kes end hukka mõistavad, ja et selle hukkamõistu muudab tule- ja väävlijärveks meie enda pettumuse kibedus (vtTeachings of Presidents of the Church: Joseph Smith 2007, lk 224).

Kui katsume oma südametunnistust vaigistada, püüdes „end välja vabandada ‥ [kas või] kõige vähemal määral oma pattude pärast (Al 42:30) või püüdes neid varjata, siis solvame sellega Vaimu (vt ÕL 121:37) ja lükkame meeleparanduse edasi. Sedasorti kergendus on ajutine, sellega kaasneb lõpuks veel rohkem valu ja hingepiina ning see kahandab võimalusi patud andeks saada.

Jumala meeldiv sõna toob lohutust ja lootust ka sedasorti kannatuste puhul. See kinnitab meile, et patust tingitud valule leiab leevendust. See leevendus tuleb Jeesuse Kristuse lepitusohvri kaudu ja jõustub, kui rakendame Temasse usku, parandame meelt ja oleme kuulekad Tema käskudele.

Oluline on mõista, et nii nagu pattude andekssaamine, on ka meeleparandus protsess, mis ei toimu ühe hetkega. Selle iga samm nõuab järjepidevust.

Näiteks, kui võtame sakramenti, siis näitame Issandale, et peame Teda alati meeles ja peame Tema käskudest kinni. See on märk tõelisest kavatsusest.

Sellest hetkest, mil hakkame Teda meeles pidama ja Tema käskudest kinni pidama iga päev – mitte ainult hingamispäeval –, hakkab pattudest andekssaamine järk-järgult jõustuma ning siis hakkab täituma ka Tema lubadus, et Tema Vaim võib olla koos meiega.

Ilma kuulekuseta, mis peab tõelise kavatsusega kaasas käima, võib andekssaamise toime peagi kaduda ning Vaim hakkab eemalduma. Võib juhtuda, et austame Teda oma huultega, kuid oma südame viime Temast kaugele (vt 2Ne 27:25).

Peale selle, et Jumala meeldiv sõna meid trööstib, see ka hoiatab meid, et pattudest andekssaamise protsessile võib takistuse seada see, kui mässime end liigselt maailma tühisusse, kuid usu kaudu saab protsessi taaskäivitada, kui parandame siiralt meelt ja muutume alandlikuks (vt ÕL 20:5–6).

Millised on mõned neist tühisustest, mis võivad pattudest andekssaamise protsessi takistada ja mis on seotud hingamispäeva pühitsemisega?

Nendeks on näiteks sakramendikoosolekule olulise põhjuseta hilinemine; sakramendileiva ja -vee võtmine ebaväärilisena, ilma et oleksime end selleks eelnevalt hoolikalt läbi uurinud (vt 1Kr 11:28); ja sakramendikoosolekule tulemine, ilma et oleksime esmalt oma patud üles tunnistanud ja nende eest Jumalalt andestust palunud.

Teised näited: ebaviisakas sõnumite saatmine elektroonikaseadmetega, koosolekult lahkumine pärast sakramendi võtmist ja kodus sellele pühale päevale sobimatute ettevõtmistega tegelemine.

Mis võiks olla põhjus, miks meie, kes me kõike seda teame, ei suuda tihtipeale hingamispäeva pühana pidada?

Vastuse sellele leiame Jesaja raamatust. See käib küll hingamispäeva kohta, kuid kehtib ka teiste käskude puhul, mida peame pidama: „Hingamispäeval peata oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib” (Js 58:13).

Võtmefraasiks on „ega tee ‥, mis sulle meeldib” ehk teisisõnu Jumala tahte järgimine. Sageli läheb meie tahe, mida kujundavad loomupärase inimese soovid, isud ja kired, Jumala tahtega vastuollu. Prohvet Brigham Young on õpetanud, et „kui keegi alistab oma tahte, kired ja tunded täiuslikult Jumalale ja Tema nõudmistele, siis on ta pühitsetud. Ma soovin, et minu tahe oleks neeldunud Jumala tahtesse, mis juhib mind kõigele heale ja kroonib lõppkokkuvõttes surematuse ja igaveste eludega” (Deseret News, 7. sept 1854, lk 1).

Jumala meelepärane sõna kutsub meid kasutama Kristuse lepituse väge, rakendama seda oma elus ja alistuma Tema tahtele – ja mitte kuradi ega liha tahtele –, et võiksime saada tänu Tema armule päästetud (vt 2Ne 10:24–25).

Jumala meeldiv sõna, mida me täna jagame, näitab meile vajadust järjepideva meeleparanduse järele meie elus, et võiksime hoida Püha Vaimu mõju nii kaua kui võimalik.

Vaimu kaaslus muudab meid paremaks inimeseks. See „sosistab [meie] hingedesse rahu ja rõõmu ning viib [meie] südameist pahatahtlikkuse, vihkamise, kadetsemise, tülid ja kogu kurjuse ja [meie] ainsaks südamesooviks saab olema teha head, kanda edasi õigemeelsust ja ehitada Jumala kuningriiki” (vtTeachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, lk 98).

Tänu Püha Vaimu mõjule me ei solvu ega solva ka teisi. Me oleme õnnelikumad ja meie meeled on puhtamad. Meie armastus teiste vastu kasvab. Oleme altimad andestama ja külvama enda ümber õnne.

Oleme tänulikud, et saame näha teisi arenemas, ja otsime teistes head.

Ma palvetan, et võiksime kogeda rõõmu, mis tuleb, kui püüda elada õigemeelselt, ja et võiksime hoida siira ja järjepideva meeleparanduse kaudu oma elus Püha Vaimu kaaslust. Me muutume paremaks ja meie peresid õnnistatakse. Tunnistan nendest põhimõtetest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.