Et nad peavad teda alati meeles

Vanem Claudio R. M. Costa

Seitsmekümnest

Mulle meeldib uurida Tema elu, kes andis kõik minu ja meie kõigi eest, ja selle üle mõtiskleda.

Mulle meeldib Algühingu laul, kus öeldakse:

Jeesusest lugusid tahaks kuulata ma,
sellest mis, olles mu kõrval, jutustaks Ta.
Sündmustest merel, juhtumeist teel,
kõigest ma tahaks õppida veel.1

Ma usun, et väga eriline viis, kuidas kodus hingamispäeva pühitseda, on luua tava rääkida lastele ja perele lugusid Jeesusest.

See toob kindlasti meie koju erilise vaimu ja annab meie perele eeskuju Päästjalt endalt.

Mulle meeldib uurida Tema elu, kes andis kõik minu ja meie kõigi eest, ja selle üle mõtiskleda.

Mulle meeldib lugeda pühakirjadest Tema patuta elust; kui olen lugenud pühakirju, kus räägitakse, milliseid sündmusi Ta läbi elas, sulgen ma silmad ja püüan ette kujutada neid pühasid hetki, mis mind õpetavad ja vaimselt tugevdavad.

Näiteks selliseid hetki:

Kui Ta sülitas maha, tegi süljest muda ning võidis selle mudaga pimeda mehe silmi ja ütles talle: „Mine pese silmi Siiloa tiigis!” Mees kuuletus „ja pesi, ja tuli nägijana tagasi”.²
Kui Ta tervendas veritõbise naise, kes oli puudutanud Ta kuue palistust, uskudes, et üksnes Jeesuse puudutamine tervendab ta.³
Kui Ta ilmus oma jüngritele vee peal kõndides.⁴
Kui Ta kõndis oma jüngritega Emmause teel ja aitas neil pühakirjadest paremini aru saada.⁵
Kui ta ilmus inimestele Ameerikas ja kutsus neid tulema Tema juurde ning pistma oma käe Ta külje sisse ja katsuma naelte jälgi Tema kätel ja jalgadel, et nad teaksid, et Ta on „Iisraeli Jumal ja terve maa Jumal ja ‥ tapeti maailma pattude pärast”.⁶

Mulle teeb rõõmu teadmine, et on vanemaid, kes räägivad oma lastele lugusid Kristusest. Märkan seda, kui vaatan lapsi, kes osalevad Kiriku Algühingus ja teistel üritustel.

Olen tänulik oma vanematele, et nad mulle Jeesusest õpetasid. Ma näen jätkuvalt, kuidas Päästja eeskuju aitab mu kallil naisel ja mul meie endi lapsi õpetada.

Minu süda on tulvil rõõmu, kui näen, et minu lapsed räägivad minu lastelastele lugusid Kristusest. See meenutab mulle üht minu lemmikpühakirjakohta, Johannese kolmas kiri 1:4, kus on kirjas: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.” Ja miks mitte ka lapselapsi?

Olen tänulik meie juhtidele, kes õpetavad meile pidevalt Kristusest, hingamispäeva pühana pidamisest ja Päästja mälestuseks igal pühapäeval sakramendi võtmisest.

Hingamispäev ja sakrament muutuvad palju nauditavamaks, kui uurime lugusid Kristusest. Nii loome tava, mis tugevdab meie usku ja tunnistust ning ühtlasi kaitseb meie peret.

Mõni nädal tagasi, kui ma uurisin taas juhataja Russell M. Nelsoni eelmise konverentsi kõnet ja mõtisklesin hingamispäeva üle, tundsin suurt tänulikkust õnnistuse ja võimaluse eest võtta sakramenti. Minu jaoks on see väga püha ja vaimne hetk. Mulle väga meeldivad sakramendikoosolekud.

Mõtiskledes uurisin hoolega leiva ja vee õnnistust. Lugesin palveid ja mõtisklesin sügavalt nii palvete kui ka sakramenditalituse üle. Hakkasin mõttes ja südames meenutama sündmusi, mis on sellega seotud.

Mõtisklemisvaimus tuli mu silme ette too päev – hapnemata leibade püha esimene päev, mil Jeesus vastuseks oma jüngrite küsimusele, kus valmistada paasasöömaaega, vastas neile: „Minge linna ühe mehe juurde ja öelge talle: „Õpetaja ütleb: mu aeg on ligi, sinu juures ma pean paasasöömaaja oma jüngritega.””⁷

Püüdsin mõttes ette kujutada, kuidas jüngrid ostavad toitu ja katavad hoolikalt laua, et sel erilisel päeval koos Temaga süüa: laud kolmeteistkümnele inimesele, Talle ja Tema kaheteistkümnele apostlile, keda Ta armastas.

Ma nutsin, kui kujutasin ette, kuidas Kristus nendega koos süües kuulutas: „Tõesti ma ütlen teile, üks teie seast annab mind ära!”⁸

Mõtlesin sellele, kuidas kurvad apostlid küsisid Temalt: „Ega ometi mina see ole, Issand?”⁹

Ja kui Juudas Talle sama küsimuse esitas, vastas Ta rahulikult: „Sina jah!”¹⁰

Ma kujutasin ette, kuidas käed, mis olid tervendanud, trööstinud, valgustanud ja õnnistanud, murdsid leiba, kui Jeesus ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu!”¹¹

Seejärel võttis Ta veiniga täidetud karika, tänas ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks.”¹²

Vaatasin vaimusilmas ükshaaval jüngreid ja nägin nende silmis muret Õpetaja pärast, keda nad väga armastasid. Tundus, nagu ma istuksin seal koos nendega, vaadates kõike pealt. Tundsin tugevat valu oma südames, mis oli täis leina ja kurbust selle pärast, mida Ta pidi minu pärast kogema.

Mu hinges oli hiiglasuur soov olla parem inimene. Meelt parandades ja kurvastades soovisin tuliselt, et võiksin kuivatada ära vähemalt mõne Tema verepiisa või vältida nende valamist Ketsemanis.

Seejärel mõtisklesin sakramendi üle, mida võtame igal nädalal Tema meelespidamiseks. Seda tehes mõtisklesin iga sõna üle leiva ja vee õnnistamise palves. Mõtisklesin sügavalt sõnadele „ja teda alati meeles pidama” leiva õnnistamise palves ja „et nad peavad teda alati meeles” vee õnnistamise palves.¹³

Ma mõtisklesin sellele, mida tähendab Teda alati meeles pidada.

Minu jaoks tähendab see:

Pidada meeles Tema elu enne surelikkust, kui Ta lõi selle imekauni planeedi.¹⁴
Pidada meeles Tema alandlikku sündi sõimes Juudamaal Petlemmas.¹⁵
Pidada meeles seda, et olles vaid 12-aastane poiss, õpetas Ta templis õpetajaid ja kuulutas neile.¹⁶
Pidada meeles seda, kui Ta läks üksinda kõrbe, et valmistada end ette surelikuks teenimiseks.¹⁷
Pidada meeles, kui Ta oma jüngrite ees kirgastati.¹⁸
Pidada meeles seda, kui Ta viimsel õhtusöömaajal koos jüngritega sakramendile aluse pani.¹⁹
Pidada meeles, et Ta läks Ketsemani aeda ja kannatas nii rängalt meie pattude, valu, pettumuste ja haiguste eest, et Ta veritses igast poorist.²⁰
Pidada meeles seda, kui Ta pärast niivõrd suurt kannatust ja kibedat valu ikka veel Ketsemanis olles reedeti suudlusega jüngrilt, keda Ta kutsus oma sõbraks.²¹
Pidada meeles seda, kui Ta viidi kohtumõistmiseks Pilaatuse ja Heroodese ette.²²
Pidada meeles seda, kui Teda alandati, löödi, Tema peale sülitati, Teda peksti piitsaga, mis rebis lahti Ta liha.²³
Pidada meeles seda, kui kibuvitsaokstest kroon Talle julmalt pähe suruti.²⁴
Pidada meeles, et Ta pidi kandma oma risti Kolgatale ja et Ta naelutati seal ristile ning Ta kannatas kõikvõimalikku füüsilist ja vaimset valu.²⁵
Pidada meeles seda, kuidas Ta ristil olles vaatas, sisemus täis ligimesearmastust, neid, kes Ta risti lõid, ja tõstis silmad taeva poole, anudes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”²⁶
Pidada meeles seda, kui Ta, teades, et on täitnud oma missiooni päästa kogu inimkond, andis oma vaimu oma Isa kätte, kes on ka meie Isa.²⁷
Pidada meeles Tema ülestõusmist, mis tagab, et ka meie tõuseme üles, ja annab meile vastavalt me valikutele võimaluse elada Tema kõrval kogu igaviku.²⁸

Veel enam, sakramendipalvete üle mõtisklemine, nende palvete väga erilistele ja tähendusrikastele sõnadele mõtlemine meenutab mulle, kui imeline on saada sakramendi õnnistamise ajal lubadus, et kui me Teda alati meeles peame, on Tema Vaim alati meiega.²⁹

Ma usun, et Issandal on oma ajastus, millal meile ilmutusi anda. Mõistsin seda väga selgelt, kui uurisin salme Koguja 3:1, 6, kus on kirjas:

„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: ‥

aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata.”

Sakrament on Taevase Isa jaoks samuti aeg, mil õpetada meile oma armsa Poja, meie Päästja Jeesuse Kristuse lepitusest, ja meile aeg saada selle kohta õpetust. See on aeg koputada ja meile avatakse³⁰, paluda ja saada seda teadmist. See on meie jaoks aeg, mil seda teadmist Jumalalt aupaklikult paluda. Ja kui me seda teeme, pole mul mingit kahtlust, et me saame teadmist, mis meie elu piiritult õnnistab.

Ma armastan hingamispäeva, sakramenti ja seda, mida need tähendavad. Ma armastan Päästjat kogu hingest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.