2010–2019
Usk pole juhus, vaid valik
Oktoober 2015


15:1

Usk pole juhus, vaid valik

Usk Jeesusesse Kristusesse on taeva and, mille me saame, kui otsustame uskuda ja seda otsime ning sellest kinni hoiame.

Päästja tunnetas ennast ümbritsevate inimeste usu tugevust või nõrkust. Ühele ütles Ta heakskiitvalt: „Su usk on suur.”1 Teisega koos kurvastas: „[Oh] teie nõdrausulised.”2 Mõnelt küsis: „Kus on teie usk?”3 Ja tõstis esile teise, öeldes: „[Kogu] Iisraelis ma ei ole leidnud nii suurt usku!”4

Küsin endalt, millisena näeb Päästja minu usku? Ja täna õhtul küsin teilt: „Millisena näeb Päästja teie usku?”

Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ei ole midagi, mis vabalt õhus ringi hõljub. Usk ei lange meie peale juhuslikult ega püsi meiega sünnieesõiguse pärast. Usk on, nagu pühakirjad ütlevad, „kindel usaldus, ‥ veendumus selles, mida ei nähta”.5 Usust kiirgab valgust ja see valgus on märgatav.6 Usk Jeesusesse Kristusesse on taeva and, mille me saame, kui otsustame uskuda7 ja seda otsime ning sellest kinni hoiame. Teie usk kas kasvab tugevamaks või jääb nõrgemaks. Usk on väe põhimõte, mis pole tähtis ainult selles elus, vaid ka eesriidest teisel pool.8 Kristuse armus päästetakse meid kord usu kaudu Tema nimesse.9 Teie usu tulevik ei sõltu juhusest, vaid valikust.

Noore brasiillase usk

Kuu aega tagasi kohtasin ma Brasiilias Aroldo Cavalcantet. Ta sai ristitud 21-aastaselt ja oli oma peres esimene Kiriku liige. Tema usk põles eredalt ja ta hakkas kohe misjonil teenimiseks valmistuma. Kahjuks diagnoositi Aroldo emal vähk. Kolm kuud hiljem, vaid mõni päev enne oma surma, rääkis ta Aroldole oma suurimast murest. Kuna neil polnud ühtegi sugulast, kes oleks saanud aidata, pidi Aroldo võtma täie vastutuse oma kahe noorema õe ja väikevenna eest. Ta lubas pühalikult oma surevale emale, et teeb seda.

Cavalcante õed-vennad

Päeval töötas ta pangas ja õhtul käis ülikoolis. Ta jätkas oma ristimislepingutest kinnipidamist, kuid tema lootused põhimisjonil teenida olid luhtunud. Tema missiooniks oli oma pere eest hoolitsemine.

Mitu kuud hiljem uuris Aroldo sakramendikõnet ette valmistades Saamueli sõnu kuningas Saulile: „Sõnakuulmine on parem kui tapaohver.”10 Aroldo sai pealtnäha võimatu mulje, et peab kuuletuma prohveti kutsele misjonil teenida. Kohkumata enda teel seisvatest takistustest, astus ta suure usuga edasi.

Vanem Aroldo Cavalcante

Aroldo pani kõrvale iga Brasiilia kruseiro, mis võis. 23-aastaselt sai ta misjonikutse. Ta ütles oma vennale, kui palju raha iga kuu tema arvelt pere jaoks välja võtta. Aroldol polnud ikka veel küllalt raha, et maksta täielikult oma misjoni ning venna ja õdede elamiskulude eest, kuid tugeva usuga läks ta MKK-sse. Nädal hiljem sai ta esimese paljudest õnnistustest. Pank, kus vanem Cavalcante oli töötanud, kahekordistas ootamatult rahasumma, mille ta pidi töölt lahkudes saama. See ime koos paljude teistega andis talle vajaliku raha misjoni ja pere jaoks, kuni ta oli ära.

Cavalcante pere täna

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, teenib vend Cavalcante Brasiilia Recife Boa Viagemi vaia juhatajana. Tagasi vaadates ütleb ta nende päevade kohta: „Kui ma püüdsin elada õigemeelselt, tundsin Päästja armastust ja juhatust. Mu usk kasvas ning aitas mul katsumustest üle saada.”11 Aroldo usk ei olnud juhus, vaid valik.

On paljudes kristlikke mehi ja naisi, kellel on sügav usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse, ning me austame neid.

Me ei seisa enam neutraalsel pinnal

Kuid, vennad, meile on antud midagi enamat: Jumala preesterlus, Jumala vägi, mille taastasid maa peale pühad inglid. See teeb meid teistest erinevaks. Teie ei seisa enam neutraalsel pinnal. Teie usk ei kasva mitte juhuse, vaid valiku kaudu.

See, kuidas me oma elu elame, kas suurendab või vähendab meie usku. Palve, kuulekus, ausus, puhtus mõtetes ja tegudes ning omakasupüüdmatus suurendavad usku. Ilma nendeta meie usk kahaneb. Miks ütles Päästja Peetrusele: „Mina olen sinu eest palunud, et su usk ära ei lõpeks”?12 Kuna meil on vastane, kes tunneb rõõmu meie usu hävitamisest! Kaitske oma usku väsimatult.

Siirad küsimused

Siiraste küsimuste esitamisel on tähtis osa usu kasvatamisel ja me kasutame nii oma mõistust kui ka tundeid. Issand ütles: „Ma räägin sulle sinu meeles ja sinu südames.”13 Mitte kõik vastused ei tule kohe, kuid enamik küsimusi leiab lahenduse siira uurimise ja Jumala vastuste otsimise kaudu. Kui me kasutame oma meelt, kuid mitte südant, ei saa me vaimseid vastuseid. „Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim[u kaudu].”14 Ja et meid aidata, lubas Jeesus anda meile „teise Trööstija, ‥ tõe Vaimu”.15

Usk ei nõua kunagi vastust igale küsimusele, vaid otsib kinnitust ja julgust edasi minna mõnikord tõdedes, et „ma ei tea kõike, kuid ma tean küllalt, et jüngrirajal jätkata”.16

Kui me sukeldume pidevalt kahtlustesse, mida kütavad uskmatute ja truudusetute vastused, siis nõrgeneb meie usk Jeesusesse Kristusesse ja taastamisse.17 „Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus.”18

Näiteks ei ole küsimused prohvet Joseph Smithi kohta uued. Neid on esitatud juba ajast, kui see töö alguse sai. Kõikidele usklikele, kes vaatavad peaaegu 200 aasta tagustele prohvet Josephiga seotud sündmustele või tema ütlustele läbi 21. sajandi värviliste prillide, tahan ma anda sõbralikku nõu: ärge olge praegu vend Josephi suhtes nii kriitiline! Tulevikus on teil 100 korda rohkem informatsiooni kui kõigis tänapäeva otsingumootorites kokku, ning see tuleb meie kõike teadvalt Taevaselt Isalt.19. Vaadake Josephi elu tervikuna – ta sündis vaesuses, sai vähe kooliharidust, kuid tõlkis Mormoni Raamatu vähem kui 90 päevaga.20 Kümned tuhanded ausad, pühendunud mehed ja naised liitusid taastamistööga. 38-aastaselt pitseeris Joseph tunnistuse oma verega. Ma tunnistan, et Joseph Smith oli Jumala prohvet. Jõudke selles selgusele ja minge edasi.

Annid, mis suurendavad meie usku

Nii Piibel kui ka Mormoni Raamat kinnitavad meile kaunilt, et Jeesus Kristus oli Jumala Poeg. Ma hoian oma käes Mormoni Raamatu esimest prantsuskeelset väljaannet, mille avaldas John Taylor, kui ta alustas oma tööd Prantsusmaal 1852. aastal. Mormoni Raamat on nüüdseks kas terviklikult või osaliselt tõlgitud 110 maailma keelde. See annab vaimse ja ka materiaalse tunnistuse taastamise tõelisusest. Millal teie viimati Mormoni Raamatu kaanest kaaneni läbi lugesite? Lugege seda veelkord. See tugevdab teie usku.21

Üks teine kingitus Jumalalt, mis meie usku suurendab, on Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatus. Täna toetasime kolme uut Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liiget ja ma tervitan vanem Rasbandit, vanem Stevensoni ja vanem Renlundi Kaheteistkümne Kvoorumi ringi. Paulus ütles:

„Ja tema [kutsus] mõned apostleiks ja mõned prohveteiks,

‥ et pühi inimesi täielikult valmistada,

‥ seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ‥

ega jääks enam väetimaiks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks.”22

Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne juhatus aitab meie usku kaitsta.

Usuleegid

Kuigi teie algne usutuli võib olla väike, kasvab õigemeelsete valikute kaudu teie usaldus Jumalasse ja teie usk suureneb. Surelikkuse raskused puhuvad teie vastu ja kurjuse jõud pimeduses luuravad, et teie usku summutada. Kuid kui te jätkate heade valikute tegemist, panete oma usalduse Jumalasse ja järgite Tema Poega, saadab Issand suuremat valgust ja teadmist ning teie usk muutub püsivaks ja kõigutamatuks. President Thomas S. Monson ütles: „Ärge kartke! ‥ Tulevik on sama helge nagu teie uskki.”23

Porter, Zane ja Max Openshaw

Selle Kiriku noorte meeste usk on imetlusväärne!

Openshaw pere

Selle aasta 12. juunil sain ma e-kirja, milles mulle teatati, et ühe Utah’ koguduse piiskop, tema naine ja kaks nende lastest olid lennuõnnetuses hukkunud. Piiskop Mark Openshaw oli juhtinud lennukit, kui see väikesest lennujaamast õhku tõusis ja siis ühtäkki taevast alla kukkus. Piiskop Openshaw, tema naine Anna ja nende lapsed Tanner ja Ellie hukkusid õnnetuses. Imekombel pääses nende viieaastane poeg Max, kes oli koos istmega lennukist välja paiskunud, vaid mõne luumurruga.

Sain teada, et nende vanim poeg, vanem Porter Openshaw, teenis Marshalli saarte Majuro misjonil ja nende 17-aastane poeg Zane oli vahetusõpilasprogrammi raames Saksamaal.

Ma helistasin vanem Openshaw’le Jõulusaarele. Kuigi ta oli oma isa, ema, venna ja õe surmast muserdatud, hakkas vanem Openshaw kohe muret tundma oma kahe noorema venna pärast.

Lõpuks otsustasid vanem Openshaw ja tema vend Zane, et teised võivad kodus abiks olla ning Porter peaks oma misjonile jääma. Nad teadsid, et vanemad oleksid seda soovinud.

Vanem Porter Openshaw ristimisel

Kui ma vanem Openshaw’ga rääkisin, tundsin tema kurbust, kuid samuti tema kustumatut usutuld. „Mul on usku,” ütles ta mulle, „ja ma tean ilma igasuguse kahtluseta, et näen oma perekonda taas. ‥ Me leiame oma katsumustes alati jõudu ‥ meie Issandas Jeesuses Kristuses. ‥ Kõikvõimas Jumal on mind ja mu vendi nii selgesti aidanud kogu selle raske katsumuse jooksul.”24

Zane Openshaw matustel kõnelemas

Zane’i kohtasin ma esimest korda matustel. Kui ma vaatasin kogudusehoones meie ees seisvat nelja kirstu, imetlesin ma selle 17-aastase tugevat usku, kui ta kogudusele kõneles. „Täna,” ütles ta, „oleme kogunenud alandliku südame ja vaevatud hingega, et mälestada minu ema, isa, Tanneri ja Ellie elu. ‥ Me oleme koos rääkinud, koos nutnud, koos meenutanud ja koos tundnud Jumala kätt.

‥ Päev pärast seda, kui ma õnnetusest teada sain, leidsin ma oma kotist kirja emalt. Ta kirjutas järgmist: „Zane, pea meeles, kes sa oled ja kust sa tuled. Me palvetame sinu eest ja igatseme sind.”” Zane jätkas: „Minu ema poleks suutnud öelda sobivamaid viimaseid sõnu. Ma tean, et tema koos Tanneri, Ellie ja mu isaga ‥ palvetavad [minu vendade ja] minu eest. Ma tean, et ‥ nad palvetavad, et ma peaksin meeles, kes ma olen, ‥ kuna nagu teiegi, olen ma Jumala laps ning Tema saatis mind siia. Ma tunnistan ‥, et kui üksinda me ennast ka ei tunneks, Jumal ei jäta meid iialgi.”25

Mu kallid sõbrad, teie usk ei saanud alguse sünnihetkest ega lõppe surmaga. Usk on valik. Tugevdage oma usku ja elage Päästja heakskiitvate sõnade „su usk on suur” väärilisena. Kui te seda teete, siis luban ma teile, et Jeesuse Kristuse armu kaudu võimaldab teie usk teil ühel päeval seista nendega, keda te armastate, puhtana Jumala juures. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Mt 15:28.

  2. Mt 6:30.

  3. Lk 8:25.

  4. Mt 8:10.

  5. Hb 11:1.

  6. Vt Al 32:35.

  7. Vt L. Whitney Clayton. Otsustage uskuda.– 2015. a kevadine üldkonverents.

  8. VtLectures on Faith, 1:13.

  9. Vt Ef 2:8.

  10. 1Sm 15:22.

  11. Isiklik vestlus Aroldo Cavalcantega, 29. aug 2015 Salvadoris Brasiilias ja e-kiri kuupäevaga 31. aug 2015. Aroldo Cavalcante lubadus emale hoolitseda oma õdede ja venna eest kaasas endas palju enamat. Aastatel pärast ema surma viitas ta oma õdedele ja vennale kui oma lastele. Misjonil teenides arutas ta oma kirjades ning jõulude ja emadepäeva ajal peetavates telefonikõnedes pereliikmete isiklikke katsumusi. Pärast misjonit võttis Aroldo endale finantsvastutuse nende hariduse ja venna misjoni eest. Aroldo ootas abiellumisega, kuni tema õed ja vend olid abiellunud, ning abiellus 32-aastaselt. Nende pere on siiani väga lähedane.

  12. Lk 22:32.

  13. ÕL 8:2.

  14. 1Kr 2:11.

  15. Jh 14:16–17.

  16. Vt Adam Kotter. When Doubts and Questions Arise.Liahona, märts 2015, lk 39–41.

  17. Vanem Neal A. Maxwell ütles kord: „Mõned uurivad Kirikut ainult Kirikust lahkujate silme läbi – see on sama, mis vestelda Juudasega selleks, et mõista Jeesust. Lahkujad räägivad alati rohkem iseendast kui sellest, mille nad on maha jätnud.” (All Hell Is Moved [Brigham Young University devotional, 8. nov 1977], lk 3, speeches.byu.edu).

  18. 1Kr 2:14.

  19. „Ma ei ole iial väitnud, et ma olen täiuslik; kuid ei ole ühtki eksimist ilmutustes, mida ma olen õpetanud” (Teachings of Presidents of the Church:Joseph Smith, 2007, lk 522).

  20. Vt John W. Welch ja Tim Rathbone. The Translation of the Book of Mormon: Basic Historical Information (Foundation for Ancient Research and Mormon Studies, 1986).

  21. Vaimne tunnistus Mormoni Raamatust on keskne iga viimse aja püha püürdumises. See on tunnistus, mida tuleb üha uuesti ja uuesti uuendada. Kui seda ei tehta, siis kaovad need vaimsed tunded ja inimene ei mäleta enam seda väge, mida ta kord tundis. A spiritual witness of the Book of Mormon is central to the conversion of Latter-day Saints. It is a witness that needs to be renewed over and over again. If not, the spiritual feelings fade and one no longer remembers the power he or she once felt. „Ja rahvas hakkas unustama neid tunnustähti ja imetegusid, mida nad olid kuulnud, ja hakkas üha vähem imeks panema ‥ imetegu taevast, nii et nende süda hakkas muutuma kõvaks ja meel pimestuma ning nad lakkasid uskumast seda, mida nad olid kuulnud ja näinud ‥ ja [hakkasid] uskuma, et Kristuse õpetus on rumal ja tühine” (3Ne 2:1–2).

  22. Ef 4:11–14.

  23. Thomas S. Monson. Olge rõõmsad. – 2009. a kevadine üldkonverents.

  24. Isiklik e-kiri vanem Porter Openshaw’lt, 23. aug 2015.

  25. Zane Openshaw’ kõne tema pereliikmete matustel, 22. juuni 2015.