Kunagi pole liiga vara ega liiga hilja
Vanem Bradley D. Foster
Seitsmekümnest
Ma tean üht: kunagi pole liiga vara ega liiga hilja oma lapsi juhatada ja aidata, sest perekonnad on igavesed.
Vennad ja õed! Me osaleme maapealses lahingus. Varem võistles maailm meie laste aja- ja energiakasutuse pärast. Täna käib võitlus nende identiteedi ja meele pärast. Mitmed valjud ja pealetükkivad hääled püüavad defineerida, kes meie lapsed peaksid olema ja mida uskuma. Me ei saa lasta ühiskonnal oma perekonda maailma näo järgi kujundada. Selles võitluses tuleb meil võitjaks tulla. Sellest sõltub kõik.
Kiriku lapsed laulavad laulu, mis õpetab neile, kes nad tõeliselt on: „Olen Jumala laps, mind siia saatis Ta. Mul maise kodu andis Ta ja kallid vanemad.” Seejärel paluvad nad: „Juhatage, aidake mul leida õige tee. ‥ Mul abi tarvis teel, et Tema sõnu mõistaksin, kui pole hilja veel.”1
President Russell M. Nelson õpetas meile eelmisel üldkonverentsil, et nüüdsest alates tuleb meil tegeleda sihiliku lapsevanemaks olemisega.2 Käes on ärevad ajad. Ent hea uudis on see, et Jumal teadis, et see nii läheb, ning Ta on pühakirjade kaudu andnud nõu, kuidas oma lapsi ja lapselapsi aidata.
Mormoni Raamatus ilmus nefilastele Päästja. Ta kutsus enda juurde kokku nende väikesed lapsed. Ta õnnistas neid, palvetas nende eest ja nuttis nende pärast.3 Seejärel ütles ta laste vanematele: „Vaadake oma väikesi!”4
Sõnaga vaadake tuletatakse meelde, et meil tuleb pöörata neile oma pilk ja tähelepanu. Mida Jeesus soovis, et lapsevanemad oma laste puhul vaataks? Soovis Ta ehk, et nad mõistaksid oma laste jumalikku potentsiaali?
Kui vaatame oma lapsi ja lapselapsi tänapäeval, siis mida Päästja soovib, et me neis näeksime? Kas märkame, et meie lapsed on suurim Kirikuga tutvujate grupp? Mida peaksime tegema, et aidata neil kestvalt usule pöörduda?
Päästja õpetab meile Matteuse evangeeliumis, mida kestev usulepöördumine endast kujutab. Galilea mere äärde oli Tema õpetusi kuulama kogunenud suur hulk inimesi.
Tol korral jutustas Jeesus loo seemnete istutamisest ehk tähendamissõna külvajast.5 Seda oma jüngritele ja tegelikult ka meile lahti seletades ütles Ta: „Kui keegi kuningriigi sõna kuuleb ega saa aru, siis tuleb tige ja kisub ära selle, mis oli külvatud ta südamesse.”6 Siit vanematele selge sõnum: kuulmine ja mõistmine on kaks eri asja. Kui meie lapsed pelgalt kuulevad evangeeliumi, aga ei mõista seda, siis antakse Saatanale vaba voli tulla ja need tõed nende südamest ära võtta.
Ent kui aitame neil kasvatada alla sügava pöördumise juured, siis annab Jeesuse Kristuse evangeelium neile ka siis, kui päevakuumus põletab ja elu läheb raskeks, sisemist jõudu, mida väljastpoolt mõjutada ei saa. Kuidas tagada, et need vägevad tõed neil ühest kõrvast sisse ja teisest välja ei läheks? Sõnade kuulmisest üksi ei pruugi piisata.
Me kõik teame, et sõnad arenevad. Mõnikord ütleme meie oma sõnu ja nemad kuulevad enda sõnu. Te võite öelda oma väikestele lastele: „Sa oled nagu katkine grammofon.” Nemad küsivad selle peale tõenäoliselt: „Isa, mis asi on grammofon?”
Taevane Isa tahab, et meid saadaks edu, sest tegelikult on nad ju esmajoones Tema lapsed. Meile kui vanematele Siionis on antud Püha Vaimu and. Kui palvetate, et saada juhatust, „näitab [Püha Vaim] teile kõik, mida te peate tegema”7 oma lapsi õpetades. Kui arendate õppimisprotsessi, kannab Püha Vaimu vägi selle laste südameni.8
Pole paremat näidet sellest, kuidas aidata kellelgi teisel midagi mõistma õppida, kui lugu Helen Kellerist. Ta oli pime ja kurt ning elas maailmas, mis oli vaikne ja pime. Talle tuli appi üks õpetaja nimega Anne Sullivan. Kuidas õpetada last, kes sind isegi ei näe ega kuule?
Annel läks kaua aega, enne kui ta suutis Heleniga kontakti luua. Ühel pärastlõunal viis ta tüdruku veepumba juurde. Ta asetas Heleni ühe käe veetoru alla ja hakkas vett pumpama. Seejärel kirjutas Anne Heleni teise käe peale sõna V-E-S-I. Midagi ei juhtunud. Niisiis proovis ta uuesti. V-E-S-I. Helen pigistas ta kätt, kuna oli hakanud mõistma. Õhtuks oli ta õppinud 30 sõna. Mõne kuuga õppis ta ära 600 sõna ning võis hakata lugema pimedate kirja. Helen Keller jätkas õpinguid ja sai ülikoolihariduse ning aitas teiste pimedate ja kurtide maailma paremaks muuta.9 See oli ime ja tema õpetaja oli selle ime kordasaatja, just nagu teie kord lapsevanemana olete.
Sain näha ühe teise suurepärase õpetaja töö tulemusi, kui teenisin BYU-Idaho vallaliste täiskasvanute vaia juhatajana. See kogemus muutis mu elu. Ühel teisipäeva õhtul vestlesin ühe Mexico Cityst pärit Pablo-nimelise noormehega, kes soovis teenida misjonil. Ma esitasin talle küsimusi tema tunnistuse ja teenimissoovi kohta. Tema vastused mu küsimustele olid täiuslikud. Seejärel küsisin tema väärilisuse kohta. Vastused olid taas laitmatud. Õigupoolest olid need nii head, et ma koguni kahtlesin, kas ta mõistab, mida ma temalt küsin. Nii sõnastasin ma küsimused ümber, veendumaks, et ta mõistab täpselt, mida ma silmas pean, ja on täiesti aus.
See noormees avaldas mulle nii sügavat muljet, et ma temalt uurisin: „Pablo, kes on sul aidanud elus nii kaugele jõuda, et võid sel moel püstipäi Issanda ees seista?”
Ta vastas: „Mu isa.”
Palusin, et ta jutustaks mulle oma loo.
Pablo jätkas: „Kui olin üheksa-aastane, vestles isa minuga ja ütles: „Pablo, mina olin ka kunagi üheksane. Sul võib elus nii mõndagi ette tulla. Sa võid märgata, et koolis mõned spikerdavad. Võid sattuda inimeste keskele, kes vannuvad. Tõenäoliselt tuleb ette päevi, mil sa ei taha minna kirikusse. Kui need asjad juhtuvad või miski muu sulle muret teeb, siis ma tahan, et sa tuleksid ja räägiksid minuga ja ma aitan sul nende olukordadega hakkama saada. Ja siis ütlen ma sulle, mis sind järgmisena ees ootab.””
„Aga Pablo, mida ütles su isa, kui sa said 10-aastaseks?”
„Siis hoiatas ta mind pornograafia ja halbade naljade eest.”
„Ja kui sa said 11?” küsisin ma.
„Siis hoiatas ta mind asjade eest, mis võivad tekitada sõltuvust, ja tuletas mulle meelde, et kasutaksin hästi oma valikuvabadust.”
See isa jagas aasta aasta järel „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal”10 ja aitas oma pojal mitte üksnes kuulda, vaid ka mõista. Pablo isa teadis, et lapsed õpivad siis, kui nemad on selleks valmis, mitte ainult siis, kui meie oleme valmis neid õpetama. Olin Pablo üle nii uhke, kui ta tol õhtul oma misjonipabereid esitas, kuid veel enam olin ma uhke Pablo isa üle.
Kui ma tol õhtul koju sõitsin, küsisin endalt: „Milline isa Pablost kord saab?” Vastus sellele oli kristallselge: täpselt samasugune nagu tema isa. Jeesus on öelnud: „Poeg ei või iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat.”11 See on viis, kuidas Taevane Isa oma lapsi põlvest põlve õnnistab.
Mõtiskledes kogemuse üle, mis mul Pabloga seoses oli olnud, tundsin kurbust, kuna mu enda neli tütart olid juba suureks kasvanud ja üheksa lapselast, kes meil selleks hetkeks oli, ei elanud meie läheduses. Siis aga mõtlesin: „Kuidas saaksin ma aidata neid nii, nagu Pablo isa aitas Pablot? Kas selleks on juba liiga hilja?” Kui ma südames palvetasin, sosistas Vaim mulle ühe väga olulise tõetera: „Selle tähtsa protsessi jaoks pole kunagi liiga vara ega liiga hilja.” Teadsin kohe, mida see tähendab. Suutsin vaevu oodata, et jõuaksin koju. Palusin oma naisel Sharolil kohe kõigile meie neljale lapsele helistada ja öelda, et me peame neid külastama ja et meil on vaja neile midagi olulist rääkida. Minu kiireloomuline palve ehmatas neid pisut.
Alustasime oma vanimast tütrest ja tema abikaasast ning ütlesime: „Meie emaga tahame, et te teaks, et ka meie olime kunagi teievanused. Ka meie olime 31-aastased ja meil oli väike pere. Me mõistame, mis teid võib ees oodata. Selleks võib olla finantsprobleem või tervisemure. Selleks võib olla usukriis. Elu võib teid lihtsalt enda alla matta. Kui see kõik juhtub, siis me tahame, et te tuleks ja meiega räägiks. Me aitame teil sellest üle saada. Me ei taha end kogu aeg teie asjadesse segada, aga me tahame, et te teaks, et me oleme teie jaoks alati olemas. Praegu, mil oleme koos, tahan teile rääkida ühest vestlusest, mille ma just äsja ühe Pablo-nimelise noormehega läbi viisin.
Pärast loo jutustamist teatasin: „Me ei taha, et te jätaks oma lastele ja meie lastelastele õpetamata, kuidas neid olulisi tõdesid mõista.”
Vennad ja õed! Nüüd ma mõistan palju paremini, et Issand ootab minult kui isalt ja vanaisalt, et aitaksin oma perekonnal mitte ainult kuulda, vaid ka mõista.
Vanemaks jäädes leian end tihti mõtisklemas sõnade üle:
„Oo aeg, lase tagasi end keerata,
et vaid ühe õhtu veel saaks mu väiksed lapsed olla minuga!”12
Ma tean, et ma ei saa aega tagasi keerata, aga ma tean üht: kunagi pole liiga vara ega liiga hilja oma lapsi juhatada ja aidata, sest perekonnad on igavesed.
Mul on tunnistus, et meie Taevane Isa armastas meid nii väga, et Ta saatis oma Ainusündinud Poja elama surelikuna, et Jeesus võiks öelda: „Ma olen olnud seal, kus oled sina, ma tean, mis tuleb järgmisena, ja ma aitan sul sellega hakkama saada.” Ma tean, et Ta seda teeb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.