Peame meeles, kelle peale me oleme lootnud

Vanem Allen D. Haynie

Seitsmekümnest

Meie lootus elada taas koos Isaga sõltub Jeesuse Kristuse lepitusest.

Kui olin üheksa-aastane, tuli mu valgepäine 150 sentimeetri pikkune emapoolne vanaema, et veeta paar nädalat meie pool. Ühel pärastlõunal, kui ta meie juures oli, otsustasime kahe vanema vennaga hakata teisel pool tänavat väljal auku kaevama. Ma ei teagi, miks me seda tegime. Poisid lihtsalt kaevavad mõnikord auke. Saime natuke mustaks, aga see poleks meile veel pahandusi kaela toonud. Teised ümberkaudsed poisid nägid, kui tore on auku kaevata, ja tulid meile appi. Siis saime me kõik veel mustemaks. Kuna maapind oli kõva, vedasin sinna aiavooliku, et maad veega pehmemaks muuta. Kaevates saime küll mudaseks, aga auk läks tõepoolest sügavamaks.

Keegi meie kambast otsustas, et peaksime tegema august basseini, niisiis täitsime selle veega. Mina kui noorim tahtsin samuti kasulik olla ja lasin end veenda auku sisse hüppama ja basseini järele proovima. Nüüd olin ma üleni porine. Mul ei olnud alguses üldse plaanis end ära määrida, aga lõpuks see ikkagi juhtus.

Mul hakkas külm ja ma seadsin sammud üle tänava kodu poole. Uksel kohtusin vanaemaga, kes keeldus mind sisse laskmast. Ta ütles, et kui mu sisse laseks, jätaksin endast äsja koristatud koju porised jäljed. Niisiis tegin seda, mida iga üheksa-aastane sellises olukorras teeks, ning jooksin tagaukse poole, kuid tema jõudis minust ette. Sain vihaseks, trampisin jalgu ja nõudsin, et mind sisse lastaks, kuid uks jäi suletuks.

Olin märg ja porine, mul oli külm ning oma lapselikkuses kujutlesin, et sinna omaenda tagaaeda ma suren. Lõpuks küsisin vanaemalt, mida pean tegema, et tuppa saada. Enne kui ma arugi sain, hakkas vanaema mind sealsamas aiavoolikuga puhtaks pesema. Pärast igavikuna näivat küürimist kuulutas vanaema mind puhtaks ja lasi mu tuppa. Toas oli soe ja ma sain endale selga kuivad, puhtad riided.

Selle tõsielulise tähendamissõna valguses mõtisklege palun järgmiste Jeesuse Kristuse sõnade üle: „Ja miski, mis pole puhas, ei saa pääseda tema kuningriiki; seepärast ei pääse miski tema rahusse peale nende, kes on pesnud oma rõivad minu veres tänu oma usule ja meeleparandusele kõikidest oma pattudest ning oma ustavusele kuni lõpuni.”¹

Seista õues ja lasta vanaemal end puhtaks küürida oli ebameeldiv ja ebamugav. Oleks igavikuliselt traagiline, kui me ei saaks võimalust naasta oma Taevase Isa juurde, kuna otsustasime jääda patu mudaauku ja lasta sel end määrida. Me ei tohi lasta end eksitada selle osas, mida tuleb teha, et tagasi Taevase Isa juurde minna ja sinna jääda. Peame selleks olema puhtad.

Enne maa peale tulemist võtsime Jumala vaimulastena osa suurest nõukogust.² Igaüks meist oli seal tähelepanelik ja keegi ei jäänud magama. Selles nõukogus esitles Taevane Isa meile oma plaani. Kuna plaani kohaselt jäi meile alles valikuvabadus ja me pidime õppima, tuginedes enda ja mitte üksnes Tema kogemustele, siis teadis Ta, et me teeme pattu. Samuti teadis Ta, et patu tõttu muutume ebapuhtaks ega saa Tema juurde naasta, sest seal, kus elab Tema, on veel palju puhtam kui majas, mida on koristanud minu vanaema.

Kuna meie Taevane Isa armastab meid ja Tema eesmärk on „tuua inimesele surematus ja igavene elu”³, kuulus Tema plaani juurde ka Päästja – keegi, kes aitab meil saada puhtaks hoolimata sellest, kui mustaks oleme saanud. Kui Taevane Isa teatas, et vajatakse Päästjat, siis usun, et me kõik pöörasime pilgu Jeesusele Kristusele, Esmasündinule Vaimus, sellele Ainsale, kes oli jõudnud saada selliseks, nagu on Isa.⁴ Usun, et me kõik teadsime, et see peab olema Tema, et keegi teine seda teha ei suudaks, aga Tema suudab ja saab hakkama.

Jeesus Kristus kannatas Ketsemani aias ja Kolgata ristil nii kehas kui ka vaimus, värises valust, veritses igast poorist, palus Isa, et too Temalt karika ära võtaks⁵, ent jõi selle siiski lõpuni.⁶ Miks Ta seda tegi? Tema enda sõnul soovis Ta austada oma Isa ja viia lõpule „ettevalmistused inimlaste heaks”.⁷ Ta tahtis pidada kinni oma lepingust ja anda meile võimalus naasta koju. Mida Ta meilt vastu palub? Ta palub vaid, et tunnistaksime üles oma patud ja parandaksime meelt, et me ei peaks kannatama nii, nagu kannatas Tema.⁸ Ta kutsub meid üles saama puhtaks, et meid ei peaks jäetama Taevase Isa kodu ukse taha.

Kõige parem eluviis oleks pattu vältida, kuid mis puutub Jeesuse Kristuse lepitusse, ei ole vahet, milliseid patte me korda oleme saatnud või kui sügavale mudaauku vajunud. See ei loe, et me neid patte, mis prohvet Nefi sõnul meid „nii kergesti tõkestavad”, häbeneme ja nende pärast piinlikkust tunneme.⁹ See ei loe, et kunagi vahetasime oma esmasünniõiguse läätseleeme vastu.¹⁰

Loeb vaid see, et Jeesus Kristus, Jumala Poeg, kannatas „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi ‥, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast”.¹¹ Loeb see, et Ta oli nõus alanduma¹², tulema siia maailma ja laskuma „allapoole kõiki asju”¹³ ja kannatama „suuremat ebaõiglust, kui ükski teine inimene” eales suudaks.¹⁴ Loeb see, et Kristus palub Isa meie eest, „öeldes: Isa, vaata selle kannatusi ja surma, kes ei teinud pattu, kellest sul oli hea meel; ‥ Mispärast, Isa, säästa neid minu vendi, kes usuvad minu nimesse, et nad võiksid tulla minu juurde ja saada igavikulise elu.”¹⁵ See on see, mis tõeliselt loeb ja mis peaks andma meile kõigile uut lootust ja otsustavust veel üks kord proovida, kuna Tema ei ole meid unustanud.¹⁶

Ma tunnistan, et kui me Päästjat alandlikult otsime ja soovime meelt parandada, ei pööra Ta meile kunagi selga. Ta ei pea meid lootusetuks ega ütle: „Oh ei, jälle sina!” Ta ei hülga meid, kuna ei mõista, kui raske on vältida pattu. Ta mõistab seda kõike täiuslikult. Ta mõistab ka patuga paratamatult kaasnevat kurbust, häbi ja frustratsiooni.

Meeleparandus on tõeline ja see toimib. See pole mingi väljamõeldis ega meeltesegaduse tulem.¹⁷ Sel on vägi kergendada koormaid ja asendada need lootusega. See võib tuua endaga südame vägeva muutuse, mistõttu pole meil „enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head”.¹⁸ Meeleparandus ei saagi olla kerge. Igavese tähtsusega asjad pole peaaegu kunagi kerged. Kuid tulemus on seda väärt. Juhataja Boyd K. Packer tunnistas oma viimases kõnes Kiriku Seitsmekümnele: „Mõte on järgmine: lepitus ei jäta endast maha jälgi. Mis korras, see korras. ‥ Lepitus ei jäta endast maha jälgi. See tervendab, ja mis on saanud terveks, see ka jääb terveks.”¹⁹

Ja nii sõltub meie lootus elada taas Isaga Jeesuse Kristuse lepitusest, selle ühe patuta Olendi valmisolekust võtta enda peale – hoolimata sellest, et õiglusel ei olnud Tema vastu mingit nõuet – kogu inimkonna üleastumiste raskus, sealhulgas nende Jumala poegade ja tütarde patud, kes otsustasid nende pattude tõttu ise tarbetult kannatada.

Meie Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena omistame Päästja lepitusele suuremat väge kui enamik teisi inimesi, kuna teame, et kui sõlmime lepinguid, parandame järjepidevalt meelt ja peame vastu lõpuni, teeb Ta meist endaga koos kaaspärijad²⁰ ning me saame koos Temaga kõik, mis on Isal.²¹ See on ülimalt oluline õpetus ja tõde. Jeesuse Kristuse lepitus muudab Päästja võimatuna näiva üleskutse – „teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik” –²² täiesti saavutatavaks.

Pühakirjades õpetatakse, et igaühe üle tuleb „kohut mõista Jumala püha kohtumõistmise järgi”.²³ Sel päeval ei saa me end kellegi selja taha peita ega teisi süüdistada, et me puhtad pole. Õnneks õpetatakse pühakirjades ka seda, et Jeesusest Kristusest, kes on kannatanud meie pattude eest, kes on meie Eestkostja Isa ees, kes kutsub meid enda sõpradeks ja kes armastab meid lõpuni välja, saab lõppkokkuvõttes meie kohtumõistja. Üheks lepituse õnnistuseks, mida tihtipeale ei mõisteta, on see, et „Isa ‥ [on] kõik kohtu ‥ andnud Poja kätte”.²⁴

Vennad ja õed! Kui tunnete end muserdatuna või kahtlete, kas te üldse kunagi sellest vaimsest august, mille olete kaevanud, ka välja pääsete, siis palun pidage meeles Teda, kes seisab meie ja õigluse vahel, kes on „täis kaastunnet inimlaste vastu” ja kes on võtnud enda peale meie süü ja üleastumised ning „rahuldanud õigluse nõuded”.²⁵ Teisisõnu, tehke nagu Nefi, kui ta hetkeks endas kahtlema lõi, ja pidage meeles, „kelle peale [te] ole[te] lootnud”,²⁶ kelleks on Jeesus Kristus, ja parandage siis meelt ning tundke taas täiuslikku lootuse sära.²⁷ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.