Jõu leidmine Jeesuse Kristuse lepitusest

Vanem Dallin H. Oaks

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Tänu lepitusele on Päästjal vägi meid aidata ja leevendada kõiksugu surelikkuse valusid ja viletsust.

Surelikkuses võime olla kindlad, et meid ootavad ees surm ja patukoorem. Jeesuse Kristuse lepitus seljatab need kaks sureliku elu tõsiasja. Kuid peale surma ja patu tuleb meil surelikkuses jõudu katsuda veel paljude teistegi proovilepanekutega. Sellesama lepituse kaudu võib Päästja anda meile jõudu saada jagu ka nendest sureliku elu väljakutsetest. See ongi mu tänase kõne teema.

I

Enamik lepitusest kõnelevaid pühakirjakohti keskendub sellele, et Päästja murdis surmaahelad ja kannatas meie pattude pärast. Neid põhitõdesid õpetas Mormoni Raamatus oma jutluses ka Alma. Kuid temalt pärineb ka meie kõige selgem pühakirjaline kinnitus, et Päästja koges ka oma rahva valusid, haigusi ja nõrkusi.

Alma kirjeldab seda osa Päästja lepitusest järgmiselt: „Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused” (Al 7:11; vt ka 2Ne 9:21).

Mõelge sellele! Päästja kannatas lepitust täide viies „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi”. Juhataja Boyd K. Packer on selgitanud: „Temal polnud mingit võlga tasuda. Tema polnud midagi valesti teinud. Sellele vaatamata koges Ta kõike – kogu süütunnet, leina ja kurbust, valu ja alandust, kogu vaimset, emotsionaalset ja füüsilist piina, mida inimkond tunda võib.”¹

Misjaoks Ta kõiki neid surelikke katsumusi kannatas? Alma on selgitanud: „Ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:12).

Näiteks kuulutas apostel Paulus, et tänu sellele, et Päästja „on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse” (Hb 2:18). Samamoodi on ka president James E. Faust õpetanud: „Kuna Päästja on kannatanud kõike, mida meie eales tunda või kogeda võime, saab Ta aidata nõrkadel saada tugevamaks.”²

Päästja koges ja kannatas kõikide surelike katsumuste täiust „vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele”. Seega tunneb Ta meie raskusi, meie südamevalu, meie kiusatusi ja kannatamisi, sest Ta on oma lepituse ülimalt tähtsa osana need kõik vabatahtlikult läbi elanud. Ja tänu sellele annab Tema lepitus Talle väe aidata meid ja anda meile jõudu, et kõike seda taluda.

II

Kuigi Alma õpetused selle põhilise lepituse väe kohta on tolles seitsmendas peatükis kõigist kirjakohtadest kõige selgemad, kirjutatakse sellest pühakirjades läbivalt ka mujal.

Jeesus selgitas oma teenimistöö alguses, et Ta saadeti „tervendama neid, kelle süda on murtud” (vt ingl k kuningas Jamesi piibliversioonist Lk 4:18). Piiblis on sageli räägitud, kuidas Ta tervendab oma rahvast nende tõbedest (vt Lk 5:15; 7:21). Mormoni Raamatus on ülestähendus sellest, kuidas Ta tervendas need, „kes olid mingil moel vaevatud” (3Ne 17:9). Matteuse evangeelium selgitab, et Jeesus tervendas oma rahvast „et läheks täide, mis on öeldud prohvet Jesaja kaudu: „Tema võttis enese peale meie haigused ja kandis meie tõved!” (Mt 8:17).

Jesaja õpetas, et Messias kandis meie valusid (Js 53:4). Jesaja õpetas ka, et Ta teeb meid tugevaks: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind” (Js 41:10).

Seetõttu laulame me:

„On Jumala sõnadel julgustav arm:
„Su kõrval ma kõnnin ja sind talutan.
Sul nõrkuses aitan ma teel püsida.
Sind teedpidi ‥ õiglast ja vaga ma viin.””3

Paulus, kes kõneles mõnest enda surelikkuse proovilepanekust, on kirjutanud: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Fl 4:13).

Nii me näeme, et tänu lepitusele on Päästjal vägi meid aidata ja leevendada kõiksugu surelikkuse valusid ja viletsust. Mõnikord Tema vägi tervendab, kuid pühakirjade ja enda kogemuse kaudu õpime, et mõnikord aitab Ta meid, andes meile jõudu või kannatlikkust raskustes vastu pidada.⁴

III

Milliseid surelikke valusid, viletsust ja nõrkusi meie Päästja siis koges ja kannatas?

Meil kõigil tuleb ühel või teisel eluperioodil kogeda valu ja viletsust. Peale selle, mida kogeme oma pattude tõttu, on surelikkus täis pidevat vaeva, südamevalu ja kannatust.

Me kannatame haiguste käes, kannatavad need, keda armastame. Varem või hiljem kogeb igaüks meist traumadest, füüsilisest või vaimsest vaevustest tekkinud valu. Kõik me kannatame ja kurvastame lähedase surma üle. Kõik me saame näha ebaõnnestumisi oma isiklikes kohustustes, peresuhetes või tööl.

Kui abikaasa või laps hülgab selle, mille tõesust meie teame, ja eksib õigemeelsuse rajalt, on see meile eriliselt ränk – see on sama, mida koges kadunud poja isa Jeesuse aegumatus tähendamissõnas (vt Lk 15:11–32).

Laulude raamatu autor on kuulutanud: „Õiget tabab palju õnnetusi, aga Jehoova tõmbab tema neist kõigist välja! (Ps 34:20).

Meie kirikulaulud lohutavad: „Maailmas pole kurbust, mida taevas ravida ei saa.”⁵ Meid tervendab Päästja ja Tema lepitus.

Teismeliste jaoks on eriti ajakohane eemaletõugatuse tunne – see, kui eakaaslased tunnevad rõõmu suhetest ja tegevustest, millest neid meelega välja jäetakse. Noored ja täiskasvanud saavad ühtmoodi tunda haigettegevat tõrjutust, mis on seotud rassilise ja etnilise eripäraga. Elus kohtab veel palju teisigi väljakutseid, näiteks töötuks jäämist või muid elukorralduse muutusi.

Kõnelen endiselt surelikest nõrkustest, mis ei ole tekkinud meie pattude tagajärjel. Mõni on sündinud füüsilise või vaimse puudega, mis põhjustab kannatusi talle endale ja vaeva neile, kes teda armastavad ja tema eest hoolitsevad. Paljud niidab raskelt või jäädavalt jalust depressioon. Ka elu vallalisena on raske katsumus. Need, kes sellise olukorra tõttu kannatavad, peaksid pidama meeles, et ka meie Päästja koges sedalaadi valu, ning et lepituse kaudu annab Ta meile jõudu, et seda taluda.

Pole palju hädasid, mis meie ajalikku ja vaimset elu rohkem sandistaks kui sõltuvused. Mõned neist, näiteks pornograafia- või uimastisõltuvus, on tõenäoliselt tekkinud patu tagajärjel. Isegi kui sellest käitumisest on meelt parandatud, võib sõltuvus alles jääda. Päästjalt saadav otsustav jõud võib vabastada ka sellest halvavast haardest. Sama kehtib ka proovilepanekute puhul, mida kogevad need, kes on mõne kuriteo eest vangi pandud. Hiljutine kiri tunnistab jõust, mida võib ammutada isegi sellises olukorras: „Ma tean, et meie Päästja kõnnib mööda neid koridore ja ma olen vanglamüüride vahel tundnud tihti Päästja armastust.”⁶

Armastan ühe luuletaja ja sõbra Emma Lou Thayne᾽i tunnistust. Ta on kirjutanud read, millest on nüüdseks saanud kirikulaul:

„Kust leian lohutust?
Kus on mu rahu,
kui kõikjalt otsides jääb tühjaks hing?
Murdunud südames, kurjuses, vihas,
rahu ma otsin siis
üksinduses.

Kui kasvab ahastus,
kui kasvab valu
kust peaksin otsima rahu siis?
Kus on küll abikäed, mis tooks mul᾽ tröösti?
Kes? Kes küll mõistaks mind?
Sa ainsana.” 7

IV

Kes võivad Jeesuse Kristuse lepitusest abi ja jõudu saada? Alma õpetas, et Päästja võtab enda peale „ oma rahva valud ja haigused”, et „aidata oma rahvast ” (Al 7:11–12; rõhutus lisatud). Kes on selle lubaduse kohaselt Tema rahvas? On need kõik surelikud – kõik, kes saavad lepituse kaudu osa ülestõusmisest? Või on need valitud teenijad, kes on end talituste ja lepingute kaudu ette valmistanud?

Pühakirjades on sõnal rahvas mitu tähendust. Kõige sobivam tähendus õpetusele, et Päästja aitab oma rahvast, on see, mida kasutas Ammon, kui ta õpetas, et „Jumal peab meeles igat rahvast, ükskõik kus maal nad ka ei ole” (Al 26:37). Ka inglid, kes kuulutasid Kristuse sündi, pidasid seda silmas: „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale” (Lk 2:10).

Tänu Päästja lepitavale kogemusele surelikkuses on Ta võimeline lohutama, tervendama ja tugevdama kõiki mehi ja naisi kõikjal, kuid ma usun, et Ta teeb seda vaid nende puhul, kes Teda otsivad ja Tema abi paluvad. Apostel Jaakobus on õpetanud: „Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!”(Jk 4:10). Me saame selle õnnistuse, kui usume Temasse ja palume Tema abi.

Miljonid jumalakartlikud palvetavad Jumala poole, et neid viletsusest välja aidataks. Päästja on ilmutanud, et Ta on laskunud allapoole kõiki asju (vt ÕL 88:6). Vanem Neil A. Maxwell on õpetanud, et „olles „laskunud allapoole kõiki asju”, mõistab Ta täiuslikul ja isiklikul moel kõiki inimkannatusi”.⁸ Võime koguni öelda, et olles laskunud allapoole kõiki asju, on Tal täiuslik positsioon, et tõsta meid üles ja anda meile jõudu, mida vajame, et oma raskustes vastu pidada. Peame vaid seda abi paluma.

Issand on paljudes tänapäeva ilmutustes kuulutanud: „Seepärast, kui te palute minult, siis te saate; kui te koputate, siis teile avatakse” (näiteks ÕL 6:5; 11:5; vt ka Mt 7:7). Tänu Taevase Isa ja Tema armsa Poja kõikehõlmavale armastusele kuulevad nad ja vastavad sobival moel kõigi palvetele, kes neid usuga otsivad. Apostel Paulus on kirjutanud: „Me oleme lootnud elava Jumala peale, kes on kõigi inimeste, iseäranis usklike, Õnnistegija” (1Tm 4:10).

Ma tean, et see on tõsi. Päästja lepitus teeb palju enamat kui tagab meile surematuse üldise ülestõusmise kaudu ja annab meile võimaluse saada meeleparanduse ja ristimise abil patust puhtaks. Lepitus annab meile ka võimaluse hüüda appi Teda, kes on kogenud kõiki meie surelikke nõrkusi, et anda meile jõudu surelikkuse koormaid kandes vastu pidada. Tema tunneb meie hingepiinu ja on meile toeks. Ta on nagu halastaja samaarlane, kes leiab meid haavatuna teepervelt, seob meie haavad ja hoolitseb meie eest (vt Lk 10:34). Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse tervendav ja jõuduandev vägi on kõikide jaoks, kes abi paluvad. Ma tunnistan sellest ja ma tunnistan ka Päästjast, kes teeb selle kõik võimalikuks.

Ühel päeval kõik need surelikud koormad ja valud kaovad (vt Ilm 21:4). Ma palvetan, et mõistaksime Päästja lootust- ja jõuduandvat lepitust: surematuse lubadust, igavese elu võimalikkust ja seda tugeandvat jõudu, mida saame, kui vaid palume. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.