Püha Vaim kui teie kaaslane
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kui me elame selle vääriliselt, võib Vaim olla meiega mitte vahetevahel, vaid alati.
Mu vennad ja õed! Ma olen tänulik võimaluse eest olla teiega sellel hingamispäeval Issanda Kiriku üldkonverentsil. Olen tundnud, nii nagu teiegi, kuidas Vaim, Püha Vaim on tunnistanud kõneldud ja lauldud sõnade õigsust.
Minu eesmärk täna on suurendada teie soovi ja sihikindlust omada seda andi, mis lubati meist igaühele pärast ristimist. Kui meid Kiriku liikmeks kinnitati, kuulsime sõnu: „Võta vastu Püha Vaim.”1 Sellest hetkest alates muutus meie elu igaveseks.
Kui me elame selle vääriliselt, võib Vaim olla meiega mitte mõnikord, nagu selliste imeliste kogemuste puhul nagu meil täna on olnud, vaid alati. Sakramendipalve sõnadest teate te, kuidas see lubadus täidetakse: „Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see leib kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile.”
Seejärel tuleb imeline lubadus: „et tema Vaim oleks alati nendega” (ÕL 20:77, rõhutus lisatud).
Kui Vaim on alati meiega, tähendab see, et Püha Vaimu juhatus on meie igas päevas. Näiteks võib Vaim meid hoiatada kiusatuse eest teha halba.
Ainuüksi selle põhjuse tõttu on lihtne aru saada, miks Issanda teenijad on proovinud suurendada meie soovi kummardada sakramendikoosolekutel Jumalat. Kui me võtame sakramenti usuga, siis on Püha Vaim võimeline kaitsma meid ja me lähedasi kiusatuste eest, mis tulevad järjest intensiivsemalt ja sagedamini.
Püha Vaimu kaaslus muudab hea veelgi atraktiivsemaks ja kiusatuse vähem ahvatlevaks. Sellest üksi peaks juba piisama, et oleksime kindlameelsed soovis olla Vaimu alatise kaasluse väärilised.
Just nagu Püha Vaim tugevdab meid halva vastu, annab Ta meile ka väe eristada head halvast. Kõige tähtsamat tõde kinnitab ainult ilmutus Jumalalt. Meie inimlik mõistus ja füüsilised meeled ei ole piisavad. Elame ajal, mil isegi kõige targematel on raskusi eristada tõde kavalast pettusest.
Oma apostel Toomasele, kes soovis Päästja ülestõusmisest füüsilist tõendit ja tahtis puudutada Tema haavu, õpetas Issand, et kindlam tõend on ilmutus. „Jeesus ütleb temale: „Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!”” (Jh 20:29).
Tõed, mis näitavad teed tagasi koju Jumala juurde, saavad kinnituse Pühalt Vaimult. Me ei saa minna pühasse metsasallu ja näha Isa ning Poega rääkimas noore Joseph Smithiga. Mitte ükski füüsiline tõend ega loogiline väide ei saa kindlaks teha, et Eelija tuli nagu lubatud, et anda preesterluse võtmed, mida hoiab ja rakendab elav prohvet Thomas S. Monson.
Tõe kinnitus tuleb Jumala pojale või tütrele, kes on saanud õiguse võtta vastu Püha Vaim. Kuna valskuseid ja valesid võidakse esitada meile igal ajal, vajame kahtlushetkede peletamiseks Tõe Vaimu alalist mõju.
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena õhutas George Q. Cannon meid proovima Vaimu alati endaga pidada. Ta lubas ja ka mina luban, et kui me järgime seda teed, siis ei ole meil tõe „teadmisest kunagi puudu”, „me ei ole kunagi kahtluste küüsis ega pimeduses” ning meie „usk on tugev, rõõm .. täielik”.2
Me vajame seda Püha Vaimu pideva kaasluse abi ka ühel teisel põhjusel. Armastatu surm võib tulla ootamatult. Kalli inimese kaotuse korral annab Püha Vaimu tunnistus armastava Taevase Isa ülestõusnud Päästja tõelisusest meile lootust ja lohutust. Surmahetkel peab see tunnistus olema värske.
Seega vajame Püha Vaimu pidevat kaaslust mitmel põhjusel. Me igatseme seda, kuid teame omast kogemusest, et seda ei ole kerge alal hoida. Kõik me mõtleme, ütleme ja teeme oma igapäevaelus asju, mis solvavad Püha Vaimu. Issand õpetas meid, et Püha Vaim on meie alatine kaaslane, kui meie süda on täis ligimesearmastust ja kui „vooruslikkus lakkamatult [kaunistab meie] mõtteid” (ÕL 121:45).
Kellel on raskusi kõrgetest väärtustest kinnipidamisel, mida on vaja, et Vaimu anni kaasluseks kvalifitseeruda, neid julgustan ma järgmisel viisil. Teie elus on olnud hetki, mil olete tundnud Püha Vaimu mõju. Võib-olla juhtus see teiega täna.
Te võite mõelda neile inspiratsioonihetkedele kui usu seemnele, mida kirjeldas Alma (vt Al 32:28). Külvake igaüks neist mulda. Te saate seda teha, kui tegutsete õhutuse ajel, mida tundsite. Kõige tähtsam inspiratsioon on teada, mida Jumal soovib, et te teeksite. Kui selleks on õhutust maksta kümnist või külastada leinavat sõpra, siis tehke seda. Ükskõik mis see on, tehke seda. Kui näitate oma soovi kuuletuda, siis saadab Vaim teile rohkem mõtteid selle kohta, mida Jumal soovib, et te Tema heaks teeksite.
Kui kuuletute, siis tulevad mõtted Vaimult järjest sagedamini – järjest lähemale ja lähemale liigute te Vaimu pidevale kaaslusele. Kasvab teie võime teha õigeid valikuid.
Te teate, millal soov Tema heaks tegutseda tuleb Vaimult ja millal teie oma tahtest lähtudes. Kui need mõtted on kooskõlas Päästja ning Tema elavate prohvetite ja apostlite öelduga, võite enesekindlalt kuuletuda. Siis saadab Issand oma Vaimu teid aitama.
Näiteks kui olete saanud Vaimult õhutuse pühitseda hingamispäeva, eriti juhul, kui see on raske, saadab Jumal teile oma Vaimu appi.
Minu isa koges sellist abi, kui töö viis ta aastate eest Austraaliasse. Ühel pühapäeval oli ta üksi ja soovis osa võtta sakramendist. Ta ei leidnud mingit teavet viimse aja pühade koosolekute kohta. Niisiis hakkas ta lihtsalt teed pidi kõndima. Igal ristmikul ta palvetas, et teada, mis suunas pöörata. Kui ta oli kõndinud tund aega, peatus ta, et taas palvetada. Ta tundis, et peaks pöörama ühele teatud tänavale. Peatselt kuulis ta lähedalasuva hoone esimeselt korruselt laulmist. Ta vaatas aknast sisse ja nägi mõnda inimest istumas valge lina ja sakramendikandikutega kaetud laua ääres.
Praegu ei pruugi see kogemus teile palju tähendada, kuid temale oli see miskit väga imelist. Ta teadis, et sakramendipalves antav lubadus oli täitunud: „teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega”(D&C 20:77).
See on vaid üks näide, kuidas mu isa palvetas ja seejärel tegutses nii, nagu Vaim ütles, et Jumal temalt soovis. Aastate jooksul jätkas ta sama mustri järgimist, just nagu ka teie ja mina teeme. Ta ei rääkinud kunagi oma vaimsusest. Ta lihtsalt jätkas Issanda heaks väikeste asjade tegemist, mille tegemiseks ta õhutust sai.
Millal iganes mõni viimse aja pühade rühm palus tal neile kõneleda, tegi ta seda. Ei olnud tähtsust, kas neid oli 10 või 50 või kui väsinud ta oli. Ta tunnistas Isast, Pojast ja Pühast Vaimust ja prohvetitest, mil iganes Vaim teda selleks õhutas.
Tema kõrgeim kutse Kirikus oli Utah’ osariigi Bonneville’i vaia kõrgemas nõukogus, kus ta rohis vaia farmi ning õpetas pühapäevakooli tunde. Läbi aastate, alati, mil ta vajas, oli Püha Vaim tema kaaslaseks.
Ma seisin oma isa kõrval haiglatoas. Mu ema, kes oli ta abikaasaks olnud 41 aastat, lebas voodis. Me olime teda mitu tundi jälginud. Nägime, kuidas valugrimass tema näolt kadus. Sõrmed, mis olid olnud rusikasse surutud, lõdvestusid. Tema käsivarred langesid tema kõrvale puhkama.
Aastakümnete pikkuse vähkkasvaja põhjustatud valud olid lõppemas. Ma nägin ema näoilmes rahu. Ta hingas paar korda lühidalt sisse, seejärel tõmbas viimast korda hinge ja jäi liikumatult lebama. Ootasime, et näha, kas tuleb veel mõni hingetõmme.
Viimaks ütles isa vaikselt: „Väike tüdruk on läinud koju.”
Isa ei valanud ühtegi pisarat. See oli seepärast, et Püha Vaim oli juba ammu andnud talle selge mõistmise, kes mu ema oli, kust ta tuli, kelleks ta oli saanud ja kuhu läks. Vaim oli talle palju kordi tunnistanud armastavast Taevasest Isast, Päästjast, kes murdis surma väe, ja templipitseerimise reaalsusest, mida ta jagas oma abikaasa ning perekonnaga.
Vaim oli talle juba ammu kinnitanud, et tema abikaasa headus ja usk muutsid ta vääriliseks naasma taevasesse koju, kus teda mäletatakse kui suurepärast lubaduse last ning tervitatakse koju naasmisel auga.
Minu isa jaoks oli see enamat kui lootus. Püha Vaim oli muutnud selle tema jaoks reaalsuseks.
Mõni võib öelda, et tema sõnad ja meelekuvand taevasest kodust oli vaid armas soovunelm, abikaasa hägune igatsus kaotusehetkel. Kuid tema teadis igavest tõde sel ainsal viisil, kuidas seda teada saab.
Ta oli teadlane, kes terve oma täiskasvanud elu jooksul otsis tõdesid füüsilise maailma kohta. Ta kasutas teaduslikke vahendeid piisavalt hästi, et teenida välja oma ametikaaslaste austus kogu maailmas. Suur osa sellest, mida ta tegi keemiavallas, tulenes molekulide liikumise ettekujutamisest ja seejärel nähtu kinnitamisest laboris läbiviidavate eksperimentide kaudu.
Kuid nendele tõdedele kinnituse leidmiseks, mis olid talle ja ka meile kõige tähtsamad, kasutas ta teist teed. Ainult Püha Vaimu abil saame me näha inimesi ja sündmusi viisil, nagu Jumal neid näeb.
See and jätkus haiglas ka pärast abikaasa surma. Me kogusime kokku mu ema asjad, et need koju viia. Teel haiglast autosse peatus mu isa, et tänada igat õde ja arsti. Ma mäletan, et olin natuke ärritunud, sest soovisin lahkuda, et olla üksi ja leinata.
Nüüd mõistan, et ta nägi asju, mida vaid Püha Vaim võis talle näidata. Ta nägi nendes inimestes Jumala saadetud ingleid, kes olid hoolitsenud tema armsama eest. Nad ise võisid end näha kui meditsiinitöötajaid, kuid isa tänas neid Päästja heaks tehtud teenistuse eest.
Püha Vaimu mõju oli endiselt temaga, kui saabusime mu vanemate koju. Vestlesime elutoas mõned minutid. Isa lahkus, et minna magamistuppa.
Mõne minuti pärast tuli ta elutuppa tagasi. Tema näol oli meeldiv naeratus. Ta tuli meie juurde ja ütles vaikselt: „Ma olin mures, et Mildred jõuab vaimumaailma üksi. Ma kartsin, et äkki tunneb ta end rahva seas eksinuna.”
Seejärel ütles ta rõõmsal meelel: „Ma just palvetasin. Ma tean, et Mildrediga on kõik hästi. Minu ema oli seal, et teda tervitada.”
Mäletan end naeratavat, kui ta seda ütles. Kujutasin ette oma vanaema läbi rahvahulga tormamas, lühikesed jalad sibamas, et olla kindel, et ta saab tervitada ja kallistada oma miniat.
Üks põhjus, miks mu isa palus seda lohutust ja sai selle, on see, et juba lapsepõlvest saati on ta alati palvetanud usuga. Ta oli harjunud saama vastuseid, mis tulid tema südamesse, et lohutada ja juhatada. Lisaks harjumusele palvetada tundis ta ka pühakirju ja elavate prohvetite sõnu. Seega tundis ta ära Vaimu tuttavad sosistused, mida te olete ehk täna tundnud.
Vaimu kaaslus oli teda küllaldaselt lohutanud ja juhatanud. See muutis teda läbi Jeesuse Kristuse lepituse. Kui me võtame vastu lubaduse, et Vaim on alati koos meiega, siis võib Päästja anda meile igaveseks eluks, mis on suurim kõigist andidest, vajaliku puhastuse (vt ÕL 14:7).
„Nüüd, see on käsk: Parandage meelt, kõik te maa ääred, ja tulge minu juurde ja saage ristitud minu nimel, et te võiksite olla pühitsetud Püha Vaimu vastuvõtmisega, et te võiksite seista määrdumata minu ees viimsel päeval!” (3Ne 27:20).
Need käsud tulevad Issandalt koos lubadusega:
„Ja nüüd, tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: Usalda seda Vaimu, mis juhib tegema head, jah, tegutsema õiglaselt, kõndima alandlikult, mõistma kohut õigsuses – ja see on minu Vaim.
Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga”(D&C 11:12–13).
Ma tunnistan teile, et Isa Jumal elab, et üles tõusnud Jeesus Kristus juhib oma Kirikut, et president Thomas S. Monson hoiab kõiki preesterluse võtmed, ning et Püha Vaimu ilmutusega juhib ja toetab ta Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut ning selle alandlikke liikmeid.
Ma tunnistan, et need imelised mehed, kes on meile täna kõnelenud Issanda Jeesuse Kristuse tunnistajatena, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetena, on kutsutud Jumala poolt. Ma tean, et Vaim juhatas president Monsonit neid kutsuma. Ja kui te kuulasite nende tunnistusi, siis kinnitas Püha Vaim teile minu sõnu. Nad on kutsutud Jumala poolt. Ma toetan neid ja armastan neid ning tean, et Issand armastab neid ja toetab neid nende teenimistöös. Ja ma teen seda Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.