Issanda Jeesuse Kristuse jüngriks saamine
Omaduste tähtkuju, mis tuleneb usust Kristusesse – kaasa arvatud omadused, millest oleme täna rääkinud – on kõik vajalikud, et seisaksime neil viimsetel päevadel tugevatena.
Mida tähendab olla Issanda Jeesuse Kristuse jünger? Jünger on see, kes on saanud ristitud ja on valmis võtma enda peale Päästja nime ning Teda järgima. Jünger püüab saada Tema-sarnaseks, pidades surelikkuses kinni Tema käskudest, paljuski samamoodi, nagu sell püüab saada meistrisarnaseks.
Paljud inimesed kuulevad sõna jünger ja mõtlevad, et see tähendab pelgalt järgijat. Tõeline jüngriks olemine väljendub aga olemuses. See kätkeb endas rohkemat kui isiklike omaduste nimekirja uurimist ja rakendamist. Jüngrid elavad nii, et Kristuse omadused saavad osaks nende olemusest, nagu lõimed vaimses gobeläänis.
Kuulake apostel Peetruse kutset Päästja jüngriks saamise kohta:
„Siis kandke sellesama pärast kõikepidi hoolt ja osutage oma usus vooruslikkust ja vooruslikkuses tunnetust,
tunnetuses taltumust, taltumuses kannatlikkust, kannatlikkuses [jumalikkust],
[jumalalikkuses] vennaarmastust ja vennaarmastuses armastust kõikide vastu.”
Nagu te näete, nõuab jüngriks olemise isikliku vaimse gobelääni kudumine rohkemat kui vaid ühte lõime. Päästja päevil oli palju neid, kes väitsid end elus ühel või teisel moel õigemeelsed olevat. Nad elasid selle järgi, mida ma nimetan valikuliseks kuulekuseks. Näiteks pidasid nad kinni käsust hoiduda hingamispäeval töö tegemisest, kuid kritiseerisid Päästjat, kes tol pühal päeval tervendas. Nad andsid vaestele ohvriande, kuid annetasid üksnes oma ülejäägid, mida neil enda tarbeks vaja ei läinud. Nad paastusid, kuid kurbade nägudega. Nad palvetasid, kuid üksnes inimeste nähes. Jeesus on öelnud: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel.” Sellised mehed ja naised võivad keskenduda konkreetse omaduse või tegevuse arendamisele, kuid oma südames ei pruugi nad saada Tema-sarnaseks.
Jeesus on nende kohta kuulutanud:
„Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?
Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!”
Päästja omadused, nagu meie neid tajume, ei ole valmis tekst, mida järgida, või nimekiri, kuhu linnukesi märkida. Need on läbipõimunud omadused, mis üksteisele lisandudes arenevad meis vastastikku mõju avaldades. Teisisõnu, me ei saa omandada ühte Kristuse-sarnast omadust ilma ka teisi Tema omadusi omandamata ja neid mõjutamata. Kui üks omadus muutub tugevaks, muutuvad tugevaks ka mitmed teised.
Me õpime Peetruse teisest kirjast ning Õpetuse ja Lepingute 4. osast, et usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on alus. Me mõõdame oma usku sellega, mida see meid tegema juhib – kuulekusega. Issand on lubanud: „Kui teil on minusse usku, on teil vägi teha seda, mis iganes on minu arvates otstarbekas.” Usk on katalüsaatoriks. Kui me ei tee tegusid ega ela vooruslikult, siis puudub meie usul vägi muuta meid jüngriteks. Tõepoolest, usk on surnud.
Seega selgitab Peetrus, et peaksime „arendama oma usus voorust”. Voorus on midagi rohkemat kui seksuaalne puhtus. See on meele ja keha puhtus ja pühadus. Voorus on ka vägi. Kui elame ustavalt evangeeliumi järgi, on meil väge, et kõik meie mõtted, tunded ja teod oleks vooruslikud. Meie meeled muutuvad Pühale Vaimule ja Kristuse valgusele vastuvõtlikumaks. Me kehastame Kristust mitte üksnes selles, mida ütleme ja teeme, vaid ka selles, kes me oleme.
Peetrus kutsub „arendama ‥ vooruses tunnetust”. Kui elame vooruslikku elu, õpime erilisel viisil tundma Taevast Isa ja Tema Poega. „Kui keegi tahab teha [Isa] tahtmist, see tunneb ‥ õpetus[t].” Selline tunnetus on isiklikest kogemustest sündinud isiklik tunnistus. See on tunnetus, mis meid muudab, nii et meie „valgus hoiab ühte [Tema] valgusega” ja meie „voorus armastab [Tema] voorust”. Vooruslikult elades teeme läbi teekonna, mis algab sõnadega „ma usun” ja jõuab hiilgavasse sihtkohta „ma tean”.
Peetrus õhutab meid lisama „tunnetuses kasinust, kasinuses kannatlikkust”. Kasinate jüngritena elame evangeeliumi järgi tasakaalukalt ja kindlalt. Me ei „jookseks kiiremini, kui [meil] on jõudu”. Me liigume päev-päevalt edasi ega püüa hoiduda puhastavatest surelikest raskustest.
Olles sel moel kasinad, arendame kannatlikkust ja usaldust Issanda vastu. Me oleme võimelised toetuma oma elus Tema kavatsustele, isegi kui me ei saa seda oma loomulike silmadega näha. Seepärast, me võime olla vagusi ja teada, et Tema on Jumal. Me küsime katsumuste torme kohates: „Mida Sa tahad, et ma sellest kogemusest õpiksin?” Hoides Tema plaani ja eesmärke oma südames, liigume edasi mitte üksnes kõikides asjades vastu pidades, vaid ka kannatlikult ja hästi vastu pidades.
Peetrus õpetab, et selline kannatlikkus viib meid jumalikkuseni. Nii nagu Isa on meiega, oma lastega, kannatlik, muutume me nii üksteise kui iseendaga kannatlikuks. Me rõõmustame teiste valikuvabaduse ja selle üle, et see annab neile võimaluse areneda „rea rea peale” „eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev”.
Meie olemus muutub kasinusest kannatlikuks ja kannatlikust jumalikkuseks. Meile saab omaseks vennaarmastus, mis on kõikide tõeliste jüngrite tunnuseks. Me ületame hea samaarlase kombel tee, et teenida ükskõik millist hädasolijat, isegi kui ta ei kuulu meie sõprade ringi. Me õnnistame neid, kes meid neavad. Me teeme head neile, kes meid taga kiusavad. Kas mõni omadus saab olla veel jumalikum või rohkem Kristuse moodi?
Ma tunnistan, et meie püüded muutuda Päästja jüngriteks tõesti muudavad meid, kuni meis on Tema armastus. See armastus on Kristuse jüngrit määratlev omadus:
„Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!”
Usk, lootus ja armastus on need, mis meid Jumala töö jaoks kõlblikuks muudavad. „Ent nüüd jää[vad] ‥ need kolm; aga suurim neist on armastus.”
Vennad ja õed! Rohkem kui kunagi varem peame me praegu olema mitte pooleldi jüngrid! Me ei saa olla jüngrid vaid ühes või teises õpetuse punktis. Omaduste tähtkuju, mis tuleneb usust Kristusesse – kaasa arvatud omadused, millest oleme täna rääkinud – on kõik vajalikud, et seisaksime neil viimsetel päevadel tugevatena.
Kui püüame siiralt olla Jeesuse Kristuse tõelised jüngrid, siis need omadused kootakse meisse ja üksteist mõjutades need tugevnevad meis. Kaob erinevus lahkuse vahel, mida näitame üles oma vaenlaste vastu, ja lahkuse vahel, mida laseme oma sõpradele osaks saada. Me oleme üksi olles sama ausad kui siis, kui keegi meid näeb. Me oleme linnaväljakul Jumalale sama pühendunud kui oma toas olles.
Ma tunnistan, et igaüks saab olla Päästja jünger. Jüngriks olemist ei piiritle vanus, sugu, etnilisus ega kutse Kirikus. Viimse aja pühadena rajame isikliku jüngriks olemise kaudu ühise tugevuse, et õnnistada meie vendi ja õdesid kogu maailmas. Käes on aeg pühenduda taas kogu usinusega Tema jüngriks olemisele.
Vennad ja õed! Meid kõiki on kutsutud olema Päästja jüngrid. Olgu see konverents meile võimaluseks „haka[ta] pihta nagu vanadel aegadel ning tul[la] Issanda juurde kogu oma südamest”. See on Tema Kirik. Ma jagan oma erilist tunnistust, et Ta elab. Õnnistagu Ta meie igavest püüet saada pühendunud ja ustavateks jüngriteks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.