Olgem seesmiselt tugevad ja andkem endast kõik
Tehkem vajadusel kursimuutused ning vaadakem tulevikku suure lootuse ja usuga. Olgem seesmiselt tugevad, olles vaprad ja andes endast kõik.
Aastaid tagasi tuli meie väike tütretütar jooksuga minu juurde ja teatas õhinal: „Vanaisa, vanaisa, tänases jalgpallimängus lõin mina kõik kolm väravat!”
Vastasin entusiastlikult: „Väga tubli, Sarah!”
Ta ema vaatas mind kavalal pilgul ja ütles: „Seis jäi 2:1.”
Ma ei julgenud küsida, kes võitis!
Konverents on järelemõtlemise, ilmutuste ja mõnikord ka suuna muutmise aeg.
Ühe autorendifirma GPS-süsteemi nimi on NeverLost (Eksimatu). Kui te teete pärast soovitud sihtkoha sisestamist vale pöörde, ei ütle juhatusi andev hääl: „Sa oled rumal!” Pigem ütleb see väga meeldiva hääletooniga hoopis: „Teekonna ümberarvestamine – tehke esimesel võimalusel tagasipööre.”
Hesekielist loeme imelisest lubadusest:
„Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu seadlusi ja teeb, mis on kohus ja õige - siis peab ta tõesti elama; ta ei sure!
Ühtki tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada.”
Milline imeline lubadus, kuid see nõuab kahe asja tegemist, et kolmandat saada. Pöördumist kõigist pattudest, kõikidest seadustest kinnipidamist, seejärel andestatakse kõik. See nõuab endast kõige andmist!
Me ei peaks olema nagu mees, kes ajalehe Wall Street Journal artikli kohaselt saatis maksuametile rahaga täidetud ümbriku koos anonüümkirjaga, milles seisis: „Lugupeetud maksuamet, siin ümbrikus on raha, mille ma varasemate maksude eest võlgu olen. PS. Kui mu südametunnistus mind pärast seda ikka piinab, siis ma saadan teile ära ka ülejäänud raha.”
Nii see ei käi! Me ei oota, et vaadata, mis on miinimum, millega pääseme. Issand nõuab südant ja teenistusvalmis meelt. Kogu meie südant! Kui saame ristitud, kastetakse meid üleni vee alla; see sümboliseerib lubadust, et järgneme Päästjale täielikult, mitte osaliselt. Kui oleme täielikult pühendunud ja anname endast kõik, siis taevad rappuvad meie heaks. Kui oleme leiged või pühendume ainult osaliselt, kaotame mõned taeva suurimatest õnnistustest.
Aastaid tagasi viisin ma skaudid kõrbesse ööbima. Poisid magasid omatehtud suure lõkke ääres ja nagu iga tubli skaudijuht, magasin mina oma veoauto kastis. Kui ma hommikul istukile tõusin ja laagriplatsi poole vaatasin, nägin ma ühte skauti, nimetagem teda Pauliks, kes väga väsinud välja paistis. Küsisin, kuidas ta oli maganud, ja ta vastas: „Mitte eriti hästi.”
Kui uurisin, miks nii, sain vastuseks: „Mul oli külm. Lõke kustus ära.”
Ütlesin: „Jah, lõketega juhtub nii. Kas su magamiskott polnud piisavalt soe?”
Vaikus.
Siis selgitas üks teine skaut valjul häälel: „Ta ei kasutanud oma magamiskotti.”
Küsisin umbusklikult: „Miks mitte, Paul?”
Vaikus. Lõpuks kõlas arglik vastus: „Noh, ma mõtlesin, et kui ma magamiskotti lahti ei rulli, siis ei pea ma seda ka kokku rullima.”
Tõestisündinud lugu: ta külmetas tundide kaupa, püüdes pääseda viie minuti pikkusest tööst. Võime mõelda: kui rumal! Kes küll nii teeks? Kuid me ise teeme seda kogu aeg veel palju ohtlikumal viisil. Tegelikult keeldume ka meie oma vaimseid magamiskotte lahti rullimast, kui me ei võta aega, et iga päev siiralt palvetada, õppida ja tõsimeelselt evangeeliumi järgi elada. Siis mitte üksnes ei kustu lõke, vaid me jääme kaitseta ja muutume vaimselt külmaks.
Kui me oma lepingutega seoses loorberitel puhkame, on meil tagajärgede suhtes kaassüü. Issand on andnud meile nõu: „Pange end tähele, pöörates usinasti tähelepanu igavese elu sõnadele.” Ta kuulutas veel: „Minu veri ei puhasta neid, kui nad ei taha mind kuulata.”
Tegelikkuses on palju lihtsam anda endast kõik kui vaid osa. Kui anname endast vaid osa või mitte midagi, siis on, nagu öeldakse „Tähesõdade” kõnekeeles „jõus süngeid hälbeid”. Me ei ole kooskõlas Jumala tahtega ja seetõttu ei ole kooskõlas õnne olemusega. Jesaja on öelnud:
„Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda!
Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal!”
Õnneks, olenemata sellest, kus me oleme või kus me oleme olnud, ei ole me kättesaamatud Päästjale, kes on öelnud: „Seepärast, ma võtan vastu igaühe, kes parandab meelt ja tuleb minu juurde nagu väike lapsuke, sest selliste päralt on Jumala kuningriik. Vaata, selliste eest olen ma oma elu andnud ja olen selle taas võtnud.”
Kui parandame pidevalt meelt ja toetume Issandale, saame jõudu, kui pöördume tagasi alandlikkuse ja väikese lapse sarnase usu juurde, mida rikastab elukogemusest saadud tarkus. Iiob on kuulutanud: „Aga õige püsib oma teel, ja kellel on puhtad käed, kasvab tugevuses!” Briti poeet Tennyson kirjutas: „Mul on kümne jõud, sest mu süda on puhas.” Issand on andnud nõu: „Seiske pühades paikades ja ärge laske ennast kõigutada.”
Meie poeg Justin suri 19-aastaselt, olles haigusega võidelnud kogu elu. Mitte kaua enne seda, kui ta meist lahkus, jutustas ta sakramendikoosolekul peetud kõnes tema jaoks olulise loo isast ja tema väikesest pojast, kes läksid mänguasjapoodi, kus oli inimesekujuline täispuhutav poksikott. Poiss andis rusikahoope täispuhutud mehele, kes vajus iga löögi järel pikali ja hüppas seejärel kohe püsti. Isa küsis oma väikeselt pojalt, miks mees kogu aeg püsti hüppas. Poiss mõtles hetke ja ütles: „Ma ei tea. Ma arvan sellepärast, et ta on seesmiselt tugev.” Selleks, et anda endast kõik, peame me olema seesmiselt tugevad, „tulgu, mis tuleb”.
Me oleme seesmiselt tugevad, kui ootame kannatlikult, kuni Issand võtab ära meie liha sisse antud vaiad või annab meile jõudu, et elada need üle. Vaiadeks võivad olla haigus, puue, psüühikahäire, lähedase surm ja veel palju muud.
Me oleme seesmiselt tugevad, kui tõstame üles rippu vajunud käed. Me oleme seesmiselt tugevad, kui kaitseme tõde selle pahelise ja ilmaliku maailma eest, mis tunneb end valguses järjest ebamugavamalt, hüüdes kurja heaks ja head kurjaks ja „mõistes õigemeelsed süüdi nende õigemeelsuse pärast”.
Raskustest hoolimata on võimalik olla seesmiselt tugev puhta südametunnistuse, Pühalt Vaimult saadava jõu ja tröösti kaudu ning igavikulise vaatenurga tõttu, mis ületab sureliku mõistmise. Me hõiskasime surelikkusele eelnevas elus rõõmust võimaluse pärast kogeda surelikkust. Me olime valmis andma endast kõik, kui otsustasime õhinal, et oleme Taevase Isa plaani vaprad kaitsjad. On aeg tõusta püsti ja taas Tema plaani kaitsta!
Hiljuti suri mu 97-aastane isa. Alati, kui keegi küsis temalt, kuidas tal läheb, vastas ta ühtmoodi: „Skaalal ühest kümneni annaksin endale 25 punkti!” Isegi kui see kallis mees ei suutnud enam seista ega istuda ning kõnelemine valmistas talle suuri raskusi, vastas ta ikka samamoodi. Seesmiselt oli ta alati tugev.
Kui mu isa oli 90-aastane ja me olime lennujaamas, küsisin ma, kas võtan tema jaoks ratastooli. Ta vastas: „Ei, Garry. Võib-olla siis, kui ma vanaks jään.” Seejärel ta lisas: „Pealegi, kui ma kõndimisest ära väsin, siis ma võin alati joosta.” Kui me ei ole võimelised andma endast kõike praegusel viisil kõndides, siis ehk peaksime jooksma; või võib-olla peaksime oma teekonna ümber arvestama. Võib-olla peaksime tegema isegi tagasipöörde. Ehk peaksime õppima veelgi keskendunumalt, palvetama veelgi siiramalt või mõnedel asjadel lihtsalt minna laskma, et võiksime pidada vastu asjades, mis on tõeliselt tähtsad. Ehk peaksime maailmal minna laskma, et võiksime pidada vastu igavikuni. Mu isa mõistis seda.
Kui ta Teise maailmasõja ajal mereväes teenis, oli neid, kes olid suures ja ruumikas hoones, kes tema põhimõtete üle naersid. Kaks tema kaasmadrustest, Dale Maddox ja Don Davidson, panid teda tähele ega naernud. Nad küsisid: „Sabin, miks sa kõigist teistest nii palju erined? Sul on kõrge moraal, sa ei joo, suitseta ega vannu, kuid sa tundud nii rahulik ja õnnelik.”
Nende positiivne mulje minu isast ei läinud kokku sellega, mida neile mormoonide kohta oli õpetatud, ning mu isal avanes võimalus neid kaasmadruseid õpetada ja mõlemad ristida. Dale’i vanemad olid väga pahased ja hoiatasid teda, et kui ta Kirikuga ühineb, kaotab ta oma kallima Mary Olive’i, kuid tema palvel kohtus naine misjonäridega ja sai samuti ristitud.
Sõja lõpupoole kutsus president Heber J. Grant mehi misjonile, sealhulgas mõningaid abielumehi. Dale ja Mary Olive otsustasid 1946. aastal, et Dale peaks teenima, kuigi nad ootasid oma esimest last. Lõpuks oli neil üheksa last: kolm poissi ja kuus tüdrukut. Kõik üheksa teenisid misjonil, neile järgnesid Dale ja Mary Olive, kes teenisid kolmel misjonil. Samuti on teeninud nende kümned lapselapsed. Kaks nende poega, John ja Matthew Maddox, on praegu Tabernaaklikoori liikmed, nagu ka Matthew väimees Ryan. Maddoxite perre kuulub nüüd 144 liiget ja nad on suurepäraseks eeskujuks endast kõige andmisel.
Isa pabereid läbi vaadates leidsime Jennifer Richardsi kirja, kes oli üks kaasmadruse Don Davidsoni viiest tütrest. Ta kirjutas: „Teie õigemeelsus muutis meie elu. On raske ette kujutada, milline oleks meie elu ilma Kirikuta. Mu isa suri, armastades evangeeliumi ja püüdes kuni elu lõpuni selle järgi elada.”
Raske on mõõta headuse mõju, mis igal inimesel võib olla, kui ta on seesmiselt tugev. Mu isa ja tema kaks kaasmadrust keeldusid kuulamast neid suurest ja ruumikast hoonest, kes näitasid põlgavalt näpuga. Nad teadsid, et palju parem on järgida Loojat kui teisi inimesi.
Apostel Paulus võis kirjeldada meie päevi, kui ta rääkis Timoteusele, et „neist on mõned ära taganenud ja kaldunud kõrvale tühja kõne poole.” Tänapäeval kohtab maailmas palju tühja kõnet. See on suures ja ruumikas hoones olijate jutuajamine. Sageli seisneb see selgitustes, mis õigustavad pahelisust, või näitab ennast, kui inimesed kaotavad oma tee ja kiirelt tõest eemalduvad. Sageli kuuleme seda neilt, kes pole maksnud endast kõige andmise hinda ja eelistavad järgida loomupärast inimest, vastandudes prohvetile.
Õnneks me teame, mis ustavaid lõpuks ootab. Kui me anname endast kõik, võime tunda kõikehõlmavat kindlust, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb”. Nagu vanem Neal A. Maxwell on öelnud: „Ärge kartke, lihtsalt elage õigemeelselt.”
Minu äi õpetas BYU-s ja armastas BYU jalgpalli, kuid ei saanud mänge vaatama minna, sest närveeris nii kohutavalt tulemuse pärast. Siis juhtus midagi imelist: leiutati videomakid ja see võimaldas tal mänge salvestada. Kui BYU võitis, vaatas ta salvestust täiesti rahulikult, olles lõpptulemuses absoluutselt kindel! Kui neile määrati ebaõiglane karistus, nad said vigastada või jäid neljanda veerandi lõpus kaotusseisu, ei olnud ta närvis, sest ta teadis, et nad tulevad sellest välja. Te võite öelda, et tal oli „täiusliku lootuse sära”!
Nii on see ka meiega. Kui oleme ustavad, võib meil olla samasugune kindlustunne, et lõpuks lähevad asjad meie jaoks hästi. Issanda lubadused on kindlad. See ei tähenda, et see surelik ülikool on kerge või ilma pisarateta, kuid nagu Paulus kirjutas: „Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”
Vennad ja õed, keegi ei ole patustanud homme. Tehkem vajadusel kursimuutused ning vaadakem tulevikku suure lootuse ja usuga. Olgem seesmiselt tugevad, olles vaprad ja andes endast kõik. Olgem puhtad ja julged meie Taevase Isa plaani ning Tema Poja, meie Päästja, missiooni kaitsmisel. Ma jagan teiega oma tunnistust, et meie Isa elab, et Jeesus on Kristus ja suur õnneplaan on tõsi. Ma palvetan, et Issanda valitud õnnistused oleksid teiega ja teen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.